joodikupoeg

Lõpp

2008-03-23T06:29:00.000-07:00

Kurjad jõud on pääsenud mu sisekosmosse, lõpetan blogimise. Hüvasti, head sõbrad, kusagil me kohtume, ma tean!

Viis kuud

2008-03-21T05:43:00.000-07:00

Täna viis kuud tagasi, täpselt keskpäeval lülitati Teda elushoidvad aparaadid välja. Mina juures ei olnud, sõitsime tüdrukuga kaugemale ära, lasime hingel minna. Usute te inimese hinge olemasolusse ja hingede rändamisse? Mina ettevaatlikult usun.
Leidsin isegi saidi, kus mu eelmine elu kenasti kirjas ja nagu arvata oli - olingi eelmises elus naine;) Nõid kusjuures......Öhhh.
Juba mitu päeva on Maarika hing mind vaatamas käinud, ma ei ütleks, et lausa kimbutamas, aga vaatab seal toa paremast pimedast ülanurgast ja niimoodi tõsiselt nagu tahaks midagi öelda, millegi eest hoiatada või tegematajätmiste eest noomida. Lisaks nägin öösel pikka ja väga selget und sellest, kuidas me mingil ühisel reisil ei pääsenud kuidagi koju tagasi, Tema oli ühel pool rauast varbaeda, mina juba teisel, niiöelda õigel pool, ootasin Teda järele, aga ei teinud midagi aitamiseks. Maarika ronis ja ronis ja siis sain äkki aru, et ta ühte kätt ja jalga ei saa liigutada, ronib nagu haavatud orav....Siis palus Ta mu abi, kutsu kiirabi, ütles. Aga ma ei teinud mitte midagi, lihtsalt seisin ja vaatasin nagi Loti naine:( Jälle tiksuvad peas mõtted, et miskit läks tol õhtul valesti, kindlasti oleks saanud ja pidanud midagi teisiti tegema. Poja on kah natuke tõbine, ei päästnud teda maale vanaema juurdegi. Äkki on Ta mures oma lapse pärast, peaks ehk uuesti arstile minema? Käisin ja rääkisin ristiga, kalm on veel lume all, aga mõne nädala pärast tuleb pärjaroheline ära koristada ja et siis kõle ei jääks, peab midagi sinna istutama vist, eks ma küsin nõu, olen rohenäpluses otu.
Ülestõusmispühad....., jahhh

19.sajand

2008-03-18T00:53:00.000-07:00

Aga võibolla (kirjutan kah trenditeadlikult;)) koguni 18.sajandisse on teleporteerunud meie meditsiin. Siis oli kah nii, et arstinimene vaatas patsienti tungivalt, heal juhul ka katsus ja diagnoosimise tipp oli kuuldetoru. Aadrilaskmine oli tuumafüüsika. Minul aadrit ei lastud, arstitädi vaatas otsa, konstateeris, et huuled on tsüanootilised, küsis, kas hingamisraskusi on, võttis "kuuldetoru" ja kuulas keskendunult mu ähkimist. Raginaid enam pole, teatas ta siis, olete asunud paranemise teele. Äkki teeks pildi ka, nii igaks juhuks, tikun arsti õpetama. Hetkel pole aktuaalne, pareerib too ja istub tagasi arvuti taha, et minu haiguslugu täiendada. Tegelikult tunnen end kaks päeva tõesti paremini, võtsin vastu otsuse, et see nädal siblin ringi minimaalselt, aga natuke ikka peab. Tuleval esmaspäeval teleporteerun taas minevikku, ehk on seks ajaks ka röntgeniaparaat või vereanalüüs leiutatud.

Pojad

2008-03-17T06:43:00.000-07:00

Keskmikul oli täna koolikatsete päev, et kas saab ikka jätkata sama kooli gümnaasiumi-osas. Kuna eile sain riielda poja emalt, et ei aita poisil katseteks valmistuda, aga kuidas ma saaksingi, püha Jumal, ma ei oska nende matti-füssi enam ammu, siis täna olin sedavõrd tubli, et pinnisin just hetk tagasi poissi katsete kulgemisest. No matt-füss olid hästi läinud, optikaga oli miski küss olnud sedavõrd eelminevikust, et seda ta ei mäletanud, inglist lihtsalt peab teadma, sellega polnud küsimustki, eesti keel kah enam-vähem hästi, aga üldteadmised olid suht kesiselt. Näiteks, kas te teate meie hümni viimast rida? Või oskate lambist öelda, mis tähtis üritus toimub 8.augustil k.a.? No Arvo Pärdi resideerimispaika ma teadsin ja ühe loogikaülesande tegin kah prauhti ära.Küsimusi oli 11, 3 jäi vastamata ja kahega pani poiss mu arvates mööda. Õnneks moodustavad üldteadmised 100st punktist vaid 20. Kuidagi ikkagi tahaks, et noormees lõpetaks õpingud selles koolis, kus ta targakstegemine alguse sai. Tulemused saab 1. aprilliks.
Noorim on tõbine. Arstitädi kuulas ja vaatas, arvas, et kopsukat pole. Tõin just sinepiplaastrite paki, mille peal pildil petlikult heatujuline imik koos rõõmsameelse karumõmmiga. Näis, kas neil peale plaasterdamist kah naerul näod on;)
Aga tähtsaim uudis see, et arstitädi leidis selle, mida me polnud osanud otsida - poja esimese kiku! Alumise. Nüüd on meil päris oma kiku;)

Kõrvalnähud

2008-03-14T10:21:00.000-07:00

On teil kunagi tulnud mõte endast kui tolmukübemekesest tohutusuures tolmurullis veel tohutusuurema voodiuniversumi all? Ja omakorda neid voodiuniversumeid on miljoneid või miljardeid? Kusjuures voodiuniversumid asuvad hiiglaslikes majauniversumites, mis omakorda lõputult paisudes moodustavad linnu, need omakorda riike, mandreid, maailmajagusid. Meie globaalne maailm on tegelikult üks aatom, päikesesüsteem molekul ja universum rakk tohutus kõiksuse kehandis. Vaat niimoodi mõeldes saad aru iseenda tühisusest ja antud hetkel mina, tühipaljas kübemeke tolmurullis, tahan, et tuleks hea perenaine ja pühiks mu sealt voodiuniversumi alt kus kurat. Ja tuulutage tube, jumala eest!
Kogu see parapurse inspireeritud hea Helle küsimusest tervisemurede rubriigis.
Pilt TÜ kodukalt

Patsutavad

2008-03-12T07:59:00.000-07:00

Täna sain notarilt pärimisõiguse tunnistuse. Eelteismeline ja imik on siis nüüd emme maja, auto, aktsiate ja arveldusarve omanikud. Notar (see kunagine kolleeg) küsis kuidas läheb, patsutas käele ja kasseeris eelmisest korrast oluliselt suurema rahasumma. Jatkasin üritust autoregistris, sealne infotädi kuulas mu ära, arvas, et ta ei tule antud ülesande lahendamisega toime ja juhatas mu peaspetsialist juurde, kes juhtumisi on samuti mu kunagine kolleeg;) Peaspetsialist (naisinimene)luges kaks korda tunnistuse läbi, rehkendas hetke, sai siis õige lahenduse, patsutas mind õlale, küsis nii muuseas, et mis siis juhtus ja kuidas ning arvas, et lahendus oleks vormistada eelteismeline omanikuks, imik kaasomanikuks, mind vastutavaks kasutajaks ja loomulikult tuleb auto müümisel taotleda volitatud sotsiaalametnikult nõusolek, kes siis peaks nagu kontrollima, et ma oma lastele majanduslikku tünga ei tee....
Lisaks soovis ta homme auto ümbervormistamisel näha vabas vormis avaldust, kus siis auto pärimisjärgsed omanikud, tuletan meelde, et eelteismeline tütarlaps ja imikust poisslaps, jagavad omavahel ära, kes on auto päris-ja kes kaasomanik. Kirjutada oskava omaniku allkirja blanco-lehele juba võtsin;)
Homme lähen Hansasse ja SEBi, seal ei tea patsutavaid kolleege olevat.

Haiguste ravi, kontrollitud

2008-03-10T09:03:00.000-07:00

Minu õnn ja imelise tervenemise pant peitub antibiootikumis, mis tapab mu sees kõik tuntud ja tundmatud bakterid ning võib põhjustada minu ja kaasteeliste meelehärmiks mul kõhulahtisust, iiveldust, pseudomembranoosset koliiti, keelevärvuse muutust, näokollasust, maksa transaminaaside tõusu, kihelust nahal, nõgestõbe, angioödeemi. Harva võib loota sellistele suurpärastele tagajärgedele nagu kesknärvisüsteemi häired, peavalu, unetus, lõhna-ja maitsetundlikkuse muutus, liigesevalu ja südame arütmia.
Kõige selle kõrval on loota, et ehk paranen kurjast kopsutõvest. Katse algas - tähelepanu, valmis, amps!

Ma tahan sinult poega

2008-03-06T23:16:00.001-08:00

Olime Posenis ärireisil, Maarika kaasa kaubeldud tõlgiks, ikkagi põline saksa linn. Jalutasime meeldivalt külmas ja kuivas õhus otse kohaliku Raekoja platsil asuva hotelli poole, kui jalgu jäi mingi keldrikõrts, mille avatud uksest hoovas imemaitsvaid lõhnu. Olime kõrtsikese ainukeseed külastajad sel pärastlõunasel tunnil, valge linaga kaetud tilluke kahekohaline laud, kelneri süüdatud küünal ja isutõstmiseks serveeritud pitsike kohalikku jääkülma viina tegid tuju helgeks ja ülemeelikuks. Kuni roogasid valmistati, oli aega veel paar tujutõstvat võtta ja täiesti spontaanselt, kaalumata ja mõtlemata teatasin Maarikale, et tead kallis, ma tahan sinult poega.....
Just see hetk tuli mulle meelde eile, kui poja oli lõpuks ära õppinud seljalt kõhuli keeramise. Hoolimata kahtlasest tervisest pean täna minema seda Maarikale rääkima, lihtsalt pean.

Perearstinduse diskreetne võlu

2008-03-06T07:30:00.000-08:00

Kuna umbne olek ei läinud mitte üle, otsustasin murda end üle vallide ja läbi kraavide perearstile. Esimene lähikontakt teisipäeval lõppes tulutult, sest vastuvõtuõde pani mind arstiootele ja siis katkes kõne peale kolmeminutilist ootamist ära. Täna sain vastuvõtuõe kätte lausa esimesel katsel. Pakuti aega teisipäevaks. Aitäh, vastan viisakalt, aga ma teisipäeval juba helistasin. Siis vist tuli õele midagi meelde ja ähkides-ohkides teatas ta, et tulge siis 3-4 vahel, pressime teid kuidagi sisse. Jõuan kohale ja vaevalt jope varna riputada, kui vastuvõtuõde diskreetselt hõikab - see kopsuhaigusega meeskodanik, tulge siiapoole. Sealpool istus kaks ravimifirma agenti, kes kangesti tahtsid mulle uuemaid tablette müüa ja sel eesmärgil:
a)mõõtsid mu vererõhku ja teatasid diskreetselt, et see on üpris kõrge, jättes diskreetselt enda teada, kui kõrge just;
b)mõõtsid mu vöö ümbermõõtu ja teatasid diskreetselt, et see on kaalunumbrist pisut väiksem;
c)mõõtsid mu pikkust ja medtöötaja ütles mulle diskreetselt, et kuna ma olen nii suur, siis ta ei ulatu vaatama, kui pikk ma täpselt olen, lisasin siis igaks juhuks kaks sentimeetrit juurde;)
Arstitädi, see päris, polnudki tegelikult päris, sest see päris oli titepuhkusele jäänud, edu ja tervist talle! Võõras arstineiu kuulas eest ja tagant, uuris diskreetselt mu kaebusi ja teatas kurva-kurva häälega, et paremas kopsus krõbiseb. Ma olin täitsa üllatunud, sest tegelikult peaks mul krõbisema vasakul pool, aga kuna tegu on diskreetse küsimusega, siis ma sel lähemalt ei peatu. Lühidalt - mind saadeti rõntgenisse, kus seisin otse ja küljetsi mulle juba 30 aastat tuttava rõntegiaparaadi ees, tinapõll diskreetselt ette nihutatud. Vastuse saan homme, seniks kirjutati välja kopsupõletikuvastane köhasiirup;)
Palun suhtuda minu meditsiiniajaloolistesse memuaaridesse diskreetselt;

Isa süda

2008-03-03T04:33:00.000-08:00

Poja süda ka. Ja veel tütre süda. Keskmine poiss, see jalgpallur siis, mängis eile hooaja esimest liigakohtumist. Ajasin ennast kah vaatama, köhast-nohust ja umbsest enestundest hoolimata. Vahepeal istusin autos aia taga ja vaatasin sealt, ei jaksanud enam püsti seista. Poisid kaotasid ja vaatan, et minu oma tuleb üle platsi kuidagi vaevu-vaevu jalgu järele vedades. Küsin siis, et kas said kossi või mingi kolaka? Ei, vastab poiss, rinnus on valus. Ahhaaa, said küünarnukiga? Ei, vastab jalgpallur, lihtsalt on valus ja hingata on ka raske. Mul hakkas kõhe. Toppisin poisi autosse ja helistan sõidu ajal poisi emale, et pangu poisi dokument, sokid ja vahetusjalanõud valmis, sõidame EMO-sse, teevad EKG. Muidugi ei sõitnud me kuhugi, viisin poisi koju ja kuulsin siis tema emalt head-paremat selle kohta, milline hüpohondrik ma ise olen ja tema oma lapsest sellist kasvatada ei luba. Poiss ka, et pole mul häda midagi. KOhe tuli meelde, kuidas Maarika ütles kaks minutit enne igaveseks koomasse vajumist, et pole mul häda midagi. No muidugi muretsesin õhtu läbi, endal kah tervis polnud kõige parem ja peale kümmet juba, võtan telefoni, et vajutan kinni ja mis ma näen - mitu vastamata kõnet vanemalt tütrelt, sellelt, kes Kiisu häält tegi. Et minestas paar korda ja raske hingata ja püsti ei seisa ja et telefoni aku kohe tühi ja laadijat pole ning kohe tuleb kiirabi:( Palusin tal peale kiirabi endast ja asjade arengust teada anda, ootan-ootan, ei midagi. Helistan siis ettevaatlikult ise ja rambe häälega laps teatab, et kiirabi EKG-d ei teinud, kopsu ei kuulanud, tabletist või süstist rääkimata ning kollasele väljakutselehele kirjutas diagnoosiks ärevushäire!!! No tule taevas appi! Ütlen siis lapsele, et võta takso, mine sõida ema juurde oma üürikast. Ei jaksa, vastab ta, ma ei seisa püsti.
Helistan siis ise lapse emale, et kuule, minge tooge laps ema rüppe tagasi. Ema sihuke pahur, olla õhtu läbi helistanud lapsele, aga see ei vastanud ja teatab siis, et tema ei saa sõita, sest elukaaslane on õlut joonud ja temal poole taksoraha.....
Ajasin ennast voodist ja veerand tunni pärast olin Koplis, üürika ukse taga. Laps oligi täitsa hädine ja kiirabi peale kuri. Kuidagimoodi sain ta nõusse, et tuleb ööseks minu juurde, kuidas ta seal üürikas telefonita näiteks abi kutsuks, kui midagi....Sõidame ja poole tee peal ütleb tütar äkki sihukese vaikse häälega, et kuule, ma ei näe enam tänavatulesid ja hakkab niimoodi imelikult ähkima ja puhkima. NO mis mul kohe meelde tuli - muidugi see, kuidas Maarika ühed viimastest sõnadest mulle olid kah, et ta ei näe enam, pime on:( Andsin aga gaasi ja põrutasime otse EMOsse. Seal oli suhtumine üsna lahke, olime ainukesed patsiendid, tehti erinevaid analüüse, EKG ja kahtlustati mingit klapiriket esialgu. Lapsele oli öeldud, et jäetakse haiglasse, aga siis oli tulnud mingi kuri arst, vaadanud seda kiirabi väljakutselehte, kus seisis ärevushäire ja käskinud koju kobida ning homme perearstile. Nii me jõudsimegi 2.30 minu juurde, tegime tall e diivanile aseme ja lamab siiamaani, sest perekale saab alles homme. Tüdruk eriti liigutanud pole, isegi juua ei taha kuigi sunnin. Ma olen täitsa mures. Eile käis sihuke mõte läbi pea, et äkki on vana vikatimees mitmendat kuud pohmas või midagi, et tahab aga mulle pihta saada, rapsib umbes ja niidab minu ümbert:( NO tema rõõmuks olen nüüd ise kah viimaks täiesti haige. Sihi nüüd hoolikalt, vanamees!
Öh

90-60-90

2008-02-27T11:11:00.001-08:00

Need on muidugi tüdrukute mõõdud. Poisil olid täna arstil käies 7,7 kilo, 67 senti ja 43 senti, viimane on siis pea ümbermõõt. Kaaluiive oli kaks esimest kuud ligi kilo kuus, nüüd pea pooleteise kuuga ainult nats üle poole kilo, on see normaalne? Mulle tundus nagu natuke alatoitluse moodi...;) Sutsaka süsti sai kah, ei teinud teist nägugi. Putru hakkab saama, oi seda pudrutamist siis:) Aga kui juba tüdrukutest juttu tuli, siis ei saa mitte ütlemata jätta, et kui väike tüdruk hakkas unistama uuest telefonist - tal on nimelt mu suure tütre vanaks jäänud mobla praegu - siis arvas ta, et järgmisel aastal võiks mu vanem jälle nooremale enda endise pärandada....Nii see siis käib, mõtlesin ja ütlesin ka, et noorem õde saab ikka vanema õe vanad asjad endale....
Mhmmmhhhh....jajaaaaa;)

90ga

2008-02-24T08:01:00.000-08:00

Liiklesin Pärnust kodu poole, tempomaat peal ja sätitud nii 100 kanti, natuke üle. Lapsed olid ilusasti köietatud, eilne kannuke õlut õhtusöögi juurde ammugi organismist lahtunud. Põõsas passiv politseionu annab peatumismärguande. Lasen vaikselt teeserva, avan akna ja onu kõmistab komandohäälega selle tavalise tervituse. Mul poiss oli just auto kiikumisest magama jäänud ja mina üsna tasa, huuli liigutades teatan politseionule, et palun natuke vaiksemalt, laps jäi just magama. Politseiinimene aga tõstab hoopis häält, ilmselt arvas, et ma ei kuulnud ja lisab eelöeldule, et ma ületasin kiirust....No tule taevas appi, jälle!;) Pöördun kaaslase poole ja sama tasase ja vagura häälega avaldan arvamust, et vist on politseikooli vastuvõtutingimusi oluliselt lihtsustatud - nüüd saavad ka kurdid kooli sisse. No mis te nüüd arvate? Loomulikult polnud polisteionu kurt, isegi väga terava kuulmisega oli;) Kõlas maagiline number - 102 ja arvake kolm korda, kas see kiirus oli aktsepteeritav või nõudis kohest trahvikviitungi väljakirjutamist?
Seetõttu teengi ettepaneku, et Vabariigi juubelile kohaselt sõitkem aasta lõpuni jäänud 311 päeva 90-ga:)
Hellele personaalselt - Paradiis oli ülekoormatud, teenindus sellest hoolimata hea, kõik jäid rahule:)

Sooleuuringutest

2008-02-22T09:56:00.000-08:00

Meditsiin tormab edasi kolmanda kosmilise kiirusega, aga mõned asjad jäävad. Nagu näiteks rektoskoop. Kaks aastakümmet tagasi juhtus selline tore lugu, et arstitädi tahtis mu soolestikku uurida. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et selle alumist otsa;) Tehti korralik klistiir ja kui noorem meditsiiniline personal arvas, et olen piisvalt tühi ja puhas, suunati mind hellade laksukestega upakilasendisse. Protseduuride tuppa sisenes kena venelannast naisarst, tõmbas lirtsaki kummikindad kätte ja haaras pikatorulisele revolvrile sarnaneva aparaadi. Lõdvestusin vastavalt käsule, sulgesin naudinguootuses silmad ja....arstitädi kutsuti korraks kabinetist välja. Noore insenerina ei saanud ma muidugi jätta oma teadmistejanu rahuldamata ja uurisin enda piinariista, algul silmadega, siis ka kätega. Ilusasti istus kätte! Vajutasin päästikut - tuluke toru otsas hakkas põlema, vajutasin veel - kustus teine. Klikkasin niimoodi mitu korda, kuni tuluke enam ei süttinud. Kuulnud koridoris samme, ajasin end jälle kuulekalt upakile. Rohkem meid enam ei segatud ja toimus toru sisenemine minu soolkonda. Ei läinud see kergelt, pean ütlema. Kohe kuulsin ka doktori üllatunud üminat, umbes nii, et näha nagu pole midagi. Aparaat tõmmati välja ja imestunud tohtriproua klõpsis paar korda lülitiga tühja, enne kui tõdes, et näe kurja, pirnike äbi põlenud. Ega see mind sooleuuringust päästnud, pirnike vahetati ära ja kõik sai selgeks. See tähendab, et sealtpoolt mind miski ei tapa.
Seega insenerid - arste visiteerides hoidke oma käed kenasti taskus või vähemalt selja taga.

