Koolis ei tohi suitsetada, narkootikume tarvitada ja viina juua

«Koolis ei tohi suitsetada, narkootikume tarvitada ja viina juua,» teatas Karl 2.a klassist vastuseks õpetaja küsimusele, kas ta teab, mida koolis võib teha ja mida mitte. See tähendas, et poisiklutt oli jõudnud igavas klassijuhatajatunnis õpilaspäeviku sirvimisega viimastele lehekülgedele, kui klassi astus "Postimehe" reporter ja kukkus jõmme pinnima, et kas ikka meeldib ja kas pole mitte tore ja küll te nüüd alles õpite. Aasta oli siis 2000, noorem poeg sai katsetega sisse kesklinna tublikooli ja praeguseks on pikem ja nii mõneski distsipliinis targem kui mina. Aga mina olen see-eest raskem!
Head kooliteed alustavatele ja vanematele kannatlikkust ja oskust uue generatsiooniga talitada.

Surmalähedane kogemus II

Elasin poisipõlves praeguse Mustamäe tee alguses, kohe Ekskavaatoritehase vastas. Kui toodi kohale võimas tee-ehitustehnika ja algas tänapäevase Mustamäe tee ehitus, oli poistel rõõmu palju. Kord õnnestus meil ärandada isegi teerull, aga see oli pigem naudingulähedane kogemus.
Suve lõpupoole sai enneolematult lai, tervelt nelja sõidurajaga tänav valmis ja aguli rõõmuks pandi seal muude liikurite kõrval käima ka sabaga "Ikarus" bussid.
Minul oli selline poistejalgratas nagu "Ereliukas". Sihuke tavaline, et kui väntad edasi, siis läheb edasi ja kui väntad tagasi, siis jääb seisma;) Aga naabripoiss Toivol, kes oli väga paha poiss ja kellega vanaema mul suhelda ei lubanud, oli täitsa sportjalgratas nimega "Sputnik". Vot selle "Sputniku" ma ühel kenal suvepäeval endale reite vahele saingi ja kus kukkusin mööda Mehhaanika tänavat kimama. Toivo majast mööda, õekeste Ilse ja Elsa majast mööda, kes olevat ühed litsid, nagu mu tädi ütles, poe-Mareti majast mööda ja kiirus aina kasvas. Isegi käike sai vahetada! Kui uhiuue Mustamäe lõhnava asfaltkatteni jäi üks postivahe, otsustasin pidurdada. Lõin vänta vastupäeva, aga ei midagi......Nii ma sellesama sabaga "Ikaruse" eest üle tänava kihutasingi, ise paaniliselt tagurpidi vändates, pidama sain alles Ekskavaatoritehase seinas. Toivo polnud tulnud ju selle pealegi, et jungele käsipiduritest midagi rääkida. Samaaegselt minu pauguga käis ka üks teine pauk, nimelt sõitis minu päästmiseks pidurdanud bussile tagant sisse suur MAZ kallur ja ilusast sabaga bussist sai kole sabata buss. Haarasin hinnalise ratta ja julgemata enam selga istuda, jooksin kui tuulest viidud hullumaja taha metsa, olin ju tekitanud kohutava õnnetuse enda meelest. Metsas redutasin hämaruseni, siis peitsin ratta põõsasse ja hiilisin koju. Toivolt ei saanud ma peksa ainult seepärast, et mu tädi peikal oli motikas ja aeg-ajalt sai Toivo sellega sõita, minu eestkostel muidugi. Aga paha poiss Toivo saadeti mingi sigaduse eest Sinti ja mõne aasta pärast sai ta hämaratel asjaoludel surma.
Vanaemale ja tädile ei rääkinud ma liiklusõnnetuse põhjustamisest midagi.....