On unedes

2008-02-20T23:13:00.001-08:00

Esoteerikaajakirja Tervendaja andmetele on veebruarikuu raskeimad päevad 20-22.kp. Ega ma kuhugi kalendrisse ringe ümber vea, lihtsalt tundes, et enesetunne halveneb, vaatan meenutuseks Tervendajat ja voilà - seal see ongi, jälle kõrgeima raskusastme päev. Tänane täiskuu-öö oli unenäguderohke. Üle pika aja oli Maarika taas mu unedes. Kas on mul õnnestunud kuidagi teadlikult tõrjuda unedest temaga seotut või mis, aga sel aastal olen teda unes näinud loetud korrad ja enamasti hästi. Täna öösel nägin halvasti. Oleks nagu olnud välismaal, aga samas oli ta mingis koduses rõivastuses, lausa nagu maatüdruk laudas või peenramaal, sellistes lottis dressipükstes. Tõstis nagu mingeid asju ühest kohast teise ja ise oigas just sellise häälega nagu sel viimasel õhtul....Mina, selmet kuidagimoodigi aidata, hoopis lahkusin, aga mitte ust paugutades või midagi, aga nagu filmis - kaamerat aeglaselt eemale tõmmates ja justkui ülevalt kõrgelt kõike vaadates.
Aga ehk on see sellest, et eile õhtul valmistasin pikalt ette tänast nõukogu koosolekut - asutasin sihtasutuse, mille põhieesmärgiks on Maarika mälestuse jäädvustamine läbi keeleõppe turgutamise ühes meie kodumaa gümnaasiumis. Rahakotirauad lahti, rahvas, lapsed peavad keeli oskama!:)

Limusiinbuss

2008-02-18T05:20:00.000-08:00

No ei tee reklaami;) Lihtsalt sõitsime, möirgasime karaoket ja sõime-jõime. Jägala juga vaatasime ka - palju vett, vähe jääd. Pilt ongi sealt, täitsa lumikellukesed, mis?:) Vein sai poole tee peal otsa, Statoil aitas, ikkagi alati avatud. Muide, täitsa teemaväliselt - Statoili viimane reklaam meeldib mulle, ei teagi kohe öelda, kas võilillevälu-laulu või selle blondi tüdruku pärast;) Midagi muud otsa ei saanud, tuju jäi ülegi, pärast oli tükk tegu külaliste aftekalt minemakihutamisega:)

Mul on mitu reha

2008-02-17T08:34:00.000-08:00

Vist seepärast komistan ja kukun kogu aeg;) Kogu mu keskealise elu jooksul on mu pea olnud lõhki kolm korda - nooruses löödi kulm puruks, pidi isegi õmblema ja nüüd nädala jooksul kaks korda. Eile sain jälle litaka - käisime pojaga rollerit uudistamas, et kas ikka läheb peale pooleaastast seismist veel käima ja muidugi unustasin, et kuuri uks on nii madal, välja koperdades kopsasin pealaega vastu. Valus nagu natuke oli, aga siis hakkas mütsi serva alt midagi sooja immitsema ja jälle said käed veriseks;) Ega muud - sama rada - salvrätid, jääkotike ja verine müts takkatipuks peale, sest pidin veel kaubiku tagasi parki viima. Sõidame siis ja ütlen poisile, et kui mütsi alt jälle verenire välja ilmub, öelgu siis....
Ehhh, olen ma ikka puupea;)
Automaailma rehad

Kaadritagune elu

2008-02-14T12:15:00.000-08:00

See on kiisu elu, selgus äsjasest telefonivestlusest suure lapsega. Eile rääkisime tegelikult ka, hoopiski mitte sõbrapäeva teemadel, hoopis tema tööst oli taas juttu. Orjatöö, muud ei oska kosta, aga ma ise soovitasin tal see vastu võtta, isegi palganumbri kooskõlastasin ära;) Ja mis nüüd selgus - lisaks põhitööle peab ta tegema kaadri taga Kiisu häält. Tükk aega nuias mind, et kas ma ikka teda panin tähele, lõpuks andis alla, et tema oligi see salapärane Kiisu hääl:) Peab kordust vaatama:)

Esimese astme lähikontakt

2008-02-11T10:48:00.000-08:00

Tantsumemmed käisid katsikul ja muidu külas, mõnel oli isegi laps kaasas. Kõige lapsem oli kaks nädalat poisist vanem. Nagu pildilt näha, haaras vanem naisterahvas kohe initsiatiivi ja enam seda käest ei andnud. Poja hakkas nutma. Annan lähipäevadel õpetust, kuidas vanemate tibidega toimida;)

Mina olen hoiupõrsas, et mitte öelda siga

2008-02-07T10:04:00.000-08:00

Jah, just selline, pigem siiski alumine. Nimelt on minu pealael kah nüüd üks liigne pragu, mille põhjustas laetala pähelangemine, mis omakorda oli tingitud nii Murphy kui garvitatsiooniseadusest. Et kui oled valel ajal vales kohas, eriti veel kiivrita, kukub sulle kindlasti midagi ebameeldivat pähe. Eelmine kord oli see aastal 90, kui Soomemaal, Rautatientori trammipeatuses oodates sittus mulle pähe mingi tundmatu lind, tookord oli mu pea õnneks kaetud shiki kaabuga;) Kõrvalseisnud niiöelda soomlasest niiöelda äripartner oli tõsiselt nördinud - see pidavat tähendama head rahaõnne. Oskab keegi öelda, mis õnne nüüd minul oodata on? Kuigi mõned mulle lähedalseisvad inimesed mind tungivalt EMO-sse ajasid, andis jääpatarei kombinatsioonis rohke hulga paberrättide ja haavaliimiga sama tulemuse. Pea ei valuta, reageerin adekvaatselt, täna üritasin juba kärna kratsida;)
Põrsas on materialist.netikuller.ee kodukalt

Rasedusplaaster

2008-02-04T11:04:00.000-08:00

Pealelõunane pealtkuuldud kõnelus apteegis. Minu ees tammub kärsitult kena brünett näitsik, nabajope seljas ja kintspüksid jalas.
-Palun üks rasedusplaaster-, ja kõpsutab kärsitult jalakest.
-Kavatseb rasedaks jääda vist-, vaatan heldimusega noort kena inimest,-maa tuleb täita lastega!-
Apteeker süveneb hetkeks riiulitesse, siis klõpsib arvutis ja teatab kurva häälega, et pole, aga lisab rõõmsamalt, et homme tuleb.
-A mida ma siis täna teen?- ehmatab brünett hetkeks ja lahkub siis kontsaklõbinal, ilmselt mõnda teise apteeki, sest jumal hoidku, mis ta siis täna teeb????
See katkiste pükstega armsa lapse pilt on ikka Postimehest näpatud.

Lõputu küünlapäev

2008-02-02T04:16:00.000-08:00

Käisin kalmistuid küünaldamas, eriti seda ühte. Eriti seepärast, et kümne aasta tagune küünlapäev oli meile tähtis. Kõik järgenavad 9 küünlapäeva, mis olid meile antud, käisime koos metsa küüneldamas. Nüüd käisin üksinda, ajasin veidi juttu ja.... Miskipärast on mul eilsest saati tunne, et Maarika on minu sees, lausa nahavahel. Olin otsustanud, et kustutan ta memoriaalkonto orkutist just küünlapäeval ja kui täna enam seda polnud, oli kuidagi topeltkurb. Kustutasin ka ta alustatud tantsublogi, kuigi seal oli vaid üks sissekanne eelmise aasta algusest. Kaua neid ikka lasta seal rippuda, külalised käivad, vaatavad ja imestavad, et misasja....?! Subaru-ilma kah pole, et saaks ennast pöiasirutusega välja elada, niimoodi ma nüüd elangi.
Sissepoole.

Subaru-ilm

2008-02-01T01:37:00.000-08:00

Täna mul veab. Nekikveab lausa. Tegelikult veab kõigil nelikveoliste omanikel, sest ilm on super ja superimaks läheb;) Rohkem pole aega rääkida, lähen kruiisima.
Tere, vaabruar! Siinkohal veel personaalne tervitus Patrullivale Hiirele;)
Pilt Postimehest.

Hüljatud

2008-01-30T09:29:00.000-08:00

Istusime ükspäe tüdruku toas tema voodil ja vaatasime kriitiliselt ümbritsevat keskkonda. Keskkond oli kohutavalt segamini. Mõtlesin-meenutasin, kas ema ajal tuba ka niimoodi välja nägi. Ei mäletanud. Võtsin teemaks venna kasvamise, et mis siis saab, kui ta kah lastetuppa kolib, kuhu ta siis ära mahub? Laps lubas koristada, et ikka mahub! Mulle tuli ähmaselt meelde mingi regulatsioon aastast 1976, mis keelas üle 16 aastastel õel-vennal ühes magamistoas magada. Sa pead siis ära ühikasse kolima, teatasin tütrele, niikut 16 saad, on minek. Väike tsikk tõmbus korraks mossi, aga siis lobisesime edasi ja mina igatahes unustasin öeldu.
Paar päeva hiljem uurib laste tädi ettevaatlikult, et kuidas selle ühika-teemaga on? Laps oli nimelt võtnud vanaemale helistada ja isegi teatava uhkusega hääles teatanud, et kohe kui 16 saab, kolib tema ära ühikasse, et vennale ruumi teha.....
Vanaema miskipärast mulle ei julgenud helistada, aga ma olen ju nii karvane ja kole, et ka ise ei julge ennast peeglist vaadata;)

Minett kui lühivorm

2008-01-27T00:30:00.000-08:00

Sattusin pöörama muusikaterminitesse puutuvaid lehekülgi. Nii. Kõik me teame mis on aaria. Mis on aga ariett? Vot see on pisike aariake. Sujuvalt kloorides teisele lainele tunneme nüüd huvi, kas minett on siis millegi lühivorm? Kuidas saavutada kohtumine mineti suurvormiga? Aga duett? Midagi kahekesi teha, seda küll....Oeh, kvartetist, kvintetist ja sekstetist eriti ei hakka parem kirjutamagi;)
Näete nüüd, kui palju küsimusi võib tekkida wikipedias sorkides! Hoidke näpud soojas!;)

Karu on kahetsusväärselt kahanenud

2008-01-26T04:15:00.000-08:00

Tegin võrdleva analüüsi - karu ei oska ka väärikalt vananeda, tõmbub kuidagi kahtlaselt kokku.....

Pankroti lõhn

2008-01-24T10:42:00.000-08:00

Raamatupidaja sai majandusaasta aruandega maha. Juhatuse esimees loeb ja uurib. Rõõmustab, et tulud-kulud kenasti tasakaalus, ei kahjumit ega ka liigset kasumit.
Rehkendab pisut ja leiab, et kasumi protsent käibest selles majandusharu teiste ettevõtetega võrreldes on kuidagi tilluke. Pankroti lõhn mul juba juures, teatab juhatuse esimees. Kui see on pankroti lõhn, arvab raamatupidaja selja tagant piiludes ja juhatuse esimehe kraevahet nuhutades, siis lõhnab pankrot igatahes hästi.....

Briljandid ja pärlid proletariaadi diktatuurile

2008-01-22T10:07:00.000-08:00

Käisime tsikiga poes. Kassalindile pudenes mingi roosa pudel võõrkeelsete kirjadega ja imepisikese eestikeelse etiketiga.
-Mis see on?-pärin mina.
-Pusapalsam-, vastab väike preili iseenesestmõistetava häälega ja topib roosa viguri kotti.
Kodus on esimene asi seda pusa peal katsetada, sest pusa on ju ka ilus roosa, Soomest saadetud;)
Pusa eriti roosamaks ei läinud, sest tegu oli juuksepusa lahtisulatamise palsamiga;)Täna kasutas peale ujumist juba sihtotstarbeliselt:)

Kuna kurja köhatõve tõttu polnud tüdruk juba pikemat aega ujumas käinud, siis tundsin huvi, et kuidas üle hulga aja esimene kord läks.
-Hästi-, vastas minu blondiin, -algul kloorisime vasaku käega, siis paremaga ja lõpuks kloorisime vaheldumisi mõlema käega kah.-

Naisterahvaga kinos. Kohustuslikud M&M kommid. Pruunis pakendis sedapuhku. Naisterahavas koorib pakendi lahti ja sööbjasööbjasööbjasööb....Äkitselt märkab ja pakub mulle ka, ise õigustades:
-Kommidega on nii, et kui neid kodus pole, siis ei märka tarvitadagi-
-Meestega on samamoodi-, pomisen mina, endal suu komme täis;)

Pikali kümme, püsti viis

2008-01-19T10:10:00.000-08:00

Seisan Balti Jaama kõrval busside parklas - seal, kus tegelikult seista ei tohi, aga mina kujutasin ette, et olen liinibuss ja lisaks teeme me bussipargile seal ühte tööd. No pean tõe huvides lisama, et ma ei seisa, hoopis ikka istun autos ja klõbistan telefoniga. Peaaegu et võpatan, kui kuulen koputust aknale, alles olid need politseid ja kurjade silmadega mees.....Aknale toksib mitte tihane ega isegi rähn, aga hoopis veidra räti-baretikombinatsiooni pähe sokutanud ebamäärases eas naisterahavas. Allapoole ei näinud, tööpäeviti sõidan kõrgema autoga. Lasen akna alla ja jään kannatajanäoga ootama, mis siis nüüd??
-Ljooža desjatj, stooja pjatj!- teatab tädikese punnpunane suu.
Vahin ilmutist juhmi näoga ilmselt piisavalt kaua, sest tädike lööb mõttes käega ja taarub porisedes eemale.
Rääkis mingist trahvist või? Aga ma ei seisa ega lama, hoopis istun autos??
Tükk aega hiljem sain alles asjast aru, siiamaani imestan....;)

A mul suva

2008-01-17T10:27:00.000-08:00

....kogu raha eest;)

Istub autos turvavööta

2008-01-14T08:17:00.000-08:00

Täna oli kuri juhus. Esiteks rikkusin kahel erineval viisil seadust, tegelikult isegi neljal, sest peale kahel erineval viisil seaduse rikkumist lõin ma autouksega vastu politseiametniku põlve ja kobisin autost välja, et inspektor E-ga mehejuttu rääkida. Faabula siis järgmine - sõitsin 30 alas radarisse 47-ga, sest ajasin juttu tütrega, kes kahetsusväärsel kombel oli tagaistmel turvavööga aheldamata. Politseiametnik muidugi märkas, mina muidugi tunnistasin, aga siis alustas ametnik E dialoogi:
-Te rikkusite seadust, autojuht peab veenduma, et kõik reisijad on aheldatud!-
-Jah-, tunnistan ausalt.
-Nii võib avarii korral laps vigastada saada!-
-Jah-, tunnistan, sõbralikult politseiametnikku vaadates.
-Mis isa te selline olete, seate oma lapse ohtu!-teatab hoogusattunud politseiametnik,-te olete halb isa!-
Siis mul kihvatas, pistsin esitamisvalmis dokumendid taskusse tagasi ja astusin seadust eirates autost välja. Politseiametnik ehmus ja astus paar sammu tagasi, radar kukkus käes rippu.
-Minu lapse kuuldes ei avalda keegi arvamust minu kui isa sobivuse kohta nimetatud rolli-, nurrusin talle peaaegu kõrva.
-Te rikkusite seadust-, kiunatas politseiametnik,-ärge karjuge mu peale.
-Ärge enam kunagi lapse kuuldes minu kohta midagi öelge-, lisasin veel vaiksemalt, sest meie small talk toimus ainult paari sammu lahtisest autoaknast eemal.
-Lapse ema suri mõned kuud tagasi, pole vaja talle isa iseloomustust ette lugeda-,tikkusin ägestuma.
Kuna mu käed olid juba poolemeetrise amplituudiga värisema hakanud ja ka lõug tikkus pikaks vajuma, siis osutus edasine arutelu võimatuks ja ma vajusin autosse. Andsin kuidagimoodi dokumendid ja asusin endale tuhka pähe raputama - kuradi lollakas, aga kui politseinimesel oleks nõrgem närvikava olnud? Ma oleks viimased 5 minutit olnud maanteekraavis kõhuli, peenikesed plastvitsad randmeid soonimas, kas sellest oleks lapsele hea ees-ja tagakuju?? Või veel hullem - politseinik oleks pidanud uksemüksu otseseks rünnakuks ja kabuurist relva tõmmanud?? Tasapisi andsid värinad järele ja kui politseametnik taas auto juurde astus, olin juba üsna talleke. Kustsuti mind nende autosse, näidati paturegistrit - kaks kiiruseületamist kahe aasta jooksul- ja ulatati dokumendid tagasi, soovitades rahuneda ja turvalist teed rataste alla.
Sihuke kaastundlik noormees oli. Laps oli veel tükk aega näost valge.

Mis mu voodis on

2008-01-12T11:58:00.000-08:00

Mu voodis kaks patja ja villane tekk
Öökapil klaas veega ja unetablet

Mida mu voodis ei ole

Siidiseid juukseid
Kirglikke nuukseid

Niiiii????

Põske sametist
Kõrva kus ametüst

Ohhooo!?

Huuled nii soojad
Keeleots pire
Pupsakad rinnad
Reieke sire

Hehheeee....

Nii ongi.(punkt)

100 päeva

2008-01-10T07:18:00.000-08:00

Nii. Ongi poja kolmekuine sünnipäev tulekul. Aga ees on juubel! Sada! Mõelge vaid, inimlaps on elanud maailmas 100 päeva, sada kriitikavaba päeva. Aga siis see lust lõpeb, hakkame arvustama iga jumala tegu ja tegematajätmist. Sööb - kirjutame ajalehte ja pildiga, ei söö - kutsume kohale Võsa Petsi või Riisalu ja laseme eetrisse. Kakab, hoidku jumal selle eest, teeme trahvi ja arutame fraktsioonis!
Vaat nii, läbi need 100 esimest kriitikavaba päeva, nüüd tuleb täiega!

Kurjade silmadega mees

2008-01-02T08:36:00.000-08:00

Mulle meeldivad pisikesed poed. Näiteks kodulähedane Valdeku. Valikut seal kuigi suurt pole, aga üks-kaks-kolm õhtusöögi saab küll kätte. Nii ka 1. jaanuari pärastlõunal sõitsin nimme Valdekusse, et mitte Selveris tungelda. Vaevalt sain seisma jääda ja kotti kohmerdama asuda, kui kiirel sammul tuli parempoolse ukse juurde mees, haaras sangast ja käntsatas täiesti konkreetselt istmele. Vaatasin silmanurgast, et küllap mõni tuttav ja olin isegi pisut solvunud, et miks siseneja mulle esimesena headuut ei soovi. Aga siseneja vaikib ja vaatab mind mitte nagu Volodja Uljanov heade-heade silmadega, aga hoopis selliste kahvatusiniste ja kurjadega. Vaatan siis teda ka.Selline minust pisut lühem, aga kah üsna turjakas mees, kerges jopis, siilipea ja Cameli-sarnaste saabastega. Vaatame-vatame ja ma kah nagu ei oska õiget vestlust alustada. Lõpuks küsin:
-No mis istud, mees?-
Vaikus,kurjad silmad vaatavad.
-Astu välja!-muutun konkreetsemaks.
-Ei astu-, teatavad kurjad silmad. Nüüd tunnen ka alkoholilõhna, jumal tänatud, narkar pole, need on kõige hullemad.
Sain pisut pahaseks, ikkagi minu eraterritoorium. Lükkan teda ettevaatlikult, aga mees mitte ei liigugi. Lükkan tugevamalt, ikka istub. Sitke sell, arvan.
-Missa trügid?-uurib mees pehmel keelel.
-Kobi välja, ma tahan poodi minna-,teatan.
Ei lähe ta kuhugi.
-No olgu, siis sõidame minema-, pakun omapoolse variandi.
-Sõidame-, on mees kohe nõus.
Tegelikult see mõte mulle üldse ei meeldi, haaran telefoni ja valin sõnalausumata 110.
-Kutsud politsei vä?-uurivad kurjad silmad ja enne, kui vastatagi jõuan, on mees autost läinud. Autouksegi jättis lahti.
Ega ma sinna poodi siis enam julenud minna. Viisin just oma uue ja ilusa auto värvimisse, sest kurjad ja koledad olid jäädvustanud mingi terava esemega oma signatuuri nii esi-kui tagakapotile.Kuigi mu vana ja kole traktor sellest poleks midagi kaotanud, oleks siiski katkine küljeklaas või purustatud peegel kah oluline südamevalu, seega lasin saba jalge vahel minema, Nõmme keskuse poodi.
Resümee - ärge iial lubage enda autosse kurjade silmadega mehi;)

Kostüümidraama

2007-12-31T15:42:00.000-08:00

Mis vanal aastal tehtud, see uuel hooletu. Tahtsin riietesse kogutud energia saata suitsuna tumehallidesse pilvedesse Tema juurde just vana-aasta viimasel päeval.
Sõitsin oma traktoriga lausa sügiskündi pööratud põllule ja ladusin kotid välja. Viis suurt kilekat olid täis kümmet aastat ajalugu - selle seeliku ostsime Lissaboni kaltsukast 5 euro eest, see seelik on 15 minutise vahepeatuse ajal Poola väikelinnast, need viis kostüümi hankisid Sa mingi odavmüügi kataloogi laomüügist 900 krooni eest. Naised , kujutate ette - viis kostüümi 900 krooniga! Tulid ja veel rõõmustasid, aga mina tõpra kombel narritasin Sind. Põlesid need keemiast koosnevad kostüümikesed igatahes heleda leegiga. Mõnega neist Sa vist ei jõudnudki kusagil käia, aga õpetajatööks olid need head küll. Nahkpüksid ei tahtnud üldse põleda, aga samast materjalist seelik lihtsalt sulas, nahk või asi. Mõned esemed olid "enne mind", ma ei mäletanud neid ei Su seljas ega kapis olnud olevat.
Nüüd on jäänud veel üleriiete kapp.
Kaks tuhat ja kaheksa siis.....No las ta olla.

Poliitiliselt ebakorrektsed jõulud

2007-12-23T12:22:00.000-08:00

Nii ta oli, eelmise aasta Jõuluvana saabus täiesti ootamatult seekord otse Idarindelt;) Muide, kingitühjaks saanud kott on originaal, täielik rariteet! Ja ärge mitte otsigegi sarnasust Ilusa Tüdruku ja siinkirjutaja vahel muhedate vuntside ja habeme tagant, mina see pole;)

Neoon kangialuste kohal vol.2

2007-12-23T00:02:00.000-08:00

Esiklaps kinkis jõuludeks. Ei kuulanud isa sõna - olin ju ka temale öelnud, et mingeid kinke ei tee ega soovi. Mõlemat olen rikkunud, natuke lastele kinkinud ja natuke ise kinke soovinud. Näiteks sellesama raamatu. Lisan ühe kriips-kraaps luuletuse

SÕBER

Lihtsalt. Nagu kohvikusse.
Mulle kohta hoidma.
Läksid. Sinna, kus ei kuule:
ema oigab

Läksid.

Sulle, kes sa kõikidele
abi leida osand,
ükski meditsiin ei leidnud
tagavaraosa.

Sulle

Nõudis mingi tobe tabel
sinu lahtri täitmist.
Siiralt südametu kabel
küünlad läitis

Kabel.

Üle abitute õite
taevakelli kõmab.
Hetke raskemaks vaid võite
teha, sõnad.

Sõnad.

Läksid.Vapustavalt lihtsalt.
Surm ei ohka.
Läksid nagu kohvikusse
hoidma mulle kohta.

Kohta.

Hallis päevas üksijäli
lume udusuled.
Tulemata tulemised
nüüd kord tasa tulen.

Tulen.

Täiskuu. Tähed säravad

2007-12-22T08:47:00.000-08:00

No peaaegu täiskuu, täna oli juba päris punnis. Otsustasin jõuludeks tähed ristil taastada. Töökojamees poleeris lisaks kruviaugule ja faasimisele tähed ka kenasti üle ja tulemus oli aus. Eile üritasin üksinda hakkama saada, aga tähed jäid viltu ja kruvipead polnud kohati pinnaga täiesti tasa. Täna käisime kahekesi ja kümne minutiga said vead parandatud, ristil säravad taas tähed.

Liiga ilus naine

2007-12-20T11:24:00.000-08:00

Tütrel koolis jõulupidu. Kontserdiga. Läksime kõik, ka väike vabakuulaja. Tüdruk ehtis end muidugi täiega - keerutas pool tundi peegli ees, aeg-ajalt üle õla minu poole kelmikaid pilke heites, määris enda kõigepealt mingi rohelise asjaga kokku, siis silus miski roosa asjaga ja lõpuks pintseldas veel midagi. Siis võttis käsile silmad ja huuled. Piiiiiiiiika luku pidin eurokleidil :) mina kinni siristama, ju ta oli näinud, kuidas emme peal asi toimis....Lõpuks oli kõik justkui valmis, ajasin endale ka pintsaku selga, aga väike tsikk seisab ikka näpp suus.
-Noh, mis veel puudu?- üritan pahurat nägu teha.
-Issi, aga äkki ma olen liiga ilus?-tuli vastuseks.
Komistasin, köhatasin meeleliigutuse varjamiseks ja panin käe talle õlale,
-Kullake, liiga ilus ei saa naine kunagi olla-.
Ja nii ongi - iluga on nagu lõpmatusega - ühest küljest justkui siinsamas, tuletagem nüüd meelde Möbiuse lehte, aga teisalt jälle justkui kättesaamatus kauguses.
Kontserdl tuli ka pisar silma, meenus, millise pilguga ema eelmise aasta samal üritusel oma lapse esinemist vaatas, oioioi, nii kurb hakkas...

Soovilugu

2007-12-18T22:18:00.000-08:00

Vanem tütar nuiab ema juubeliks lustakaid lugusid. No kirjutan, aga olgu see viimane kord:)
Tema enda sünnist ongi see lustakas lugu. Nimelt sündimine oli pisut ootamatu nii ema kui isa jaoks. Mina olin just jõudnud tipi-kooli sõjalisest koju, kui ukse taha saabus telegrammitädi. Telegramm oli lühiduse ja konkreetsusega lööv - Signel tütar. Aga minul?;)
Esimese hooga ei saanud arugi. Siis, kui aru saama hakkasin, jooksin juba trepist alla, sest lift liikus ju nii neetult aeglaselt;) Kimasin sinilind-Mossega Tartusse, lootuses, et vana-Pälsoni ühikas on mul reformvoodi koht ikka olemas. Oligi! Aga stoori oli selline, et eelmisel õhtul olid tuvikesed neljakesi õppinud eksamiks, usinad nagu nad olid. Mingil hetkel tundis minu abikaasa, et istumise alt läheb kahtlaselt märjaks. Esiti ta nagu väga ei tahtnudki teistele midagi öelda;) KUi istumine juba vanni meenutas, tuli siiski tõde tunnistada, aga haiglasse keeldus ta esimese hooga ikka minemast - homme ju eksam! Suure vaevaga rääkisid teised tüdrukud talle augu pähe ja saatsid ikka haiglasse. Mõne tunniga oli laps käes, pisut enneaegne ja pisut alakaalus (2700) , aga ikkagi inimene....
Meenutades hiljutist Eestimaa Uhkust, jääb vaid õnne tänada, et laps sealsamas ühikas välja vupsates pea peale ei kukkunud;)
Eksaminaator oli ka lahke - kuulnud juhtunust, pani ta ilma noort ema pinnimata matriklisse nelja.

Arütmikute elust

2007-12-18T11:11:00.000-08:00

Ajendatuna laborihiire kirjutisest, teatan pidulikult, et kui me meestega 20 aastat tagasi pubissaunasgrillikal kokku saime, rääkisime naistest, ilusatest naistest. Kümme aastat tagasi kohtudes eputasime erinevate tehnikavidinatega (et kellel on väiksem ja värvilisem;). Nüüd kui harvaharva viitsime end kokkusaamisele vedada, vaatame ja võrdleme erinevate patentravimite pakendeid, räägime massaažist ja nõelravist, kirume/kiidame haiglaid ja raviasutusi, kus hiljuti viibinud....

Neoon kangialuste kohal

2007-12-15T10:55:00.000-08:00

Oli üheksakümnendate keskpaik, karm olelusvõitlus rajas teed helgele kapitalistlikule tulevikule. Kuid meie sõbraga olime kinni endi hämaras sotsialistlikus minevikus, kus peamiseks naudingusubjektiks oli naiseihu, mitte isikustamata mitmevärvitrükis rahapaber. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb kohe tunnistada, et sõber oli pisut vindine, mistõttu meelitas mu kaineks autojuhiks ja lubas näidata minu ausale ja siirale südametunnistusele midagi ennenägematut. Porita kangialusest läbi, mööda kitsukesi keskaegseid trepikesi kolmandale korrusele ja olimegi neoontulede plinkivas valguses. Miskipärast tuli meelde Arvi Siig. Muide, just ilmus tema kogumik-telliskivi, peaks ostma. Niisiis, olime jõudnud stripibaari. Kohe astus ligi turske sisseviskaja, juhatas meid lauda ja tõi ilma küsimata kaks tervitusnapsi. Siis me rõõmustasime, nende hinda ei öelnud ju keegi;) Küsiti, mitut tüdrukut näha tahate? Kõiki, oli sõbra konkreetne vastus....Lavale tatsas kaks slaavitari, üks nühkis paar minti end vastu kroomposti nagu kiimas metssiga, teine lehvis ükskõikse näoga niisama ringi. Kuna nad olid niigi napilt riides, siis nende paari hilbu ärakoorimine käis kiirelt ja vupsti! olid nad lavalt maas, ning kohe sülle ronima - üks ühele, teine teisele. Mina olin välismaa filmidest näinud mida sel puhul teha. Tegin siis seda ja teist ning lõpetuseks haarasin varem püksitaskusse valmispandud 50-kroonise ja toppisin selle tüdrukule kuhugi püksi. Silmanurgast jõudsin märgata sõbra hämmelduses nägu ja kui minu "eksootiline tantsijatar" lahkus, noogutasin sõbrale julgustavalt - tee nagu mina, just-just. Sõber haaras mõru näoga tengelpunga järele ja sügava ohkega libistas tüdrukule värvli vahele....500-kroonise;) Nüüd vajus mul suu lahti. Me mõlemad tundusime aga daunidena ilmselt siis, kui toodi jookide arve, mis pehmelt öeldes üllatas ka minu erinevaid numbreid näinud silmi;)
Aga vaene sõber oli neoonvalguses märganud ainult viit ja nulli ja miskipärast järeldanud, et tõelised mehed kütavad paari minuti sületantsu eest ikka viiesajasega:)))
Päris ausalt - enam stripibaarides käinud ei ole!

Täiesti ema kõrvad

2007-12-13T10:56:00.000-08:00

Onjuu??
Peotantsuringi jõulupeo esinemine

Miskipärast läks hinge

2007-12-12T11:13:00.001-08:00

Kes ei tea - see on Metro Luminal ja suurtähed on seepärast, et saaksite valjusti koos minuga kaasa uluda

LAPSED MAGAVAD VAIKSELT AKENDE TAGA ON LUMI
AKENDE TAGA ON HANGED EDASI ALGAB ÖÖ
LAPSED MAGAVAD VAIKSELT NAD EI TEA KES TULI
AKENDE TAGA ON LUMI PAKANE KOERA SÖÖB

ISA TULI KOJU - ISA KÄED ON KÜLMAD
ISA TULI KOJU - ISA JA TA HING
ISA TULI KOJU - JA TA KURVAD SILMAD
ISA TULI KOJU - JA TA SUITSUVING

ISA - ISTU MAHA - KAPIS ON VEEL LEIBA
ISA - ISTU MAHA - LAUAPEAL ON TIKUD
ISA - ISTU MAHA - ÄRA PAREM LEINA
ISA - ISTU MAHA - NAGU HARILIKULT

LAPSED MAGAVAD VAIKSELT NII SAAB ÖÖGI OTSA
LAPSED MAGAVAD VAIKSELT NII KORD LôPPEB TALV
LAPSED MAGAVAD VAIKSELT ÕUE KASE OTSA
LAPSED MAGAVAD VAIKSELT SEOTUD EMA SALL

Allergiatest naistele

2007-12-11T13:07:00.000-08:00

Armas naiskond, kontrollige palun, kas teil pole mitte
-hõbeda
-nikli
-vase
-sperma
-piima
-mesilasmürgi
-mehe

allergiat.

Ma pole eales kuulnud naisest, kel oleks kulla-, briljandi- või teemandiallergia.
Kes on esimene?;)

Käimised ja ütelused

2007-12-11T11:22:00.000-08:00

Eile tsikiga leina- ja kriisiabi kabinetis. Kui armid oli terava skalpelliga sinka-vonka üle käidud ja haavadele veel soolagi peale siputatud, jõuti üheskoos järeldusele, et issi tervist tuleb hoida ja turgutada. Ses küsimuses arenes psühholoogi ja minu tütre vahel järgmine dialoog:
-Kas issi toitub tervislikult?-
-Ma ei tea-
-Kas ta porgandit sööb?-
-Ikka sööb-
-Aga kapsast?-
-Eeeee, ei tea....-
-No olgu, aga kas su issi suitsetab?-
-Ei suitseta, keegi ei suitseta, tädid-onud kah mitte ega vanaisa-vanaema-
-Tubli-tubli! Aga isa viina võtab?-
-Ikka!-noogutab tütar innukalt.
-Kohe palju või?-uurib psühholoog õhinal.
-Ei, mitte palju, aga harva ikka võtab....-vastab lapsuke malbelt.

Meil on peielaua veinidest veel paar tükki alles ja vana hea Ararati konjak, mida kohvi kõrvale pakkusime, sellest kah veel mitu poolikut pudelit järgi.
Aga kunagi, jah, oh siis sai ikka looma moodi joodud...;)

Täna olime poisiga ortopeedil. Kordus sama stsenaarium, mis lastearsti juures:
-Riided seljast!-
-Kas alt või ülevalt?-
-Igalt poolt!-
-Pampers kah?-
-Aga kuis ma muidu puusi kontrollin?-
-Lastearstile pissis taskusse!- hoiatan.
-Mulle ei pissi-, pareeris arstitädi ja peale paarisekundilist jiu-jiutsu võtet kummagi jalaga eraldi ja mõlemaga koos, pidin kahjutundega tõdema, et ortopeed osutus märksa kogenumaks lastega ümberkäijaks - ei mingit fontääni, tilgakesest rääkimata.