Surmalähedane kogemus I

Inimelu on kui sipelga retk - iial ei tea, mil rannalise plätu sulle peale astub või sipelgakaru kõht tühjaks läheb. Minu poisipõlves oli täiesti konkreetne surmalähedane kogemus Marja tänavale ehitatavate paneelelamute 5. korruse rõdult uljas õhulend allapool turritavate armatuurvarraste otsa. Mängisime sõda. Siis mängiti sõda niimoodi, et olid venelased ja olid sakslased. Nõukapropaganda tegi igal õhtul helesinisel ekraanil jalgupilduvalt marssivatest must-ja pruunsärklastest omamoodi kangelased eestikeelsetele poisikluttidele, sest neis filmides mängisid sakslasi enamasti eesti mehed ja kelle moodi sa siis ikka tahad olla;) Pealegi olid sakslastel ilusamad mundrid, vingemad relvad ja käevangus enamasti blond kohalik kollaboratsionist. Vene ohvitser, rääkimata sõdurist, oli taas täielik töll, lontis munder, alatihti tõrkuv relv, ja nende maruusjad olid kah kuidagi.....ebaapetiitsed;) Nikerdasime endale puidust ja vineerist relvad, enamasti MP43 koopiad ja tatataasime ning jooksime müdinal mööda valmiva maja treppe üles-alla. Olin 5. korruse rõdul kedagi luuramas, kui äkitselt kargas toahämarusest vastane ja ehmatas mind oma tatataaga sammu tagasi koperdama. Rõdudel oli valmis vaid alusplaat, mingeid piirdeid, isegi ajutisi, muidugi polnud. Üks samm tabas veel betooni, aga teine tagurdussamm viis mu tühjusse. Puust-vineerist kone lendas allapoole, aga mina jäin rippuma materjalide ülesvinnamiseks rõdule kinnitatud tali tugiprussi külge. Kuidas teised poisid mu sealt tagasi kindlale pinnale vinnasid, ei mäleta. Igatahes nendes valmivates majades me enam luurekat ega sõda ei mänginud.

Minu pahed

Tiia viskas mind palliga. Ma sain vopsu. Nüüd kirjutan.
Pahe nr. 1 - ma olen vana. Ega nooremaks enam muutu.
Pahe nr. 2 - ma olen kole. Seepärast Üks ja Kaks mulle ei meeldigi, et mina enam neile ei meeldinud. Kolmele veel natuke meeldin.
Pahe nr. 3- ma olen paks. Isegi dessantväkke ei võetud.
Pahe nr. 4 - ma olen rumal. Isegi Kolm on 18 punkti targem. Lasi koguni mingi diplomi saata.
Pahe nr. 5 - ma norskan. Kui ma magama lähen, hakkan kohe norskama ja siis hakkab koer uluma ja siis ei maga keegi kodakondsetest, isegi mina mitte, sest ma saan pidevalt küünarnukiga ribidesse.

Pisilaste sugulisest identiteedist

Seisan kaupluse kassasabas, minu ees kena noorik lapsega. Tütarlapsega kõigi tunnuste järgi. Möödume teosammul mingist pampersite virnast, osadel pakenditel on peal poisi ja osadel tüdruku pilt. Väikelaps minu ees uurib emmelt, et mis asjad need sellised on, kus rõõmsate laste pildid peal on ja miks on ühtedel tüdruku, aga teistel jälle poisi pilt. Ema vastama, et need on pampersid ja osad on poiste pampersid ja teised jälle tüdrukute omad. Laps mõtles hetke ja küsis siis tähelepanuväärse nutikusega : "Emme, aga kes mina olen, kas poiss või tüdluk?"

Kas sa üldse tead, kui hästi homod suudlevad?

Just sellise küsimusega rabas mind jalust Primadonna, sõbra avalik-õiguslik abikaasa. Naasnud Suurelt Ringreisilt, on tal ikka tavaks mind esimesena informeerida iseenda saavutustest ja samas üritada ka välja pinnida, et millega mehed siis hakkama on saanud tema äraolekul. Millega meie hakkama saime, olete kindlasti juba minu eelnevatest postitustest lugenud, aga Primadonna sai hakkama homode suudlemisega. Tegelikult oli neid küll vist ainult üks ja seegi etenduse käigus, seega pealesunnitud suudlus;) Muidugi, õelaks kätte minnes, arvan ma ise, et nii kõrges vanuses naisterahvale on iga suudlus hea, rääkimata homo suudlusest:)

Eakate naisterahvaste meditsiiniline sõeluuring

Istusime kursavendadega kiiresti jahenevas augustiõhtus ja arutlesime elu võimalikkuse üle peale juubelisünnipäeva. Meil on selline konservatiivsevõitu kursus - oleme korraldanud kogunemisi iga viie aasta tagant. Nüüd võtsime vindise peaga vastu otsuse, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse - tuleb korraldada iga kolme aasta tagant, sest esimesed kaotused elavjõus olid juba kaks aastat tagasi ja nii võib iga viie aasta tagant kohtudes avastada järjest hõreneva osalejate rea loomuliku kao tõttu. Kellelgi turgatas pähe, et mõistlik oleks ühildada kasulik meeldivaga - selles eas inimesed vajavad ka tervisekontrolli ja mis on naisterahvaste ohufaktor nr. 1? Loomulikult rinnavähk Seega otsustasime. et enne kursuse kokkutuleku pidulikku avamist korraldame naisterahvastele rindade kontrolli, esialgu visuaalselt, seejärel, kahtluse korral, ka manuaalselt. Siit läks teema sujuvalt edasi meesterahvaste ealistele iseärasustele, aga mehe eesnäärme manuaalse kontrolli võimalustel ma siinjuures lähemalt ei peatu;)