Lähen tüdrukule kooli järele, helistan - hakka riietuma, issi kohal.
-Eeeee, ma hakkasin just pikapäevas koolitükke tegema-
-No olgu, tulen tunni pärast tagasi-, ja keeran otsa kodu poole.
Koju saabudes vaatan, et mul on 4 vastamata kõnet tütrelt, ma roolis reeglina kõnedele ei vasta ja panen telefoni igasuguse kiusatuse vältimiseks vaikseks.
Astun tuppa, rebin jope seljast ja helistan.
-Miks sa mulle ei vastaaaaaaa-, undab laps.
-Just jõudsin koju, kullake, mis lahti?-
-Ma sain juba ammmmmmmmmuuuuuuuuu koolitükid tehtud, tule mulle nüüd järele juba.....-

Naised:)

Kasukas kaheteistkümne tunniga

2007-12-08T06:07:00.000-08:00

Tiiapinnib ilusate ja heade ostude kohta.
Kolisin täna suurt last. Lahkus emakodust teistkordselt, tiivad juba kannavad;)
Võtsin aga kaubiku, keskmiku (selle tugeva jalgpalluri) appi ja voilà! Laadisime raskemaid ja kergemaid asju auto täis ja kõige peale virutas laps kaks kasukat, üks ilusam kui teine. See üks toodi nimelt eelmisel aastal Indiast. Tüdrukutele meeldib ikka eksoot ja nii ta tutvubki järjekindlalt India ookeani ümbrusega. Vot jalutasid nemad peikaga mööda hiigelsuure India pealinna tänavaid, kui tüdrukul ootamatult käest krabati ja nahapoodi sisse tõmmati. Selles käest-ja tagumikust krabamisest poleks muidu mõtet kirjutadagi, üksikult kulgevat blondiini oleks isegi solvanud see krabamata olemine, aga nahapoes esitati pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Noored olid end tegelikult juba järgmisel päeval väljuva lennuki ootele sättinud, tegid naasama aega parajaks, aga võimatu on keelduda pakkumisest, mis lubab sulle 12 tunni jooksul õmmelda viimaselt vinge kasuka, täpselt omaniku mõõte ja soove arvestades. Sealsamas mõõdeti neiuke üle, nahakuhjast valiti ühiselt sobiv ja hommikuks paluti teise proovi. Rahutu öö Dehli odavas klimaatorita hotellis möödus kiiresti, uneledes sõbrannade kadedatest pilkudest.....;) Vilkad pruunid poisikesed olid öö läbi nõela-niiti välgutanud, igatahes oli hommikuks kasukas proovivalmis ja kaks tundi hiljem kandmisvalmis, noh nii kolmekümnekraadises kuumuses;) Maksis too nahast ime minu keskmise mobla kuuarve jagu.
Loodan, lapsuke, et sa ei pahanda, ma lihtsalt teen hindude töökultuurile reklaami:)

Tema elamata elu

2007-12-07T10:15:00.000-08:00

Täna oleks nagu välk peast läbi löönud, kui Jüri Üdi meenutada. Käisime söömas samas bistroos, kus alati, kui ei viitsinud juurikaid korjama ega mammuteid küttima minna, põikasime ka sinnasamma mööblipoodi, et tsiki tuppa uut kappi vaadata. Ei leidnud. Täpselt samuti, kui eelmisel korral.....Siis taas SAMAST poest läbi, kus me ikka peale ema-lapse tihti ka pikka, aga alati väsitavat koolipäeva olime käinud. See veelpuudus, et oleks korraga kahte autot tankinud. Miks siis kahte korraga? Aga seepärast, et siis on rmtpdjle üks tsekk esitada.
Krt, prsse, rsk, ma elan ju praegu tegelikult TEMA elamata elu, sain ma äkki aru. Proovisin küll mõelda, et on au elada sellise inimese elamata elu, aga....sry, lihtsalt lollakas tundus selline mõte.
Vabanda, Helle, täna õpside pilte Soomemaalt ei tule

Tähed langevad

2007-12-04T10:38:00.000-08:00

Ristilt. Tammepuust ristilt. Mõneti on see arusaadav, rist oligi mõeldud ajutisena, kuni kevadeni ja see roostevabast plekist tähtede liimimine käis kah kiirkorras, morgi kõrval, töömehe auto avatud pagasnikus. Kas oli lakikiht veel liiga värske või liim vilets, ei tea. Esimesena kukkusid novembri keskel pärgadesse kaks äärmist tähte, iga käimiskorraga avastasin taas mõne langenu. Enamiku leidsin üles, aga ka veel tänase päeva seisuga on kadunud K ja üks A. Huvitava kokkusattumusena kukkus viimane täht just 40. päeval. Ja veel huvitavam kokkusattumus on see, et mul on peale 40. päeva ja tähtede langemist hüppeliselt kergemaks läinud. Mitte tasa-tasa, sammukeste haaval, aga just nimelt hüppeliselt. Ka lausa füüsiliselt on kergem hingata. Eriti küll veel ei julge täiel rinnal, mine sa tea....
Ära rõõmusta, lohutas üks hea tuttav, ka raske kaotuse läbielanu, tagasilöögid tulevad. Nojah, jõulud ja aastavahetus ja.....
Aga 40. päev ja langevad tähed ja....see ei ole kokkusattumus.

Minu elu

2007-11-30T12:31:00.000-08:00

This Is My Life, Rated
Life:	5
Mind:	4.4
Body:	3.7
Spirit:	3.6
Friends/Family:	6.4
Love:	7.5
Finance:	8.2
Take the Rate My Life Quiz

Et selline see siis on. Mis tõestab ilmekalt, et õnn ei peitu rahas;)

Garderoobi valik

2007-11-30T07:39:00.000-08:00

Õed korraldasid rünnaku Su garderoobile. Et mida võtta, mida jätta. Tulemuseks oli neli suurt , loe suuuuuurt, kilekotitäit ilusaid asju....Poleks ju probleem neid mõnele objekti prahiautole või -konteinerisse sokutada, aga kuidagi süda ei lubanud mõtet, et mõni prügimäe asukas Su riideid kandma saab. Tegin südame kõvaks ja ei läinud kottidesse tuhnima ega nuhutama, hoopis vedasin need ära kuuri, leppisime tüdrukutega, et põletame jõulude ajal maal. Tuli meelde mantli matus, tuju läks kurvaks. Endale ei tahtnud õeksed midagi, kuigi mõõtudelt oleks mõnigi ese sobinud ja oli ka päris kandmata asju. Kaks pisemat kilekotti oli pesuga. Sain nüüd just tunnikese omapäi olla ja võtsin ette põletusaktsiooni koduaias. Kotid olid tihedalt täis, pidin ikka pesuesemeid ükshaaval välja võtma ja leekidesse heitma. Küll Sul oli palju pesu! Ilusaid ja õhkõrnu...Ikkagi tundsin ära enda ostetud. Jah, Kukupai, 40. päev jah, hing lendab jah, riided said silma alt ära ja pesu põletatud, peaks nagu kergem olema, mis?
Aga ei ole.

Jõulusokk

2007-11-29T01:16:00.000-08:00

Mitte sarvedaga, aga selline, kuhu asju sisse pannakse. Nimelt käisime tütrega poodlemas, vaja uut kampsunit. Vaatasime-vaatasime lasteosakonnas, midagi sobivat silma ei hakanud, tüdrukul kiskus nägu juba mossi. Nihkusin tasapisi naiste poolele ja ennäe - kohe märkasin sobivat roosat kampsikut, pikkade varrukate ja kapuutsiga! Tõdrukule üldiselt roosad värgid meeldivad, aga siis hakkas ajama, et varrukad on liiga pikad. Aga mina juba teadsin! Vaata laps, ütlen, ma olen filmis näinud, et moodsad tsikid käivadki niimoodi, et varrukad on üle sõrmeotste ja üks õlg on paljas.
Siis jäi rahule ja sobis see kampsik suuruselt kah. Mulle üldse meeldib naisinimestele asju osta ja miskipärast neile minu ostetu sobib kah;) Teine mure oli ka - jõulusokk, see sarvedeta, olevat liigsest sissepanemisest ja väljavõtmisest ära kulunud;) Jälle tükk aega otsisime, siis leidis tüdruk sobiva, küll vanast ja väsinust väiksema, aga vähemalt sama ilusa.
Peabki minema sokki toitma:)

Rahaveski

2007-11-27T03:23:00.000-08:00

Käisin pangas. Mõnele kohe meeldib sulas maksta, et saavad tsipa odavamalt ja on kuidagi kindlam reaalseid rahapabereid üle anda. Kummi polnud, sedaet, kummipaela tähendab ja ümbrikku samuti mitte. Toppisin priske habemikuga pildiga rahatähtede kah üsna priske paki kirjamapi vahele, kohe lepingu kõrvalsahtlisse. Mapi luku siristasin kah niimoodi...poolkinni. Surusime kundega kätt ja lahkusime nagu laevad merel, mina kusjuures eriti elegantse kannapöördega. Kuulen seejuures, et nagu siuuuuhh midagi. Vaatan enda ümber juhmi näoga ringi ja avastan põrandal kena lehvikujulise kaarena vedelevat sellesama priske kirjaniku mitukümmendmitu klooni....
Päris tegu oli abivalmis vanatädide ja paari poisikese peletamisega;)

Eelmäng ja järelaitamistunnid

2007-11-25T05:32:00.000-08:00

Valgeseelik kirjutas eelmängust seksis pikalt ja põhjalikult;) Vaat seekord pole ma temaga üldse nõus. Aga võib-olla sain ma enda Taaralinna virtuaallemmikust lihtsalt valesti aru.
Kui ärgates vaatad pisut norskavat, poolavali suuga kaaslast, kel lisaks kõigele süljenireke suunurgast padjale valgub, helluse ja naudinguga, kui igal jummala lahkumisel ja kohtumisel on Talle oluline sind kindlast kallistuse ja suudlusega ära saata, kui oma kalli silmade põhjatust järvest kiirgab korraga kuu ja päike, kui pead end sundima, et mitte iga päev vaase lillekimpudega koormata, kui paaripäevase ärireisi ajal saad just õigel ajal ja õiges koguses igatsevaid kõnesid ja messe, kui sa ise teed kodus kõike naudinguga ja mitte mingist kohustusest, kui sind ei häiri Tema pisikesed puudused (kes meist puudusteta on?), kui Tema MITTE KUNAGI ei nurise su suurte lastega tegemiste pärast.....siis see kõik ongi eelmäng.
Sõidame teatrist kodu poole. Reede õhtu, teel pole enam kuigi palju sõidukeid. Mida vaatasime, ei mäleta. Roolin kesklinnast välja ja tunnen äkki reiel Su kerget kätt, vilksan kõrvale vaadata - selge, eelmäng on läbi;) Sa ei öelnud midagi, kui kaubakeskuse parklasse keerasin, need suured säravad silmad vaatsid mind ainiti, kuni naudinguootuses sulgusid, katteks vaid värisevad ripsmed....
Koju oleks me jõudnud paari kilomeetri või viie minuti pärast:)

Pintsak nr. 54

2007-11-24T09:57:00.000-08:00

Olin täiesti ootamatult müünud oma auto ja sõitsime (st. mina roolisin) Tartu poole Sinu autoga, sest seal ootas teater Vanemuine ning Meister ja Margarita. Targad rehkendavad nüüd ise välja, mis aastal see oli. Kuna auto müük toimus ootamatult ja kiirkorras, sest inimesed olid Saaremaalt ja tahtsid enda rahapakist kindlasti just sel õhtul lahti saada, polnud mul isegi aega teatririideid selga vahetada ja otsustasime sõidu ajal, et küllap jõuame Tartust mulle pintsaku selga osta. Kuna mind ootas Tartus ees üks tähtjas asjaajamine, pidasin kaubamaja lähedal keelatud kohas auto kinni ja kupatasin Su pintsakut ostma. Sinu küsimusel, et millne siis, oli mul valmis häbematu vastus, et eks kka ilus pintsak, paluks nr. 54
Mina olin juba seks ajaks Sulle ostnud garderoobi ihupesust kasukani ja kuidagi naljakas tundus mõte, et Sa ei oskaks mulle pintsakut osta. Ajasin oma asja ära, käisin vaatasin äärelinna hotellis toa üle (reserveeritud tavatoa asemel pakuti sama hinnaga miskipärast kohalikku luksust kahetoalise saunaga numbritoa näol) ja kimasin linna naise ja pintsaku järele. Sa hüppasid novembrikülma õhates ja õhetades autosse, kilekott võidukalt kaenlas ja tagasi hotelli. Pintsak oli igati ilus - kanged reväärid, üherealine, tagant lõhikuga.....ainult selga ei läinud, mis sest, et number oli tõesti 54;) No kuidas Sa siis nii pisikese pintsaku ostsid, ei suutnud ma narrimata jätta, ise muheledes.
Lavatüki alguseni oli napp pooltund, kui me alles kaubamajas askeldasime - samakena pintsakut nr. 56 polnud pakkuda, ajasin selga nr. 58 - ikka väike, kas mu rind on kasvanud või mis?? Proovisime nr.60, aga sel lohisesid käised mööda maad järele. Ei jäänudki muud üle, võtsime hoopis ebaapetiitsema pintsaku, mille kõik parameetrid olid enam-vähem ja number kah sobiv - ikka seesama nr.54;)
Täna Saku Suurhalli tütrega tantsustaare vaatama minnes sortisin pintsakuid selga ja nii see õnnetu nr.54 ette sattuski, olin seda kandnud peale Tartu "esikat" vaid mõned korrad.
Ega ta tänasele minule enam selga mahukski....

Mr. Krappi viimane lint

2007-11-23T12:32:00.000-08:00

Neljapäev, 18.oktoober, kell 18.55....
Meenub etendus? Neile, kellele ei meenu, palun lahkelt hääldada Järveti tegelaskuju mitte /kräpp/,paluks ikka /krapp/
Olen koostanud lehekülgede viisi memosid enda jaoks, kuidas kronoloogiliselt kulges see meie viimane päev ja jõudnud järeldusele, et ma oleks saanud hullemat ära hoida.
Kuidas? Aga väga lihtsalt - oleks pidanud rohkem hoolima.
See oli vist küll juba aastal 2000, kui Sa palusid mul kodutalu teeotsal auto peatada ja lihtsalt, ilma mingi eelneva tiraadita küsisid - aga sa ju ikka abiellud minuga? Muidugi, kallis, vastasin ma, loomulikult!
Ei jõudnud Sa ära oodata valget pruudikleiti ja loori, ikka oli midagi tähtsamat teha, polnud nagu aega ja ei näinud meesinimene kahe südame niigi tihedas koostukses enam seda enda arvates formaalset vajadust perbüroo allkirjaga paberi järele.
Sa seadsid kuni enda elu viimase minutini teiste probleemid ja mured esiplaanile.
Jah, ma ütlesin küll, et ära jookse mööda treppi üles alla, aga kas ma tegelikult võtsin ise tol päeval poissi tassida, kas hiivasin oma neetult raske tagumiku diivanilt püsti?? Ei! Tore on ju last hüpitada ja sussutada, isegi lutitada on lõbus, kui poja tõmbab nagu lüpsimasinaga, aga vannituppa peput pesema läks ikkagi ema.
Ka sel õhtul oli tähtsam minna suure poisiga trenni, kui Sind, alles neljandat päeva titaga kodus olevat, äsja operatsiooni läbiteinut aidata. Ma oleks kindlasti märganud Su äravajumist kasvõi tund varem, oleks Su kasvõi vägisi autosse toppinud ja EMOsse vedanud. Ma vähemalt arvan nii...
Jaahhh, mister Krapp oli minuga võrreldes kullatükk....

Pissi, poja, pissi!

2007-11-21T07:03:00.000-08:00

Käisime täna esimest korda korralisel arstitädil. Arstitädi käsutas noormehe päris paljaks. Kiskusin karukombekast käed ja jalad välja, rebisin jakikese seljas, sokid ja sipud kah, bodi käis trukkidega, sellest sain kiirelt jagu - rrrakssss! Poja muidugi esitas süiti kahele häälele ja neljale jäsemele.
"Kas pampersi võtan ka ära?" küsin uurivalt, nii igaks juhuks.
"Ikka",käsutab arstitädi, "Täitsa paljaks!"
Kaalusime. 10 päeva iive 700 grammi.
Mõõtsime. Kuuga juurde tulnud ainult 7 senti.
Siis tõstsin poja ülevaatuslauale tagasi ja arstitädi hakkas tal kõhtu mudima.
Loomulikult pissis poja seepeale kõrge kaarega arstitädi kitlitaskusse.....No muidugi mitte nüüd NII kõrge kaarega, see oli lihtsalt kirjanduslik hüperbool;)
Pissi, poja, pissi:)
Aga täna kell 12 sai kuu aega täis. Keskpäeval ei tulnud üldse meelde, praegugi meenutan, et kus ma siis olin....Haud on nüüd vaid rohelise all, lilli sai mitu prahikotitäit.
Täna õhtul põlevad küünlad

Ja sajandist on pikem kuu

2007-11-18T11:07:00.000-08:00

Täna, üks kuu tagasi, kell 21.04, kuulsin viimast korda Sinu häält. Algul optimistlikku joru, et mis kiirabi, pole mul häda miskit, siis järjest enam enda olukorda tajuvat, sekund-sekundilt hirmust habisevamat.....
Ja oligi kõik. Ei avanenud enam ei silmad ega suu.
Sirvisin enne lapse sünnipäevaüritust ta koolipäevikut, kirjutasin kahe nädala eest lapsevanema allkirju. Ehmatuse ja õudusega avastasin 27.oktoobri all lapse kirjutatud ja siis läbikriipsutatud kirjutise - emme tuleb homme koju....
Kuidas ma seda polnud varem märganud? Küsidaei tihka, ootan ära laste leina-ja kriisiabi keskuses kinnipandud psühholoogi aja, kardan midagi pisikeses psüühikas täiesti ära rikkuda.
Selline kurb sissekanne siis lapse sünnipäeval. Emmele käisin üksinda lille ja küünalt viimas, pärast mõtlesin, et tänase päeva puhul oleks võinud piirduda lillega.

Su tagumik on nii ilus

2007-11-17T12:22:00.000-08:00

Su tagumik on nii ilus, et lausa patt on sellel istuda - just sellise sõnumi olin Sulle saatnud kevadel, kui olid mingil tantsutuuril ära. Olin muidugi ennegi Su üksijäänud telefoni kaugelt ja lähedalt vaadanud, isegi kätte võtnud, aga seni polnud jõudu sõnumeid tshekkida. Nüüd võtsin asja käsile ja imesin meeliraputavad enda telefoni, Sinu sms mälud tegin tühjaks. Eriti hale oli lugeda Su kolleegide ja sõprade õnnitlusi poja puhul....Ehhh, poleks pidanud veel torkima - vara, vara, vara veel.....
Pilte Sinu telefonist ei jaksa vaadata, ma ei teagi tegelikult, kas ongi üldse midagi.

Kole ja koledam

2007-11-16T13:08:00.000-08:00

Mairold oli kaua üksi elanud. Vähesed naised, kes temaga episoodiliselt eluaset jaganud olid, ei tulnud elukaaslastena arvesse – mingeid tundeid mehel nende vastu ei tekkinud, kiindumusekübetki mitte. Lihtsalt mugav oli teada, et keegi on kodus ootamas, söök soe ja pesu puhas. Sekski oli mugav, kuid pikapeale, ah, mis pikapeale, juba mõne kuuga muutus tüütavaks see naise saadavus kui selline. No nagu lõvil oleks antiloop-gnuu korjus kogu aeg nina ees vedelemas, ei mingeid kiireid sööste, elu eest jooksmist, verd, higi ja pisaraid……Sihuke lauake-kata-end värk. Ei, meest see ei rahulda, seda meest vähemalt küll mitte! Mehe elu peab koosnema küttimisest, siis on rahul nii kütt, kütitav kui ka kodukoopas pesitsev emane, sest jahilt naasev mees, sõõrmed veel värisemas rahuldatud instinktidest, on palju-palju isasem, kui kõrvalkoopas juurikakogumisest elatuv mehike….
Naine tunneb kaugelt sellise küti ära, tea kas lõhna järgi või mis? Nüüd olid asjalood teistmoodi – Liidia kõrval lamades mõtles Mairold küllap esmakordselt elus naisterahva peale tänutundega, kuidagi äkki välgatas läbi sinka-sonkaliste ajukäärude mõte, et äkki see naine ei jahigi tema pisikest varandust, äkki see naine ei himustagi ainult head keppi, äkki sellele naisele meeldib temagi kui lihtsalt inimene, äkki see naine on temaga seetõttu, et tahab talle ka ise midagi anda, isegi midagi enamat sõpradega korraldatud lõbuüritusest? Aeglaselt pead pöörates, kätt naise kukla alt eemaldamata küsis Mairold võimalikult ükskõiksel häälel:
“Liidia, kas sa armastad mind?”
Vaikus. Tundus, et naine ei kuulnudki küsimust. Kartes vastust, aga võib-olla ka vastutust, mida taoline küsimus paratamatult kaasa toob, küünitas mees naise poole piiluma. Liidia lamas, pea kuklas, turris poisipea tumetamas punasel padjapüüril ja näis kui muumia oma liikumatuses ja suhtelises kahvatuses seal tumedal voodikattel. Just siis, kui mees kavatses poetada mingi terava vaimukuse või vaimuka teravuse äsjaöeldu kohta, avas naine suu:
“Meeldis sulle mind seal saunas kambakesi panna? Mida sa nautisid, meeste himuraid naudinguid või minu grupiviisilist õnne? Miks kuradi pärast sa mind sinna vedasid, kuradi kõvamees selline?”
“Aga sa ise ju ka….?” avas jahmunud mees suu, kuid sulges selle kohe uue valangu ees:
“Mina ise, mina ise….”, osatas naine, “kas sa abikaasa ka sellisele olengule veaksid?”
“Heh, kus nüüd tuli abikaasa välja!”sai Mairold kurjaks, “kurat, egas sind vägisi veetud, ise tahtsid korralikult keppi!”
Juba kahetses mees varjatud armuavaldusena mõeldud algset küsimust, põsed õhetamas ajas ta end püstakile, korjas patjugi selja alla toeks ja….plaks! läks silme ees pimedaks, kätega ringi kobades said pihud täis verd ja klaasikilde ning alles siis tundis mees valu.
“Enam kunagi ei pane ma öökapile laualampi, sellist sirmikesega”, mõtles Mairold alandlikult, peakene longus, köögis taburetil niheledes, sel ajal, kui naine tema kulmudest klaasikilde välja noppis. Need olid imepisikesed, vastikult teravad elektripirni killud nagu ebemekesed-kübemekesed, aga kui palju valu ja muret! Naise tugev tagumik õõtsus just mehe silme ees, Liidia hiivas end köögikapinduse ülemisele korrusele, leidis sealt plaastrite paki, rebis hammastega lahti ja surus pikalt tseremoonitsemata selle mehe kulmudele.
“Kobi üles tagasi!”käsutas naine, “ ja mitte ühtki sõna, va molu selline, no vaata milline sa välja näed, iii-saaaa-neeeee….”
Viimast sõna venitas Liidia eriliselt peene, ainult naistele omase irooniaga.
Kepitud ja tapetud, sugudevahelises võitluses nõrgemaks pooleks osutunud Mairold lontsis vaikides trepile, susside lohisedes lähenes paratamatult nagu surm ka selle mehe abielurand, ehkki ta seda ise veel ei teadvustunud, aga noh, eks hoop oli ikka üsna tugev ka olnud!
“Mairold!”hõikas naine altpoolt.
Mees võpatas ja tõstis reflektoorselt käe, ehmatas enda ootamatust liigutusest veel enam ja pisut isegi kokutades üritas vastata:
“Ja-ja-jah, kallis?”
“Jah, ma armastan sind, aga kui sa nüüd kohe teki alla tagasi ei kobi, siis lähen ma siit minema!”
Seda mees ei tahtnud. Kuulekalt poetas ta end tagasi voodisse, katsus tuikavat kulmu ja jäi kuulatama. Naine liikus köögis ringi, kolistas koduselt kapiustega, lülitas teekannu, klõpsis mingeid lüliteid…..
Need olid kodu hääled.

Kohtumine kirjanikuga

2007-11-14T11:46:00.000-08:00

Kruiisisin mingi päev piki mereranda ja Tabasalust alla kordoni poole sõites on üks igavenekena koht, kus nõukaajal sai mitmeid ilusaid hetki veedetud. Oligi nagu kevadepoolne aeg, mina olin igatahes pisiülemusele kohaselt valges lipsustatud särgis ja heledates pükstes. Peale ilusaid hetki pankrannikul pöörasin aga Žiguli nina linna poole tagasi ja hakkasin nõlvast üles gaasitama. Ilmselt oli peale öist vihmasadu mitmeid huvilisi käinud juba enne meid ilusaid hetki veetmas ja kordoniteele suunduv nõlvak oli muutunud meie autole läbimatuks. Kamandaisin siis mingil hetkel kaaslase rooli ja üritaisn ise oma karujõuga tagant lükata. Kui siis aga naine gaasi andis, oli minu hele kevadrõivastus kui võluväel muutunud kamuflaažmundriks, millel veidra lisandina mudast tilkuv lips. Sörk-sörk-sörk suundusin praeguse lollideküla suunas abi otsima ja õige pea, paarisaja meetri pärast avastasin taluõul mingid tüübid viina lahendamas. TÄieliku üllatusena tuvastasin ma maamatside hulgas kunagise teretuttava keska-aegsetelt läbudelt - klassivenna trenni-ja joomakaaslase Andres Sauteri.
-Tere Andres-, hõiskan ma kergendatult, -tulge aidake auto välja tirida!-
See niiöelda Andres vaatab mind kerge peakallutusega ja kandilist klaasi käest laskmata teatab, et Andres ta ei ole, aga kui Peetrist piisab, siis võib aidata küll.
Töllid leidsid kuuri alt mingi igavese jämeda kanepiköie, kuuri tagant turtsuva ja puhiseva vana Volga, mina kui permanentselt porine jäin tagant lükkama, vend Sauter kinnitas köie ja poole tunni pärast olimegi linna rüpes.
Kuidas ma toonasele abikaasale kamuflaažülikonda selgitasin, enam ei mäleta...

Õnnelikud inimesed

2007-11-10T10:54:00.000-08:00

Tulin just sugulase juubelilt, lehma lellepoeg (väga vabandan, täpset sugulusastet ei oska väljendada), sai seitsmekümneseks. Istusin seal lauas sugulaste kamtshatkal ja vahtisin tantsu keerutavaid paare. Saate aru - kõik nad olid õnnelikud. Olin jube kade, aga siis tuli meelde, et ka Maarikal oli minuga tantsides just sama õnnelik nägu - see on vist naise loomusele omane, et tantsides tekib selline ilme näole?;)
Enamus naisi oli pealt viitkümmend, juubilari enda isiklik isegi natuke alla. Ühel olid hästi pikad jalad ja lühike seelik, teine tantsis jube nõtkelt, kolmandal oli ilmselt oma mehest siiber, tantsis nii udukülma näoga. Vaatasin neid ja kadedus hakkas taas tõusma. Kujutasin Maarikat seal viiekümnesena tantsimas....no olgu, kasvõi minuta, aga ta oleks ju võinud ja pidanud veel elama. Hommikul oli minu ilusa lapse kool korraldanud vaestele isadele mingi metsajooksu, mina viilisin jooksust kõrvale, tüdruk silkas küll;) Ajasime seal siis klassijuhatajaga juttu ja mingi lennuk lendas maandumisele asudes üle. Kohe tuli meelde, kuidas suvel vaatasid Sa ülelendavat bõuingut ja ohkasid, et sel aastal enam kuhugi ei lenda....Olin lahkelt nõus järgmisel aastal Sinuga kuhu iganes külmale maale lendama, sest meil oli selline lepe, et soojad maad jäävad minul vahele, oli mõned ajad tagasi ühe sooja maaga väga halb kogemus ja nii ta käiski soojematel reisidel tütrega ja tantsutüdrukutega. Islandile tahaks, unistasin sel suvel, pea kuklas lennukit vaadates. Lendame, olid Sa kohe varmalt nõus:)
Õnnelikud inimesed.....

Ajalik ja ajatu

2007-11-09T15:03:00.000-08:00

Pealkirja näppasin muidugi ETV-lt. Tuhnisin täna jälle sahtlites, kolistasin mööda riidekappe Su kraesid nuhutades, kõik olid tuttavad lõhnad. Vastuvaidlematult kasutasid Sa ainult minu kingituid. Isegi kingad nuusutasin üle. Sinu pisikese jala lõhn oli alles, ainult neis uusimates, mis Sa Hispaaniast tantsuklõbistamise jaoks ostsid, seal oli veel tehase lõhna alles. Kella leidsin. Kinkisid selle mulle 6..7 aastat tagasi sünnipäevaks - ei mingi Rolex, tavaline japside keskmine. Mingil ajal sai patarei tühjaks ja otsustasin hakata randmekellata elama, telefon ja auto- ning seinakellad ju. Kui kell ei tiksu, kas siis on see ajatu kell? Nüüd panin randmele, homme vahetan ka patarei. Lollakas, mis???
Aga vaat ei lähe üle, vaat ei lähe ja ei lähegi...
Ehhhh, niikuinii võtan homme selle postituse maha, aga sain vähemalt välja kirjutada.

3737 päeva

2007-11-07T22:18:00.000-08:00

.....olen ma Sind tundnud, neist 19 päeva oled olnud Ära. Valisime kokkuleppeliselt 15. augusti meie esmakohtumise päevaks, sest algul nagu polnudki see päev väga tähtis ja kui see tähtsamaks muutus, siis ei mäletanud me täpselt, milllal siis see tore naerusuine tüdruk mu ukse taga kella andis. Aga lisan ühe loo, mis erinevalt jubejutulõikudest on üsna Sinust ja üsna elust, mõned pisidetalid välja arvatud.

Läksime!

Mulle meeldib vaadata oma naist. Meeldib vaadata, kuidas ta valmistub. Saate aru — mina olen juba ammu valmis, aga tema alles alustab! Istub aga pesuväel tumbakesele kolme poolega peegli ees ja kus kukub keerutama.
Minul on seitel juustesse tõmmatud, lips otseks lükatud, kingad läigivad, aga tema istub poolhämaras, alabasternahk tuhmilt veiklemas ja suud prunditades püüab neid niigi suuri särasilmi veelgi särasilmsemaks maalida. Lauakest peegli ees täidavad kümned erinevad tuubikesed ja potsikud, huulepulkade mürsuvaruga võidaks III Maailmasõja, tundmatu sõduri…..eeeee, seda et austaja, kingitud parfüümidevaru lubaks pidada uue Somme ´i lahingu.

Ja siis see rõivaste valimine! Juba mitu kuud enne etteastet on närvid pingul — selge see, et pikk tualett, aga kas lõhikuga või ilma, vot tollel oli eelmisel aastal täiesti sobimatu dekoltee, ahhh, kas mitte pole ilmunud puusale voldike, no vaata ometi, sa oled ju mees…..No ma siis vaatan ja arvan.

Ega tegelikult minu arvamus ei loe. Kord julgesin nimetada, et ta tuleks pükskostüümis, mis tooks esile need pikad, pea kaenlaauku ulatuvad jalad, mida eelmisel aastal isegi Siim usaldas kiigata! Aga kus! Kes siis sellises kohas pükskostüümis esineb, mul pole sobivaid kingigi ja üldse, soeng peab vabalt seljale langema, aga minu loomuliku blondiga ei sobi kohe mitte pintsak ja püksid…

Mida mul selle peale kosta? Ja üldse, minul ju lihtne vorm, alati samad , eeskirjakohased rõivad, mis seal valida, ainult seda va kõlisevat on aastaga juurde tulnud!

Nii ma istungi, vanast harjumusest nööpi poleerides ja imetlen kaasat.

Nüüd on nägu peas, tegu on loomust kaasa antud. Ta tõuseb, keerutab end peegli ees, püüdes silmi selja taha saada. Mida huvitavat leiavad naised seal tagapooles? Peale näomaalinguid on esimene asi vaadata, kuidas ta tagantpoolt välja näeb?! No mullegi meeldib teda vaadata, nii eest kui tagant, teate, kui seda seljakumerust sealt liibuva kanga alt aimates õhkõrnalt silitada, kätt puusale libistades tunda pingul naha soojust ja suunates kõik need magus-mehelikud tunded oma peopessa kiirgamaks armu ja iha kallimale……, vaat seda naised tahaksid!

Tõusengi varjust, aitan piiiiiiiiiika luku kinni siristada, katsun kätt poetada blondide kiharate taha, kohe vastu kuumavat luigekaela ja puudutan huultega riivamisi tema kõrvanibu, mida veel ei rõhu rohelise kivi ja kollase metalli raskus. Naise rahutus kandub minusse, kuid leiab väljundi hoopis mehelikumal kombel — enne kui mu kallis astub sadade ihaldavate mehepilkude ette, tahan ma ise teda vaadata, kaua ja põhjalikult!

See on meie rituaal.

“Vaata mind!” käsutab naine, tõstab lõua, heidab uhke liigutusega kergelt laines juuksed seljale, paljastab kaunikujulise kõrva, pisikese kurrukese kuklakumeruses, buduaari hämaruses pea ei näegi tillukesi kortsukesi silmanurkades, naerulohku ega kleopatralikku ninakühmu.

Täna ta rinnahoidjaga ei liialda, pringid plikalikult ploomjad rinnad kikitavad edevalt-iseteadvalt mõõdukas dekoltees. Mu käsi niheleb allapoole, üle ümara õla, uurides kaenlaauku, teekonnal riivamisi tundes mägismaa värskust ja orgude ohtlikkust.

“Ma meeldin sulle?” uurib hoolikalt värvitud suu, paljastades ühtlaselt sädeleva hammasterea. Teravatipuline keel niisutab mänglevalt huuli, muutub mu nägemuses kutsuvaks nimetissõrmeks ja pihast haarates tõmban naise ihara keha rinnale, nina kurguauku surudes leian tuttava lohukese, noolin sealt tundmatuid maitseid ja haistan tuttavaid aroome.

“Ma meeldin sulle!” teatab naine võidukalt, lükkab mu kerge liigutusega eemale ja lubab endale ulatada kasuka.

Tõmban endalegi aumärkidest kõliseva vormipintsaku üll ja siis me võime minna, Härra President ei pea ju ometi ootama!

Läksime!

Haiglamälestused (nothing personal)

2007-11-06T23:22:00.000-08:00

Klobinal liikusid haiglakingad üle vinüülpõranda, lisaks kostus mingi aparaadi mulksumist ja ebamusikaalset laulujoru. Mart paotas raskustega vasaku silma, kuid midagi peale valge laepinna ei jäänud vaatevälja. Jõudnud otsusele, et ka parem silm tuleb avada, oli vaatepilt juba kõbusam – palatis ringinihelev naisolevus – nii kuuekümnendates vabaproua - vehkis paremas käes oleva tolmuharjaga, vasak käsi oli sõjakalt puusale istutatud.
“Mis kell on?”tahtis Mart küsida, aga kurgust tuli vaid kähin. Siiski kuulis koristajatädi seda ja professionaalse rahulikkusega lähemale tatsudes kaes seotud ja voolikutega aheldatud inimlooma lähemalt.
“Noh, eluvaim sees?” konstateeris ta rahulolevalt, “mis mureks, härra?”
Mart neelatas korra, üritas köhatada ja kähistas siis, “Mis kell on, tädike?”
Tädike vaatas teda kalapilguga ja kergitas kitlivarrukat: “Kümme”, ütles ta.
Miks ta haiglapersonali tädiks nimetas jäi talle sügavalt arusaamatuks, alles palju kuid hiljem, hirmuunenäost ärgates, meenus mehele kauge lapsepõlv, kui kopsupõletik väikese Mardi maha murdis ja ta haiglasse pisteti. Samas haiglas töötas juhtumisi ka ta lihane tädi, küll teises osakonnas, aga ikkagi noorem meditsiiniline personal. No vot - kui siis väike Mart öösel ärkas, ihuüksi jahedas palatis, öölambike ainult süvendamas väikemehe hirmu, siis panigi poiss karjuma: “Tädi, täääädiiiiiiiii!”
Kisa peale tormas kohale venekeelne valveõde, kes oleks haigele peaaegu füüsilise noomituse teinud. Kuidagi said seosed ka Mardile selgeks ja edaspidi ta öösiti enam tädi appi ei karjunud, kannatas kangelaslikult tervekstegemisega seotud vaevused ja oligi varsti jälle jalul.
“Kõik me tuleme lapsepõlvest”, resümeeris suur - Mart jälgides minemakoperdavat koristajat.
“Tema juba valvearstiga ei kepi”, muheles mees. Selg oli väsinud, Mart üritas end pöörata, kuid igatsugu köidikud tuletasid talle kohemaid meelde tema troostitut olukorda ja muhelus mehe näol kustus.
Kaua ei antud talle aega üksi vedeleda – tümps-tümps-tümps ja uksest prahvatas sisse sasipäine hullutohter. Vähemalt Mart tituleeris ta selleks.
Arst astus bravuurikalt lähemale, krabas pulssi otsides Mardi rannet, kergitas nohisedes silmalaugu, sügas sügavmõtteliselt lõuga ja küsis siis:
“Kuidas patsient end tunneb?”
Patsient tundis end kehvasti. Aga minema pidi siit saama, ja ruttu veel.
“Hästi. Suurepäraselt!” Mees tundis ka ise, et see kõlas väääga võltsilt.
Arstionu kiikas piiksuvalt aparaadilt vererõhu ja südamenäite vaadata ja langetas siis käe rahustavalt Mardi õlavarrele:
“Pole tõesti kõige hullem, pioneerid said õnneks kiirelt jaole, tirisid teid elule tagasi”.
“Mis kuradi pioneerid?”mõtles Mart segaduses, aga küsis hoopis:
“Doktor, millal ma koju saan? Kas mu naine on veel siin?”
“Ta läks öösel ära, aga Tallinna ei sõitnud, mul on ta number, kutsun kohe siia. Aga teie puhake, kohe saate süsti, hakkab parem!”
“Mul on väga hea olla”, valetas Mart, “ ma tahan koju!”
Sasijuus vaatas teda uurivalt, justkui mingit prepareerimist vajavat molluskit ja viskas napilt: “ Elame-näeme!”
Samas pööras ta kannal ringi ja tormas kitlisaba lehvides uksest välja.
“Mehed ei nuta”, meenus Mardile, “just!”
Visiit oli lõppenud.