Kanaaju ja härjaturja korrelatsioonist meesisendite näitel

Kulgesin täna keskpäeval mööda päälinna rahutuid tänavaid ja kogemata jäi silma vääramatu talve saabumiseks end slaalomiharjutustega lõbustav kodanik BMW maasturi roolis. Number oli kah kena - 007 ja kolm tähte. Mitte need, mida teie arvate;) Silm jäigi peale ehk seetõttu, et mul endal ka ju Bondi auto:) Stoppasime foori taga, kust tee jatkub algul kaherealisena, aga umbes 200 meetri pärast suubub esimene rada sujuvalt teisele, vähemalt liiklusmärgil paistab see väga kena välja. Esimesele rajale veeres sahinal Escalade tüüpi maastur, suur nagu püramiid. Roheline süttis, Häkkinen ja Käkkinen kiunutasid kummi ja nagu kitsed purdel ei saanud kuidagi kokkuleppele, kumb asfaldi lõppedes teed annaks. Ütlete, et targem? Nojah, BMW oli sunnitud taanduma, aga see oli Phyrrose võit. Kui Häkkinen Käkkinenist mööda pääses, keeras ta oma bemmu teele põiki, välja kargas turjakas meeskodanik, loomulikult kõik vajalik atribuutika - kuldketid kaelas ja randmetel, siilipea, punetav nina ja etteulatuv lõug- oli täitsa olemas. Mina jäin oma Bondi-autoga tagasihoidlikult esiritta, sest vastusõitvad autod ei lubanud mööduda. Samas oli põnev ka - kumb ikkagi võidab, kas suurem või veel suurem. Bemmu-mees seletas midagi algul suuga, siis ka kätega. Escalade-mees üritas vastu poksida, aga olete te proovinud istudes poksida sellega, kes kenasti püsti seisab? Nuvot, igatahes bemmi-mees sai punktivõidu ja läks ovatsioonide saatel oma liikurisse tagasi. Mina pääsesin kah normaalsesse liiklusvoolu, aga Escalade-mees jäigi nina pühkima;)
Öelge nüüd, autoinimesed, kas te annate kiirendusreast paremalt pealetulijale teed või harjutate kah poksiliigutusi?

Väikelaste osast meeste seksuaalsuse pärssimisel

Sõbral on kena naabrinaine. Üksik. Mees käib Soomes tööl, on nädalate kaupa ära ja siis paar päeva on kodus möll, kui isane kodumaal käib. Praegu on mees ära. Mõtleski sõber, et kutsub naabrinaise pudelit veini libistama, Primadonna on nimelt kah ära ja kah kaua. Naabritädi ei mõelnud pikalt, pani paremad riided selga, lahendas juba kodus pudeli veini või ka midagi kangemat ära ja kõikus hooviväravast sisse, õkva tahaaeda, grillimürsu kõrvale. Jõid seal veini, tilga konjakitki õhtujaheduse peletamiseks ja naabritädi prink reis oli ikka tihedamalt ja tihedamalt sõbra jala vastu surutud. Kuigi Primadonna tuuritas ringreisil, oli sõbral siiski silm peal - väike tütar nimelt, naaskel sihuke. Ja kui siis ühel hetkel naabrinaine (lastetu, muide) avaldas ebapedagoogiliselt arvamust, et Väike Mukk võiks ehk juba magama minna, teatas naaskel tähtsalt, et ega ta abielus ole, et teda käskida ja kamandada võib;) Pidu enam kaua ei kestnud, tütar vahtis ööpimeduses justkui öökullilaps ja pea oli sõber sunnitud hunnitu võimaluse koduväravani toimetama. Kuidas tuigerdav naabrinaine sealt edasi sai, e i tea keegi.

Kääbuskasvu vanainimene

Nüüd on see hetk siis käes. Mu noorem poeg möödus minust teekonnal taevastesse kõrgustesse poole sentimeetriga.Miskipärast olin mina endale teadaolevast pikkusest omakorda terve sentimeetri kahanenud, seega palun lugeda minu eluspikkuseks 183 sentimeetrit. Poisi jalanumbrist me muidugi üldse ei räägi.....