Kirikusse või raamatukokku?

2007-11-06T22:22:00.000-08:00

Selline küsimus tekib siis, kui autot juhtiv inimene tahab minna Tallinnas Rahvusraamatukogusse. Olin hiljuti Soomes, Lahti linnas, seal on samuti kesklinnas tasuline parkimine. Samas linna suurima raamatukogu taga, tegelikult täiesti kesklinnas, on raamatukogu külastajaile mõeldes rajatud üsna suur, meie Vabaduse platsi parklaga võrreldav TASUTA parkla.Muidugi kasutavad seda ka mitte-raamatukoguhuvilised, mingit magnetkaardiga tõkkepuud või midagi taolist seal pole. Asjatasin eile kesklinnas, oli tarvis veerandtunniks parkida, sõitsin mitu tiiru ümber Tõnismäe ja siis see mõte tuligi. Kuidas suutsid kiriku projekteerijad 13.-14.sajandil ette näha tohutut hobuvankrite tulva ümber kiriku ja rajada Rahvusraamatukogu parklast märksa suurema kohtade arvuga parkla nii Kaarli kui Jaani kiriku kõrvale ja kuidas ei suutnud sellega toime tulla 20. sajandi projekteerijad? Ahhhh???

Avariid elus ja sinus eneses

2007-11-06T00:15:00.000-08:00

Käisin hommikul talvekumme alla vahetamas ja meenus Su eelmine auto, millele ma ei raatsinud talvekaid osta, sest niikuinii oli see plaanis kevadel müüa. Ostsime selle odava auto vist septembris, või oli see juba oktoobris, igathes olid sel talvekad juba all ja kuigi mustrit veel oli, polnud enam eriti palju naelu kummist välja punnitamas. Sõitsid Sa vähe, paarkümmend kilti päevas ehk, paari kuu tagant ka maale paarsada kilti. Sõidustiil oli Sul enamasti kaalutlev ja ettevaatlik, aga temperamentne loomus ajas teinekord mul kõrvalistmel olles ikkagi ihukarvad püsti. Naine sõidab!:) Vaat nüüd üldse ei mäleta, kas oli see ennejõulusel ajal või juba jaanuari keskel, igatahes kool käis ja tulid tüdrukut koolist koju tooma, et siis kooli, mingile klassivälisele üritusele, tagasi lennata. Ju siis oli kiire, aga nii see läks, et tüdruk helistab mulle ja teatab sellise õrna häälega, et tead, issi, auto läks katki. Ma esimese hooga mõtlesin, et suri välja või ei lähe käima või on lihtsalt bensiin otsas või jälle ei saa roolilkust jagu.... No mis siis NÜÜD juhtus, porisen ma ja kus emme on? Emme läks jala kooli, aga auto on kodus ja katki...., vastab tütar. Siis nagu hakas midagi koitma ja uurisin, kas ise olete ikka terved ning kus see auto siis täpsemalt on. No emme polnud kojupööramise kurvi välja võtnud, õigemini oli kurvi läinud libeda tee kohta liiga optimistlikult ja auto oli tõesti esinurgast päris katki. Samas sai ka selgeks, miks oli too aparaat nii odava hinnaga sügisel müügis - turvapadjad ei avanenud ja hiljem uurides selgus, et neid enam polnudki. Emme ei helistanudki mulle, paari tunni pärast sain ta ise toru otsa ja siis oli ka suhtumine selline, et ah, väike müks....Ega ta teadnud siis, et ma olin juba kodus autot vaatamas käinud;) No muidugi hakkasime kohe uut autot otsima, sest oli selge, et seda üles kloppida pole enam mõtet ja seniks andsin talle sõita oma firmakirjadega kaubiku....Sa veel küsisid, et kas ma ikka usaldan üldse enam mingit autot Sulle anda ja olid lahkelt rõõmus ka kaubiku-variandi üle. Õpetajad-õpilased olid ikka imestusega uurinud, et mis värk on;) Vaatasime-urisime ja alles märtsis leidsime sobiva väikeauto, mis jäi ka Sinu viimaseks punaseks punniks, selgi sai suvel aju otsa....

Esimene naeratus

2007-11-04T22:29:00.000-08:00

Tegelikult mu unedes täna öösel Sa lausa naersid.Seljas oli Sul tumepunane pluus,mida ma ei mäleta küll olevat olnud, juuksed olid küljel palmikus ja naersid. Esimesed ööd ei näinud ma Sind üldse unes, siis hakkasid käima mul külas tõsise näoga, uurivalt vaadeldes, kuidas me ikkagi siinpool hakkama saame. Eile, peale tantsusaates istumist, oli mul endal jube kurb tunne, sest eelmisel aastal käis tsikk ju Sinuga, kartsin, et tal tuleb mingeid halbu/kurbi mälestusi. Aga ei, oli suure õe käeotsas backstagel tilbendades õnnest õhevil, et näe too ütles tere ja see ajas juttu. Ants Taelale sain ise ka ära nimetada, et mina ju ka.....kakskümmend ja viis aastat tagasi. Ta küll vaatas pisut kahtlevalt mu karust kuju, aga viisaka inimesena ei hakanud tärganud kahtlusi väljendama;) Aga meie tantsud Sinuga jäid pooleli...Tantsija nagu Sa olid, edev inimene kah natuke, nii meeldis Sulle end keerutada lasta, olid ju pidevalt tantsinud, asi see seltskonnatantski. Hoolimata sellest, et sammud olid mul vana rasva najal Sinust selgemad, ei koperdanud Sa kordagi isegi siis, kui püüdsin mõne-aasta tagusel aastavahetuse üritusel kiuslikult keerulisemaid poognaid joonistada. Möödunud õpetajate jõulupeol olin ekstra ennast üles löönud, et küll nüüd üle mitme aasta alles tantsime, aga seal oli hoopis mingi tilu-lilu etendus ja mingi klaverdaja ja tantsud piirdusid Su enda flamenkoklõbistamisega Jõulumemmele. Täna on tööd vähe, pean endale vägisi mingit tegevust välja mõtlema, peas käärib.

Nagu elust

2007-11-04T03:22:00.000-08:00

Et ka nii oleks me võinud tutvuda, esinemas käisid nad tihti....Tegelikult on see lõiguke minu jubejutust, mida ma juba mitu aastat tahan samizdatis ilmutada, aga kuidagi pole hakkamist olnud. Maarika elas algul igale peatükile ja karakterile hoogsalt kaasa, aga siis hakkas jutt järjest jubedamaks muutuma ning ma arvan, et ega päris kõike ta vist lugenudki. Alltoodud lõiguke meeldis Maarikale küll:)
*pilt on paari aasta taguselt Ferialt Kohilas ja se ei ole Maarika

Tutvusid nad niiöelda labaselt – kord õhtul meestega õllekas jorutades esines seal flamencotüdrukute punt. Espanjoolad on teadupärast atraktiivsed oma särtsuvate silmade ja riietusega, nii nad meeste tähelepanu köitsidki.
Etteaste lõppedes kostitas kõrts tüdrukuid õhtusöögiga ja Mart lippas kõrvalpoodi roosikese järele. Kolm tüdrukut olid tumedapäised, kõigil kohustuslikud krunnid kuklas, aga neljas, aimatavalt noorim, oli blond.
Mart, õlleuimast oimetu, laskus blondi piiga ees ühele põlvele, mustjaspunane roos hammaste vahel ja puhtas hispaania keeles, kerge kataloonia aktsendiga, palus tütarlapsel lille vastu võtta ja juustesse torgata. Blondi vaatas mälumist katkestamata teda juurdlevalt (rohesilm! rõõmustas Mart) ja sirutas aeglaselt oma sihvakate sõrmedega käe, libistades mehe meelekohast mööda karedat lõuga huulteni, hoidis hetkeks kaht sõrme Mardi ülahuulel ja tõmbas aeglaselt tal roosi suust. Roos jäi lauale lebama, naine pööras pilgu Mardilt ja küsis hästimoduleeritud õpetajahäälega:
“Tea, kas see sell peale espanjooli muud keelt ka mõistab?”
Tema lauakaaslased, kes muiates Mardi etteastet pealt olid vaadanud, kahvlid-noad käes püsti, pöördusid nohisedes toidu juurde tagasi, silmnähtavalt konkurentsikibedust tundes. Kohe naases ka kaunis blondiin oma õhtusöögi juurde ja lohakile jäetud Mart tõmbas saba jalge vahele ning põgenes oma lauda. Sellega siiski asi ei lõppenud – flamencotüdrukud sõid oma söömised ja sirgeselgselt kontsikõpsutavalt laudade vahel väljapääsu poole laveerides jäi kergejalgne blondiin meeste laua juures hetkeks seisma, tõmbas sõrmedega taas üle Mardi põse ja vaevu huuli liigutades sosistas kergelt kummardudes:
“Helista mulle, ilus poiss!”
Itsitades liitus ta lahkuvate tüdrukutega, lauanurgale oli tekkinud bordellipunane nimekaart flamencoklubi aadressi ja moblanumbriga. Meeste tunnustava hirnumise saatel pistis Mart kaardi rahakotti ja unustas.
Mõni päev hiljem, Selveris rahakotist peenraha otsides pudenes sama kaardike kassalindile ja näost punetades (mis kuradi pärast?) toppis Mart selle jopetaskusse ja asja üheselt lahendamaks helistas kohe autosse istunult.
“Jaaaaa?”venitas nasaalne hääl teiselpool toru.
“Kerttu Rakke!”, taipas Mart kohe. Jah, just sellise omapärase häälekese omanik oligi täna õhtul tema rõõmude allikaks.

Viharavi

2007-11-03T09:17:00.000-07:00

Ma vajan viharavi, avastasin ma eile keeglisaalis asjatavaid emmesid ja nende pisilasi vaadates.Kasutades kirjandusklassikat - nagu kreissaega lõikas - kui lapsed hüüdsid emmet või emme õpetas last kuuli veeretama. Olime poja ema sundusel läinud keskmisega kuule veeretama, ühe vooru võitis tema, teise mina. Käis ja patsutas mind sõbralikult seljale. Kaotuse puhul. Ja üldse on sihuke sõbralik poeg mul. Siis olen liikluses agressiivseks muutunud. Paar päeva tagasi panin isegi politsele kitse, kui mingi mölakas arvas, et ma kuidagi ebaadekvaatselt talle ette keerasin. Lendas minust vilinal mööda ja ette jõudnult pidurdas järsult. Ma oleks võinud talle sarvedega muidugi jalgevahele äsada, olin vana autojurakaga, aga selle asemel sõitsin tal siivsalt sabas, samal ajal ärevusest hingeldades politseoperaatorile tema autot kirjeldades. Ma tahtsin talle tõesti väga-väga midagi halba, kasvõi paari minutit teeveeres politseiga vestlemist.
Ma vajan viharavi.....
Ja igasugust muud kõikvõimalikku ravi veel. Ja üldse, ma ei taha enam kirjutada.

Nutt ja hala

2007-11-01T00:06:00.000-07:00

Nägin unes, kuidas seisin oma lastega, vist ainult kahte vanemat polnud, lagendikul, see lagendik oli sihuke oheline ja hele. Meetrit kümme meist, metsaveerel, seisis Maarika oma heledas nahkseelikus ja sinises pluusis ja vaatas meid kuidagi tõsiselt ja kurvalt, ei - pigem mõtlikult. Midagi ei öelnud, kaasa ei kutsunud, lihtsalt seisis ja vaatas. lapsed möllasid mu ümber, ajasid mingitloba ja mul oli tunne, et ainlt mina näen teda.....
Eile ajasin asju, tuleb tõdeda, et kõik ametnikud olid äärmiselt vastutulelikud ja lahked.Seega ametnike mauklust ma ei üldistaks, küllap on kõik ikkagi persoonis kinni. Pensioniametis veel vaja käia, toetused vormistada, sotsiaalametnik luges need kõik ette, mingisugune neist oli 100 (ükssada) krooni kuus....
Tervis hakkab ära pöörama, mis siis veel saab?

Tuhande mälestuse ralli

2007-10-31T07:20:00.000-07:00

Eile olin varahommikust tänase varahommikuni Soomes, sõitsin maha mõnisada kilomeetrit, tegin heale inimesele jõulukingituse ja lihtsalt olin oma kahe lapsega koos. Kui suvisel reisil kiitsin soomlaste autojuhtimiskultuuri, siis sügisilmade saabumisega oli vihmas ja tormis libedatel teedel iga jumala soomlane avastanud endas grönholmi või räikkoneni ja nii nad tuiskasid 100 alas 140....150ga. Rekkade rajupöördes polnud võimalikki neist muidu mööduda, kui tuli mõnele grönule enda sappa haakida ja siis kah talda anda;)
Aga mälestusralli oli seepärast, et iga viimane kui asi meenutas meie mõne aasta tagust käiku Maarika autoga. Poiss oli jalkapundiga Helsinki Cupil mängimas ja me tulime Maarika autoga ja väikese tsikiga mõni päev hiljem üle, et issid vahivad päeval jalkat ja õhtul asjatavad tüdrukutega. Maarika roolis, mina kaarti lugemas, sõitsime äärelinna staadionile ja nemad pidid edasi liikuma Hki ringteele ja sealt jõudma Heurekasse. Olin ilusti legendi välja printinud ja enda meelest üsna arusadavalt ise juurde kirjutanud, mida ja kuhu....Mäng sai läbi ja võtsin Maarikale helistada, et kuidas Heurekas meeldib ja puha. Kõnet summutas tuule-ja sõidumühin, ise veel imestasin, et kas juba Heurekas käidud.....Selgus, et tüdrukud olid veel teel, küsisin teemärkide järgi ja üritasin juhatada. Poole tunni pärast helistasin uuesti. Ikka teel.....No ühesõnaga, kohale jõudsid nad kolm tundi peale minust lahkumist. Õhtuse kokkusaamise, õigmini minule järeltulemise linna lükkasin ma enda kaela, st. meie linnalähedasse kämpingusse nende juurde liiklesin omal jalal.
Sõitsin eile Hkist välja - vaat siin me parkisime, seal käisime poes, aga see teeäärne kohviputka on üks hoopis eriline koht.....

Pannkoogikoer

2007-10-28T11:15:00.000-07:00

Tutvusin nii Maarika kui koeraga samal aastal, koera tunnen, tõsi küll, juba tema lapsepõlvest saati;) Juhtus kuidagi nii, et Maarika elas mäe all ja mina mäe peal - miskipärast tuleb üks kirjandusklassik meelde;) Läksin aga õhtul koeraga mäe peale jalutama ja Maarika tuli mäe alla vastu, umbes nagu kohtumine Elbel. Ükskord oli tüdrukul kaasas plastkarbike vastküpsetatud pannkookidega, olid vist lausa maasikamoosiga prepareeritud. Saime kenasti keset mäge kokku, mul koer, tal pannkoogid näpus ja minu kallistamiseks pani Maarika pannkoogid korraks maha. No ega me väga korraga ei piirdunud kah, tundsin küll, et koerake (eluskaalu 70 kilo) keti otsas rapsib ja imelikke hääli teeb, aga.....kui armuuimast võitu saime, nilpsas koer just viimast pannkooki suhu, koos moosiga.....:))) Need polnud koeral üldse mitte viimased pannkoogid, mida lahke perenaine talle tegi ja koera jaoks jäigi ta ilmselt pannkoogiinimeseks......

Naise tõmbamisest

2007-10-27T07:40:00.000-07:00

Niimoodi siis, et mees tõmbab ja naine lohiseb järel. Ehk siis pukseerimisest, mees vedur ja naine vagun. Vaat siis, kui Maarika auto enam kesksuvel ei käivitunud ja kõht segas juba rolleriga sõitmist, võtsimegi ühel hommikul, peale tipptundi, auto margiteenindusse vedada. Ostsin mingi suvalise veniva puksiirtrossi, arvasin, et sellega on Maarikal parem sabas jõlkuda. Tegelikult olin teda korra vist varemgi pukseerinud, aga mitte nii tiheda liiklusega kohta. Võtsin suurema ja vanema auto, seletasin Maarikale ilusti ära, et hoia tross kogu aeg pingul ja varvas piduril, ning hakkasime sõitma. Algus sujus ilusti, isegi pööretel oodates polnud eriti probleeme. Hoidsin naisel peeglist silma peal ja muhelesin tema pingul nägu nähes- noh, naine juuu.....Tegelikult oli Maarika hea autojuht, oleme temaga ka jäärajal sõitmas käinud ja ei häda. Poolel teel, ilma mingi jõnksuta ega midagi, lagunes Hiinast toodud tross ära...;) Eks ma seal omaette porisesin (ei tea, kelle peale küll) ja kihutasin uue trossi järele, nüüd ostsn kaks korda kallima. Haakisime aga jälle endid kokku ja sõit jatkus. Kõik oli ilus kuni esimese ringteeni. Miskipärast jäi Maarika ettevaatliku naisautojuhina ringilt tulevaid autosid vaatama-ootama ja ilmselt hoidis mitte enam varvast, aga kogu päkka piduril ja kui mina arvestasin, et jõuan oma raske neliveolisega ta kerge ja väikse auto hooga ringile tõmmata, siis tutkit....Jäime autodele jalgu, vaprad meesautojuhid vehkisid näppude ja muude väljaulatuvate kehaosadega, kogu seda tsirkust saatis signaalide kassikontsert ja toore jõuga vedasin endiselt vastupunniva pisikese punase ringilt ära...Teeninduse õuele jõudes olin valmis Maarikat paari häbematu küsimusega kostitama naiste sõiduoskuse kohta, kuid nähes ta õnnetut nägu veekalkvel silmadega hakkas mul jube häbi ja lihtsalt kallistasin teda, pole midagi, ütlesin, sa hoidsid trossi päris hästi pingul, ühes kohas natuke magasid maha. Tüdruk pühkis pisarad ja säras jälle üle näo. Pärast tunnistas, et kohutavalt kartis, et mis ma talle nüüd ütlen. Ma ju pole nii hirmus inimene, mis?:)

Maarikased hetked

2007-10-26T10:56:00.000-07:00

Käisin peale keskpäeva kalmistult läbi, et küünlad koristada, äratambitud kalmu siluda, sättisin linte (kes neid ikka loeb), kohendasin lilli, mis olid piki pärgadekuhilat allapoole veerenud. Aga küünlad põlesid veel, koristada polnud midagi, eks see oli rohkem ettekääne. Kui palju valu varjab väike liivane platsike.....Lille-ja pärjakuhilast poolteist meetrit allpool on veel kaks roosi, üks minult ja teine väikeselt tütrelt, kes eile seisis kramplikult külmas ja pisut vihmapiserdavas pärastlõunas, lilleõis käes ja ootas kannatlikult isa märguannet, et nüüd on õige aeg. Liivapildumise ajaks tahtis ta juba ära, saatsin lapse autosse. Ei tohigi hinge minekut segada liigtiheda külastamisega.
Tüdrukul olid veerandihinneteks kõik viied, veerandilõppu ja kahte tublit naisinimest tähistava traditsioonilise kahe roosikobara asemel sai nüüd vaasi vaid üks.....
Aga täna suutsin tellijatega juba enam-vähem adekvaatselt suhelda ja kus ma pääsen, rahamasina vänta tuleb ju ikka ise keerutada, kratti ma valmistada ei oska;)

Mauk matusebüroost

2007-10-25T22:16:00.000-07:00

Koledaid lähimälestusi kah. Tallinna suurimas matusebüroos saab nõuka-aegsete parimate mallide kohaselt uksele koputamisel kuulda kurja ininat - oodake! Mu esimesel töökohal, Tallinna eliithotellis, oli juba 80-ndal aastal tähtsamate ninade ukse kõrval selline tilluke valgusfoor: punane- ära tule, kollane - oodake ja roheline - aga palun. Kas nii delikaatseid ja kurbi sündmusi käsitlev ametkond ei peaks ka mitte sellele mõtlema. Pääseme Maarika ema ja vennaga sisse, toas on kolm leinajat ja kaks tooli. Kuna mul oli läpakas kaasas (et mauk näeks, mis kombel soovime Maarika riietada ja meikida), siis mina istusin , ema ka, vend jäi püsti.
-Mis teil oli?-küsib musta riietatud ametniku-mauk. Isegi ehmatasin pisut selle küsimuse peale, äkki oleme vales kohas ja ta müüb näiteks kangaid kilokaupa?!
Mõned aastad tagasi, meie tütre matustel, kargas vastuvõtja kohe laua tagant püsti, ja ka büroo juhataja tuli kaastunnet avaldama. Tõsi, see oli teises kohas.....
-Eks ikka lahkunu vaja ära saata-, teatan.
-Vaadake siit-, pillub ta meie lauapoolele erinevaid kaustu erinevate näidistega.
-Aitäh, aga meil on endal mõtted olemas, kuidas matust korraldada-, pillun kaustad tema lauapoolele tagasi ja muutun tigedaks. Olen tõele au andes matside suhtes pisut allergiline, kui meie olme-elu nood segama tikkusid, oli Maarika alati see, kes mind rahustas ja rea peale tagasi tiris, leides põhjendusi, miks mõned inimesed minu jaoks arusaamatult käituvad.
-Mida te siis siit soovite-, naaldub mauk toolileenile ja puurib mind prillide tagant.
-Kirstu tahame näha, teil on netis mõned kirstud, mis oleks sobivad, aga tahaks neid ka lähemalt näha ja katsuda-.
Vaat alles selles ruumis, kus valik kirste ja ma asusin saare-ja tammepuidust sarkasid koputama, sai mauk aru, et nüüd ehk peab ka pisut viisakam olema.
Kutsuti ka meikija-poiss, kes sai portsu pilte Maarikast ja tema meigitarbed, poiss sai ka korralikult premeeritud, ütlesin, et soovin, et mu naine oleks sama ilus lahkudes kui mu elu tulles oli. Aga eile morgis Maarikat nähes ehmatasin kohutavalt - see ei olnud üldse tema ilme, rääkimata meigist. Ka minu poomissurma surnud isa nägi kirstus kenam välja. Keeldusin teda vastu võtmas, meikija-poiss lubas 5 minutiga midagi parandada. Õnneks olid Maarika õed kaasas, käskisin nende pealt mu kalli huulejoont vaadata. Pisut paremaks ta selle sai, samuti meikis huuled ümber, aga miks oli mehele hakanud kahju koolnuplekkide varjamiseks olulisest puudrist, seda ma ikkagi aru ei saa.
Vabandan teksti virisevat ja spetsiifilist tooni, kuid pidin selle vastiku kogemuse endast välja rääkima.
Ilusad mälestused on tulekul, mul neid kapaga:)

5 latti - ainult ilusad mälestused

2007-10-23T23:17:00.000-07:00

Maarika võitis vaatajaküsimusele õigesti vastamisega perepuhkuse Pärnu Victoria hotellis ja Audru golfiklubis päeva koos õpetusega. Ta võitis üldse kogu aeg igasuguseid asju, ma ei liialda - iga kuu oli EPL või mingi muu lugejamänguga meil kaminasimsil pilet kontserdile, teatrisse, mingi raamat.....Ta oli ka hasartmängur:) Bingoloto selliseid mõnesajakrooniseid võite sai ta mitu korda aastas, just suvel tuli ka üle tuhandene laks, mille üle ta oli eriti rõõmus. Kui ma teda tögasin, et kellel veab õnnemängus, sellel ei vea armastuses, oli tema kaunite huulte tagant alati tulemas ÕIGE vastus - aga minul veab mõlemas!:)
Niisiis sõitsime augusti algul Pärnu poole. Olime pikalt arutlenud, mida selle päevaga teha - teatrid olid suvepuhkusel, kontserte ei toimunud, vabaõhuetendus kuskil lähedal oli mingi eriline saast ja nii tekkiski mõte, et põrutame õige Lätti, lapsel sõbrantsidele tore öelda, et sel aastal kah välismaal käidud;) Seekord sõitsin Lätis ettevaatlikult, eelmise aasta totakas 20 trahvilatti oli eriti hästi meeles. Käisime mitmes Põhja-Läti linnakeses, sihukesed uimased olid teised ja MITTE KUSAGIL ei saanud kauplustes tasuda kaardiga. Oli küll paar tundmatu nimega panga automaati, aga sinna ei julenud ma oma Visa toppida. Kõht oli tühi ja plika jorises juba ammu, et tahab kohalikku kommi, kui lõpuks Saulkrastis tiirutas jäi silma SEB Unibanka automaat. See saadanas oli nii vastu päikest, et ma kihutasin Maarika enda kaardiga latte võtma. Mul polnud prille kaasas ja kartsin, et ei saa vastupäikest ekraanilt tundmatus keeles õieti midagi aru. Maarika küsis korra, et mina või?, aga ronis rõõmsalt autost välja ja veeres oma seitsmekuise kõhuga paarikümne meetri taga asuva automaadi juurde. Eks ta pidi ka nina vastu ekraani panema, et õigeid tähti välja lugeda ja numbreid sisse toksida. Aga siis ta juba tuli, naeratades võidukalt ja juba kaugelt näidates automaadi poolt lahkelt tagastatud kaarti ja viielatist rahatähte. Saulkrasti veikalsis tahtis väike tsikk ise kangesti kohalikku kommi osta, andsime raha talle ja läksime kuuma ilma eest jahedasse autosse varju, läks ikka tükk aega, enne kui ta tuli.....Rafaello kommikarp käes;))))) Eks me Maarikaga muigasime mõlemad, aga ei tikkunud midagi õiendama lapse kallal:) Pärnus jalutasime niisama linnapeal, käisime õhtust söömas ja hiljem Lounges lattet joomas, Victoria oli nagu hotell ikka ja oligi esimene osa võidetust kulutatud.
Audrus meil jäigi ja jääbki käimata.....

Ainult ilusad mälestused

2007-10-23T13:14:00.000-07:00

Laval ainult ilusad tüdrukud:)

Sprechen sie deutsch? (õigekiri kahtlane);) - ainult ilusad mälestused vol.2

2007-10-21T10:58:00.000-07:00

Lendasime Maarikaga Lissaboni, vahemaandumisega Frankfurtis. Pisut enne väljalendu Tallinnast sain teada, et hea sõber oli autoavariis hukkunud. Lootes, et me ümbervahetamatuid pileteid annab kuidagi ikka ümber vahetada päev varasemaks tagasilennuks, et ikkagi matustele jõuda, startisime Helsinki poole. Helsinki ümberbuukimise kassas oli jube kiire, FRA lend tuli peale ja meil soovitati lennukile kobida, et küllap sakslased vahetavad. FRA lennujaamas olete käinud? Nuvot;) Kuigi TAP lennuni oli aega 4 tundi, otsisime sellest tunni buukimiskassat ja teise tunni seisime vales sabas....;) Kui lõpuks õige saba leidsime ja järjekordse tunnikese ära ootasime, jõudsime sihvaka saksakeelse mulatitari õhetava pale ette. Et kõik oleks igati arusaadav, toonitan, et Maarika oli mul saksa-inglise filoloog, lisaks veel õpetaja neissamades distsipliinides. Lükkasin ta siis ettepoole, et palun spreichi siis. Küll proovis ta ühtepidi ja küll teistpidi, mulatitar spreichis ikka vastu, et nicht verstehen....
Lõpuks hakkas Maarika suurest ärevusest nutma, saba seljataga mölises kümnes tundmatus keeles ja mina rääkisin ebakorrektses inglise keeles oma jutu ära. No piletid saime vahetatud. Tegelikult oskas Maarika veel hispaania, soome ja vene keelt kah, päris tõsiselt:)

Viimane tiivalöök

2007-10-21T07:32:00.000-07:00

Täna kell 12.05 lahkus mu kangelane, minu naine ja meie emme rahulikult ja lõplikult, vähemasti selles vormis me enam ei kohtu. Kui nende kolme pika ootepäeva jooksul ei suutnud ma kuidagi leppida mõttega, et nüüd ongi minek, siis täna keskpäeval tundsin ma rahu, sest arvan teadvat, et ka Maarika on saanud rahu ja te ju ometi teab, et võib minu peale kindel olla - ma viin tema alustatu edasi ja teen seda parimal võimalikul viisil, igati arvestades tema enda ootuste ja lootustega....Päris viimasel hetkel tuldi paluma elundidoonorluse abi, Maarika vanematega kos otsustasime aidata neeruhaige tagasi elule, ma arvan, et Maarika oleks sellega kõhklematult nõus olnud. Nii elabki kuskil kellegi ihus edasi ka tema füüsis. Vaimu poolest oleme me, mahajääjad, niigipalju rikkamad, sest mu kallis külvas kõikjale, kuhu vähegi sattus, sedavõrd palju heledat ja helget, et oska ainult endasse võtta.
Jumalaga, mu armas, sealpool kohtume, ma tean...:)

Mantli matused - ainult ilusad mälestused vol.1

2007-10-20T21:58:00.000-07:00

Maarikal oli üks hästi kole mantel. Tüdruk oli ilus, aga mantel kole, sisu ja vormi vastuolu vajas kohest lahendamist. Hankisin siis Statoli stardikomplekti, võtsin kooli juurest noorukese õpetaja autosse ja hallil sügispäeval sõitsime Suurupi pangale. Seal saab siiani autoga pea rattad üle ääre riputada ja paekivi sisse on ilmasõja kangelased sonkinud vinka-vonka kaevikuliini. Jõudsime kohale, astusin autost välja ja palusin tal mantel seljast võtta. Maarika aimas halba ja kohe nagu nõus polnudki;) Mantli saime seljast, viskasin selle vanasse kaevikujäljendisse ja võtsin bensiini ja tikud....Istusime siis sel külmal päeval käsikäes soojas autos ja vaatasime, kuidas mantli hing keereldes taeva poole tõuseb.... Maarika pani oma peakese minu õlale ja ütles sosinal - tead, tegelikult see polnudki kole mantel ja see oli alles aasta vana-.....
Ega inimest, saati siis naist, saa kaua mantlita kasutada, sealtsamast Suurupist sõitsime õkva Haapsallu ja valisime-ostsime uue:)
Selle mantliga käis ta veel sel kevadel koolis...

ÖÖs on asju ja iinimesi

2007-10-19T16:24:00.000-07:00

Mõned inimesed on oma, mõned võõrastes kodudes, mõned on haiglas ja üks loll istub haigla kõrvaltänaval autos. Tuul ulub ja hulgub mööda parapette, kolistab remondimeeste piirdeaiaga, kõigutab autotki. Smilers laulab midagi Petsi vanast bee-emm-veest. Vaatan valgustatud ja valgustamata haiglaaknaid ja nuputan, kus küll tema lamada võiks. Tegelikult tulin keset ööd siia tooma sõnumit, et mu sees miski plingib rohelise värviga - kõik saab korda, kõik laabub, mu armas. Lastega on ka kõik korras, kui veel isa kah jalad alla saaks ja pea selgeks. Tegelikult peab minema ja ikkagi hommikuni magada proovida, eilse öö saldo oli kokku pool tundi. Head ööd, hiline lugeja, klõpsan arvuti kokku!

Minu kangelane

2007-10-18T16:43:00.001-07:00

Ma ei maga, sest sina, mu kallis, mu kangelane, lamad minust kilomeetrite kaugusel, voolikud suust ja ninast ripnemas, käed torgitud kanüülidest, ajus asi, mille nime ma nimetadagi ei taha. Ma ei tohi praegu magada, ma pean sind valvama, sest kui sa tahad mingil hetkel ära lennata, siis pean ma seda hetke tundma ja magades ma seda ei saa. Jah, ma nutan, mis sest, et see sind ei aita ega ka mul endal elu kergemaks ei tee. Jah, ma piinan ennast, vaadates su pilte ja videosid, millest viimased on tehtud vaid mõned päevad tagasi. Mul on hea meel, et paar päeva tagasi said sa minu suust kuulda, et sa oled mu kangelane, mu rekordnaine, sa veel naersid selle peale.
Me mõlemad naersime. Selle viimase pildi peal mu telefonis sa naeratad seda päikest, mida mul oli au tunda üle kümne aasta. Ma kohe jube isekalt ei tahaks sulle veel lennuluba anda, mis sest, et arstid on teist meelt.
Mu kallis, mu kangelane, ma ei maga.......

Tervist, härra Philips!

2007-10-18T08:40:00.000-07:00

Laisklesin diivanil, kui kimedalt häälitses tehnoajastu relikt - lauatelefon. Toru krahmates ei saanud ma arugi, et allkorrusel oli keegi väledam olnud ja märgates ekraanil sissetuleva numbri asemel kirja Philips, pomisesin naisele, et Philips helistab.....
Nii-nii, et Punto punane, Saab sinine ja miskõikveel;)
Täna ma aikjuu testi ei tee!

Minu esimene altkäemaks

2007-10-16T09:59:00.000-07:00

Aktuaalne teema. KÕik kirjutavad - kes KaPo-s, kes Prokuratuuris. Mina kirjutan siis ka. Hallil nõuka -ajal pidi igal kodanikul olema isiklik arst, teleriparandaja ja automehhaanik. Minul oli ka automehhaanik, tollases Žiguli teeninduses. Mis liikus, see kulus ja eriti hästi kulus mõukogude tehnika. Tema helistas mulle, osutasin talle ja sõpradele kaugest Togliattist majutusteenust ja mina helistasin talle, et saada autojupiteenust. Kõik toimis. Olin just edutatud värskeltavatud majutusasutuse osakonnajuhatajaks ja kolinud uude, isiklikku kabinetti, kui tuli ärev kõne jupi-tuttavalt - ole meheks, majuta mõned vajalikud inimesed. Polnud probleemi, helistasin sisetelefonil kuhu vaja ja nagu olekski tehtud. Istusin siis armsal pealelõunasel ajal oma isiklikus kabinetis, vaatasin uimaselt liikuvaid kellaseiereid ja unistasin tööpäev lõpust, kui koputamata matsatas mu mistrale grupp seltsimehi päikselisest Gruusiast. Kas seltsimees see ja teine? Jah, mina olen! Meie oleme teise-ja kolmanda sõbrad päikselisest Gruusiast ja meie juba võlgu ei jää headele inimesetele. No mis te nüüd, seltsimehed, see kah mõni asi....Ei-ei, me mõistame ja oleme liigutatud, aga ära sa, seltsimees see-ja teine, meid solva kingitusest keeldumisega ja justkui imeväel tekkisid mu lauanurgale kaks konjakit Ahtamar ja mingit veidrat värvi krabisevad rahatähed. Ma ei jõudnud kokutamagi hakata, kui kadunud olidki.....mitte need rahatähed, aga seltsimehed päikeselisest Gruusiast. Arevil käsi krabasin rahatähtede järele - need olid ehtsad nõukogude sajarublased, kaks tükki tervelt. Sellist pruunikat raha nägid muidu elus vist ainult keskpanga töötajad, mina igatahes polnud varem midagi taolist näinud, käes hoidmisest rääkimata. Aeg oli karm, sellise vzjatka eest oleks koitnud mitu head aastat trellide taga. See, et head-paremat sai ainult tänu tutvustele ja teenetele, ei tähendanud midagi, otsene altkäemaks oli märksa karmim värk. Kaevata polnud kuhugi, nutta kellegi rinnal samuti mitte, seega lootsin asja unustada, korkisin Ahtamari lahti ja läksin koridori lõppu peadirektori asetäitja juurde tööpäeva lõpetama:)
Sellest, et sõpradele päikeselisest Gruusiast tuli veel korduvalt majutusteenust osutada, ma parem ei räägi.....Tõele au andes, sajarublaseid minu silmad enam ei näinud kah, meelehea piirdus sellesama mu lemmikjoogi staatusse tõusnud Ahtamariga:)

Värnik kaotas kiki!