Kohutav kuumalaine

Inspireeritult käesolevast kuumalainest meenus mulle 84.aasta külm,külm talv. Öised temperatuurid langesid alla 30 miinuse ja päevalgi jäi 25 kanti. Käisin öösel kella 3 paiku oma Žigulid käivitamas, sest muidu oleks hommikul bussiga minek olnud. Ühel külmal hommikul läks auto ootamatult kergelt käima ja koondise hoovile jõudnult parkisime just toonase peadirektoriga kõrvuti. Andres ronis autost välja, läki-läki kõrvad reipalt lipendamas ja teatas muheledes, et kas sa ka tead, et kohutav kuumalaine on saabunud ? Mina seda ei teadnud, igaühel polnud tollal autoraadiot, mis uudiseid ja ilmateaadet edastas. Tol hommikul oligi temperatuur imeliselt kerkinud 17 külmakraadi juurde;)
Aga tänapäeva naastes niipalju, et esimeste kuumade ilmadega lubasin endale luksust konditsioneeril magamistoas õhtuti pisut sumiseda, saamaks temperatuuri magamisväärseks.
Laman mina Une-Matit oodates lodevalt voodis, tekk pealt aetud, kui sisse tormab hilise saabumisega avalik-õiguslik abikaasa ja kohe kisama, et tema sellises külmikus magada ei saa ja kadugu mina koos oma aparaadiga kus kurat. Temperatuur oli just langenud 23 soojakraadini;)
Kuumad naised, ja-jah.....

Naisatleet

Merikesega oli selline tore lugu veel juhtunud, et mõned aastad peale lõpetamist murdnud tüdruk õnnetult käeluu. Kuna töölesuunamine oli kuhugi maakolkasse (igaks juhuks ei täpsusta isegi maakonda mitte;), polnud ka telefoni käepärast ja nii sumpas Merike läbi sügispori lähima telefoni omava naabrini, see oli ikka mitu kilti. Kõlistas kirabi välja, andis oma elupaiga koordinaadid ja asus tagasimatkale, murtud käsi kenasti rätikuga kaela seotud. Kiirabil ei läinud täit tundigi, peale pisukest ekslemist metsade ja soode vahel jõudis see tubli meditsiini-rafik Merikese metsamajakse teeotsani ja jäi seal mudasse kinni. Küll lükkas sanitar ja autojuht andis gaasi, küll andis oma panuse ka vanaldane naisarst (tuli autost maha, ligi 100 kilo), aga ei midagi. Siis mõtles tralli aknast kiikav Merike, et kaua ma seda valutavat kätt ikka kannatan, lähen aitan kah pisut. Endise tugeva sporditüdrukuna (kettaheites ENSV noorte MV hõbe), pani ta autole õla alla ja oligi tilluke neljarattaline jälle rajal. Sõit haiglasse võis alata. Haiglas selgus, et luu otsad olid lausa risti ja kipsis ja raudus oli käsi kohe mitu kuud.
Mõni aasta hiljem ostis Merike endale kah auto, mine sa neid sügisesi metsateid tea;)

Stipipäev II

Seekordne stipipäev tuli kallale siis, kui kursus kollektiivselt ja rõõmsameelselt Kodilas kartuleid tuhnis. Rühmavanem lubati päevaks linna, kuigi ega väga minna tahtnud, lõbus elu oli.
Rahaauk oli toonase TPI aula taga, peaaegu keldris, rahahuviliste saba oli surutud vastu kitsukese kordidori seina. Kuigi eksisteerisid ka mingid kellaajad erinevatele teaduskondadele, käidi ikka enamasti just nii nagu juhtus. Kassiir ei küsinud muud, kui kursuse numbrit ja vist ikka üliõpilaspiletit ka. Andsid allkirja, roobitsesid stipilehe ja rahahunniku kohvrisse ja panid minema. Tüdrukutest rühmavanemad ajasid raha enamasti Lee Cooper või Wrangler püksitagumikku kandvasse kilekotti, neid sai ärikatelt 5 rubla eest osta. 5 rubla eest sai korraliku keretäie süüa ja mitu õlut Vaksali õllekas;) Sõitsin oma rahakohvriga Kodilasse, millega, ei mäleta ja ahnete-näljaste pilkudega mind saatvatele kursaõdedele ja -vendadele teatasin, et raha saab tunni aja pärast. Käisin rahulikult kolhoosisööklas söömas, jõin poistega mõne žiguli õlle ja siis haarasin sangast. Kohvris oli igasugust raha. Olid pisikesed rublaste pakid, mida loomulikult keegi ei tahtnud, oli kolmeseid ja napilt kümnerublaseid, neid polnud terveks pakiks jagunud, oli lihtsalt kummipaelaga kokkutõmmatud kimbuke. Stippi said enam-vähem edasijõudvad tudengid 40 rubla, selleks ei tohtinud majandusteaduskonnas olla eksamitel-arvestustel ühest kolmest enamat. Mina sain paar semestrit ka "kõrgendikku", see oli neljade-viite puhul 46 rubla ja ainult viitega 50 rubla. Üks inimene teaduskonnas sai ka nn. Lenini nimelist, mis oli tollal 100 rubla, aga meie kursuselt keegi sellsite tippudeni ei küündinud, selleks pidi ka poliitiliselt aktiivne olema. Rahajagamise protseduur oli lihtne - kõigepealt said sõbrad-joomakaaslased kümnerublaste kaupa, siis ilusad tüdrukud kümneseid ja kolmeseid ja siis sai Merike 40 üherublast;) Mitte, et ta oleks hirmus vastumeelne mulle olnud, aga....komme oli lihtsalt selline. Muide, sellest neljakümnest rublast jatkus tõesti terveks kuuks, kui just esimesel päeval tsüklisse ei sattunud.