2007-10-14T10:55:00.001-07:00

Jah, ma vaatan saadet "Tantsud tähtedega";) Esiteks seepärast, et aastat kakskümmend tagasi käisin kah Taelade tantsuklubis ja teiseks seepärast, et tütar töötab ööd-päevad läbi selle saate kallal ja no tahaks ju teada, mida ta siis teeb;)
Kui peale Värniku kiki kadumist lava taga Liivak Kaisalt küsis, et kas too on kah midagi tantsimise käigus kaotanud ja too vastas, et on küll, mõnel kleidikesel on ikka nii peenikesed paelakesed, et libisevad lausa iseenesest seljast, meenus mulle 8. klassi lõpuekskursioon. Ekskursiooni esimene päev oli möödunud inimkaotusteta ja see tuli esimeses peatuspaigas Lätimaal kindlasti tasa teha. Võtsime aga telkides viina ja nahistasime tüdrukutega. Hommikul ronisime hambaid pesemata bussi ja kui viimastena saabusid ühisest telgist meie matemaatikaõpetaja, kes oli meeskodanik ja bioloogiaõpetaja, kes oli naiskodanik, ning bioloogiaõpetajal ühes jalas oli sukk ja teises polnud ja ta suvatses veel magamatusest ja.....millestki veel kähiseva häälega käratada, et mis veider hais see siin bussis on, siis pahvatas kogu bussiseltskond naerma ja meie matemaatikaõpetaja, kes oli meeskodanik, juhtis meie bioloogiaõpetaja, kes oli naiskodanik, tähelepanu tema puuduvale aksessuaarile.
Ekskursiooni teine ja kolmas päev möödusid õppurite ja õpetajate täielikus üksteisemõistmises.
Vot nii palju oli kasu tänasest telekavahtimisest, et kooliaeg tuli meelde:)

Lenin Razlivis

2007-10-11T00:29:00.000-07:00

Istun siin ja ootan. Nagu Lenin Razlivis. Eile oli lihtsam - suutsin isegi käia. Jällegi nagu Lenin kongis - üks samm edasi ja kaks tagasi;) Tabletti võtsin ka! Mitte seda igahommikust, tõele au andes seda mul ju polegi, aga erandkorras ebatavalist valget rattakest. Nime ei nimeta, toode reklaami ei vaja. Pealelõunal peaks kardioloogi juurde minema, kas sinna jõuan, ei tea. Kuigi täna on märksa parem eilsest, rääkimata üleeilsest. Stress murrab maha ja mehi, aga mina olen ju tugev vanamehejuurikas, lausa känd. Istu või peale, pane piip suhu ja võta kepp kätte....
Ehh, aitab lobast, ootan edasi.
Kasvõi Godot....

Telerijooks

2007-10-06T04:34:00.001-07:00

Sõber mul hobisportlane, isgi maratoni on jooksnud. Täna tuli tal siis abikaasa nõudmisel osaleda telerijooksus. Kell polnud veel üheksagi, aga mul juba telefon pläriseb - sõber soovis spetsiifilist konsultatsiooni - Selver paiskas nimelt müüki 10 telekat hinnaga 799.-Kr. tükist ja laupäeva hommikul, 10 minti enne avamist oli Järve Selveri ukse taha moodustunud paarisajapealine odavat telerit ihkav inimsülem.
Sõbra varahommikune ärev telefonikõne tähendaski seda, et mees üritas minu käest uurida, kus need imelised aparaadid müügisaalis võivad asuda, ta oli lausa koos noorema tütrega ennast spurtima sättinud. Vahetasime ja jagasime siis arvamusi, kuni tuli kiire lõpp kõnele, massid hakkasid liikuma;) Umbes tunni pärast helistasin ise ja tundsin siis huvi, aga mehe jutt oli lühike ja morn - ilma jäivad. Muidugi, kussa sprintijatele-spurtijatele vastu saad, kui ise rohkem maratonimees oled:)

Esoteerilised elamused

2007-10-02T07:56:00.000-07:00

Mõned aastad tagasi kadus mu tööautost salapärasel kombel ja teadmata kuhu mu töömapp, vahel lepingud, objektide skitsid jms. staff. Kadus autost keset päeva, ilma sissemurdmisjälgedeta. Hommikul oli ja lõuna ajal enam polnud. Kolasin muidugi hommikul käidud objektid läbi, vaatasin istme alla ja isegi peatuskohtade läheduses olnud prügikastide kaasi kergitasin, et ehk viskab kurikael pabereid täis mapi minema, kui sealt raha ei leia. Ei midagi, mapp oli haihtunud kogu täiega. Üsna pea hakkas minuga juhtuma veidraid, õigemini lausa halbu asju, mille kirjeldamisest ma siinkohal iseennast ja lugejaid säästan. Üks jama järgnes teisele ja kuhjasin ma palju kuhjasin esoteerika-alaseid raamatuid oma öökapile, ei aidanud see karvavõrdki. Paarkümmend aastat tagasi, kui kogu seda eneseabiraamatute uputust võis ette kujutada vaid halvas unenäos ja tshakrate avamise eest pandi mõneks ajaks kinnimajja, õnnestus mul sattuda hullaris kooskäivasse ringikesse, kus meid juhendas nüüdseks manalamees dr. Sergo. Seal sain esmakordselt aimu inimorganismis peituvast väest ka võimust ja vahelduva eduga katsetasin õpitut nii mõnigi aasta eelkõige enda peal. Siis tulid Eestile huvitavad ajad ja minu esoteerika-huvi soikus, hakkasin kah sini-must-valgeid lippe tootma ja turustama;) Ja nüüd selline laks! Mõni ütles needus, teine arvas, et sain märgi. Mina ise arvan ka, et mapi kadumine oli esimene märk ja tegelikult on see neetud mapp mul kogu aeg siinsamas kõrval, millisekundi kaugusel, aga ma ei saa sinna aega lihtsalt kätt sisse....
Ja siis, just õigel ajal, ilmus minu biosfääri inimene, kes hakkas tegema minuga võimatuid asju - nõid, ühesõnaga:) Nüüd olen nagu Zoja Kosmodemjanskaja ja ei ütle enam ühtki sõna rohkem, et täna õnnestus mul tema kallal see, mida tema, too nõiamoorike, on juba ammu praktisieerinud minu peal - tegin ta kauge maa tagant õnnelikuks! Juhhuuuu, mul on võimed:)

Suurusel pole tähtsust

2007-09-29T01:59:00.000-07:00

Tuli hommikul sõber läbi. Laupäevahommikul. Ta mõnikord käib niimoodi, viib lapse musakooli ja siis astub tunnikeseks läbi kohvi jooma. Tuleb siis kööki, laseb pilgu üle ja ütleb isegi nagu solvunud häälel: "Nii väikesed!" Kohendasin kiiresti hommikumantli hõlmu, nii igaks juhuks, aga siis jälgisin sõbra pilku ja tema oli vaadanud hoopis taldrikule laotatud pannkooke. Hiljem, neid juba süüa vohmides, jõudsime ühisele järeldusele, et suurusel pole tõepoolest tähtsust;)

Triibutõmbamisest

2007-09-27T07:19:00.000-07:00

Täna sain naisinimeselt olulist informatsiooni juuste triibutamise kohta. Niimoodi tehti hallil ajal ja täitsa ise - tõmmati rohkete aukudega ujumismüts (sihuke kummist) pähe, tiriti sealt aukudest salgud välja ja värviti need mingi kättesaadava värviga ära. Kohe tuli minu rumalasse peakesse mõte, kuidas sebrade tagumikke värvida...

01-02-03 streetrace

2007-09-24T10:22:00.000-07:00

Nende maagiliste numbritega seonduvalt meenusid sovjetliku nooruse üleannetused võidusõidunduse vallas. Miskipärast paigutas Tallinna Telefonivõrk toonaste ABC tüüpi kaupluste juurde taksofonikabiine ikka kolmekaupa nagu miilitsaid patrullis.
Nuvot, tuli leida sobiv moment, kui kõik kolm olid vabad, iga kabiini hõivas üks rüblik, kes siis, keeleots suust väljas, valis vastavalt 01-02-03 ja siis oodati, milline teenistus esimesena kohale jõuab. 01 korrapidajale öeldi konkreetselt, et kohe poeukse kõrval põleb Žiguli heleda-heleda leegiga, 02-le räägiti midagi koledast kaklusest korvisabas ja 03 meelitati kohale loomulikult sünnitava naisterahvaga. Vingematel vigurväntadel oli kaasas stopper, sest sõlmiti ka kihlvedusid, kes esimesena jõuab. Tänapäeval selline sport tulemust ei annaks, isemõtlejatest kavalpead on koondanud telefonivalve ühe mütsi , et mitte öelda teki alla. Ise sellise meelelahutusega ei tegelenud, aga minu Lilleküla pättidest koolivendade hulgas oli neid mitu ja rohkemgi veel;)
Tervitused Armandile, Suurele ja Väiksele Peetrile:)

01-02-03

2007-09-23T08:29:00.000-07:00

Kes ei mäleta ja kes pole kunagi teadnudki - need olid igale jõmpsikale teada numbrid nõukaajast : tuletõrje oli esimene, miilits tuli teiseks ja kiirabi jäi kolmandale auhinnalisele kohale. Tänasel kenal sügispäeval muru okastest-lehtedest puhtamaks roobitsedes meenus konfliktsituatsioon just selle esikohale tulnuga. Ega siis ennemuistsel ajal sellist uhket kompostiplatsi polnud nagu nüüd Rahumäel, kõik praht, okkad-lehed ja väiksemad oksad põletati ise ausalt ära. Aga siis mõtlesid targad pead välja, et see reostab jubedalt meie hingamisväärset õhku ja keelatigi klõpsti ära. Esialgu sellest suurt ei hoolitud, aga need, kes hoolisid, olid valvsad. Eks minagi lõin mõned aastad tagasi kenal sügispäeval keset õue lõkke lõõmama,, vedasin aga risu juurde ja hoidsin kenasti silma peal. Ei läinudki kaua, pool tunnikest ehk, kui sireeni unnates saabus vanal ZIL paakautol kohaliku komando masin, neil pole sealt Nõmme keskusest kauge tulla ka. Pidas viisakalt aia taga kinni, kiivriga onu ketras akna alla ja küsis konkreetselt: "Kas kustutad ise või tõmbame joa peale?" Ei mul polnud juga vaja, lippasin aga kastmiskraani juurde ja vedasin oma lohvi tulekahjusündmusele kohale. Masinamees vaatas minu kustutustööd hindavalt ja kui oli veendnud, et sellest lõkkest enam asja ei saa, kruttis klaasi üles ja sõitis järgmisele tulekahjule;)
Õhk oli igastahes kohe palju puhtam;)

Keskerakond loovutagu juhiload!

2007-09-21T07:58:00.000-07:00

Keskerakondlik linnavalitsus pressib mingit äraspidist karistuspoliitikat ellu viies peale Kristiine Linnaosavalitsusele, et nood võtaks Kristiine Prismalt alkomüügi loa.
Huvitav küll, keda sellega karistada kavatsetakse? Omaaegses nõukaarmees karistati kogu jagu, tihti ka kogu rühma või roodu ühe toslemi pättuste eest, näiteks linnaloa äravõtmisega. Praeguse juhtumi puhul näib linnavalitsusest vaadates kogu Kristiine elanikkond olevat väärt ampulli naha alla ja kuna seda pole võimalik kõigile panna, siis võtame neilt kõigilt õlle-veini-viina ostmise võimaluse ära! Siit ka paralleel - Tallinna linnapea Edgar Savisaare liikluseeskirjade ränga rikkumise tõttu oleks täiesti asjakohane, kui Keskerakonna kõik liikmed oleks kohustatud samuti andma load hoiule ja miks mitte kasseerida neilt sisse ka sama kopsakas trahv!?
Õigusemõistmine Tallinna linnas pariteetsetele alustele!;)

Punto punane, Saab sinine, Toyota tolmune

2007-09-20T11:42:00.000-07:00

Johtuvalt liikurvahendite teemaga pidevalt seonduvast remondivajadusest tuli mulle meelde mõne aasta tagune juhtum, kui minu kena ja tark (minust märksa kõrgema aikjuuga) naine oli sunnitud ise helistama autoteenindusse, leppimaks kokku tehnohoolduse aega. Mina nimelt olin otsustanud, et naise auto - naise asi ise asjatada;) Helistab siis ja ütleb ilusti auto margi ja numbri ja.... Tööde vastuvõtja ilmselt mudelit täpsustava küsimuse peale vastas armas naine, et sinine....Nüüd, juba järgmise autoga tehnohoolduses asjatades, kirjutab ta alati vajalikud andmed spikriks ette, et mitte ometi öelda: punane:)))

Meeste gerontoloogia-alane uurimus

2007-09-18T22:38:00.000-07:00

Kohtume kursavendade kitsama pundiga üsna regulaarselt, tõsi, viimastel aastatel on neid kohtumisi nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel vähemaks jäänud. Aga meenutades ilusamaid aegu, neid mis on mitte nüüd ja praegu.....;)
Kohtudes kümme aastat tagasi, oli põhiteemaks naised, nii omad kui võõrad.
Kohtumistel viis aastat tagasi, rääkisime-kiitlesime oma uute autode ja muude tehniliste vidinatega.
Nüüd kohtudes kraamib ikka keegi välja uue patentrohu pakendi ja justkui iseenesest lähevad teistegi käed taskutesse sobrama kaasasolevaid tabletivarusid ja ravimipurgikesi;)))

Pommitaja

2007-09-18T10:40:00.000-07:00

Noorema poja kuulsusrika nimega jalkatiim võitis vihmas ja rajus, vastu-ja pärituult joostes provintsiässasid, kes neist liigatabelis kaks kohta kõrgemal. Kohal oli ka klassikaaslastest koosnev fännklaab, kelle mõned markantsemad hõiked vastasvõistkonna poistele:
Teise poolaja keskel: "Hakake koju sõitma, homme koolipäev!"
"Miks sa nii väike oled, kas hommikul putru sööd?"
Treenerile kah:"Mine karju kodus naise peale!"
Kohtunikule: "Prillid udused vä?"
Aga tegelikult tuli meelde hoopis aasta 2002, kui poiss alustas jalkatrennidega ja tema esimesel turniiril Tabasalus sain värava taga niisama vahtides kiirelt karistada, kui üks tema võistkonna 10 aastane jõmm virutas vasakuga sellise pommi, et see joonelt mulle vastu pead lendas ja langetas täis elujõus ja eluskaalus mehe nagu ......nagu pomm;)))) Sellega on nii (kuulake, lapsed, vana väravavaht teab ja räägib);), et kui lööki ei näe, sa võid automaatselt reageerida, aga tabamus on ikka nagu soolakotiga oleks saanud, st. võid ära kustuda. Kui näed lööki, pole miskit, isegi vastu pead saades jääd elama ja isegi püsti. Vot sellised emotsioonid valdasid mind ka täna, kui ilusale võidule pani punkti sellesama Pommitaja-Keveni pöiasirutus, mis raputas nii põiklatti kui posti ja vajus suhisedes värava tahanurka.Super!

Vinge vanaeit

2007-09-16T10:40:00.000-07:00

Olin täna kursaõe juubelil ja nagu ikka vanainimeste sünnadel, kerkis jututeemaks inimeste vanus. Nimelt on mul au tunda peatselt 103 aastaseks saavat vanainimest. Ja-jah, ükssada kolm aastat on vanamuti silmad näinud nii eelmise, kui ka käesoleva sajandi jubedusi;) Millest selline edukus elulusrindel? Siin on kaks olulist komponenti - esiteks oli ta aastaid Tallinna TSN Täitevkomitee liige ja teiseks sööb juba aastakümneid igapäevaselt pisikese kilekotitäie erinevaid toidulisandeid. Tal on kõikide võrkturustusega tegelevate firmade kontaktinimesed sõbrad-tuttavad ja tema neile loomulikult nagu taevamanna. Ja kolmandaks, tuli veel meelde, see oli vist tema sajandamal eluaastal, kui ootamatult saabunud perearst avastas end haigeks möllinud vanainimese reipalt stepperit kiusamas. Sama stepper vedeles mingi aeg minu kodus diivani taga, ei mina jaksanud.....
Seega inimesed, olge valvsad - kommunistlik riigikord, küüslaugu-ja vitamiinitabletid ning igapäevane kehaline aktiivsus on edu pant, saavutamaks edumaad meie igapäevases võidujooksus surmaga!

Mina, päästja

2007-09-13T07:15:00.000-07:00

Tiia viskas taas ühe palli lendu. Sedapuhku kirjutan enda nooremast pojast, kes majaehituse käigus poolvalmis trepist teiselt korruselt esimesele kukkus ja veel nii edukalt, et hammastega läbi põse. Ega mõelda polnud aega, kiirabi kutsumisest lühem tee oli sõita verise ja karjuva lapsega Mustamäe Haigla lastetraumasse. Eks siis kihutasime kah natuke, nii 80-ga ja esimesel ristmikul haakis end meie auto taha vilkureid kruttiv ja sireeniruigav politseauto. Ei mina hoolinud, andsin aga gaasi;) Jõudsin trauma ette, krabasin lapse sülle ja panin punuma. Politsei jäi pisut maha, kuid sai mu siiski välisuksel kätte. Siiski kohutas üleni verine ja karjuv poisslaps minu süles noored mehed ära ja mind lubati traumasse sisse. Poisil õmmeldi lihatükid õigesse kohta kinni ja jäeti üleöö sisse, et kontrollida peapõrutusega kaasnevat. Mind lubati kodusele ravile...;) KUi nüüd arvate, et politsei oli mu unustanud.....Ootasid kenasti minu auto juures, lasid mul puhuda ja arvasid, et kuigi oleks õigem olnud kiirabil kihutada lasta, piirduvad nad olukorra ohutust (õhtune tühi tänav) arvestades suulise hoiatusega. XWcJXOvcXx

Geigeigeigeigeri loendur

2007-09-13T01:16:00.000-07:00

Mida küll mõtles isand J.W.Geiger, geigeri loendurit enda järgi nimetades???
Tea, kas sellega preili Kampuse või härra Ravalepiku lähedusse ikka võib minna?

Maffiamees number üks

2007-09-11T22:16:00.001-07:00

Sellise lõbusa refrääniga lauluke kõlab mul praegu kõrvus, kui kirjutan siin noorema poja seiklusi ühes Lõuna-Eesti väikelinnas. Noortel oli õhtul kavas jalkameistrikate mäng kohaliku meeskonnaga ja kuna kohale jõuti varakult, siis sibliti linna peal ringi. Mingil hetkel jalutas poistele vastu mingi flaiereid jagav tüüp. Flaieril oli karmi näoga noormees, kõrvale joonistatud korralikult mõõttabel ja allapool kiri: "Seda isikut kohates helista agendile" ja lisaks telefoninumber. Tüüp selgitas ka asja, et too pildil olev sell on rikkunud mingeid kokkuleppeid ja sattunud maffia viha alla. Isiku leidmise korral pidanuks poisid teda jälitama, ühtlasi andes teada flaeiril olevale telefoninumbrile. Tasuks lubati 2500.-Kr. Poisid, va sindrinahad, teesklesid huvitumist ja indu, võitsid mängeldes oma vastase ja koju sõites hakkasid bussist maffiamehele teateid jagama stiilis, et mees läks sinna ja märkasime teda seal;) Maffiamees lubas mehed kahe tunni pärast peale saata ja pearaha kaasa võtta. Otsib poisse mööda väikelinna tolmuseid tänavaid siiamaani taga.....