Stipipäev I

Esimene stipipäev oli soe ja päikesepaisteline, vantsisime Nõmme mäest üles ja Avo kergitas vastusõitvates autodes olelevatele eriti kenadele naistele teklit, lootuses, et ehk siis abikaasa uurib, et miks see kena tudeng sind niimoodi sõbralikult tervitab. Avo oli ühe a-ga, ehk nagu ta naisterahvastele end tutvustades ütles, a on lühike , aga m' nn on pikk. Nõmme baar oli toona veel suur lahmakas ruumimoodustis, kus me moodustasime kiiresti kuuese laua ja tellisime üsna lühikesest valikust rummi nimega Club 66. Kogu stipp oli minu kohvris, rühmavanema allkirja vastu vahetatud erinevate rahatähtede pakid, kokku 1000 rubla. Pikalt mõtlesin, millega seda tänapäeval võrrelda. Vast sellega, kuis käiks tänaval ringi, portfellis 20 viiesajaste pakki. Tuli siis kelner klaasidega ja ühe pudeliga, kas midagi veel oli, ei mäleta. Igatahes esitati midagi 10 rublane arve, mille tasusime ühisrahadest. Midagi mõtlemata lõin diplomaadi põlvedele lahti ja.....kelner pillas viimase klaasi klirinal põrandale, oli ta meid ju näljasteks-paljasteks üliõpilasteks pidanud, aga kohvris oli toona kelneri aastapalk ja veel ahvatlevateks pakkideks jagatuna. Tõmbasin lõdva randmega kümneste pakist ühe rahatähe ja tagasi polnud loomulikult vaja. Rahaliselt ei mäleta, palju seal maha jõime, aga koguseliselt oli marginimele kohaselt pudeleid 6 Kummaliselt õnnestunuks võib pidada ka seda, et jõudsime peale üritust kamba riismetega kolmandasse ühikasse, kus rahajagamise käigus pidi nii mõnigi naistudeng lunastamismängu mängima:)

Esimene altkäemaks

Käisime Lätis . Autoga. Loomulikult lõi tubli politseimees Limbažist väljasõidul saua ette. Neil on seal linnades nii hästi sätitud, et kohe linnamärgi juurde on istutatud suur põõsas, kuhu siis kõik politseimehed ja nende autod ilusti ära mahuvad. Nii ja naa, ületasite kiirust, tulge aga meie autosse. Kõnnime sõbralikult ja arutame, et kellena mina ikka töötan ja kas töökoht on ka tasuv.
Istume autosse, mulle ulatatakse lahkelt lätikeelne voldik trahvisummadega selle, teise ja kolmanda eest. Loen ja ei saa millestki aru, pisut nagu närvis kah. Seepeale küsib politseimes, et kas mul läti raha ikka kaasas on. Rumala peaga löön rahakoti laiali ja sealt pudeneb nii litte kui latte suuremal hulgal. Politseionu seletab, et kui soovin, siis teevad nemad kohe protokolli, miinimumtaks on 20 latti, aga kui soovin, võin selle kohapeal kah ära maksta. Mina olin õhinal nõus ja suures ärevuses topin talle leedu raha. Tema itsitab ja ütleb, et latid sobiks paremini ja pangu ma see raha tagaistmele, just sinna rohelise mapi alla. Teengi nii. Tema tagastab lahkelt mu sõidudokumendid ja soovib head reisi. Longin autosse, käed värisevad, süda klopib. Istun rooli taha ja keeran.....ei keera süütvõtit, sest seda lihtsalt pole. Kus on, küsin naiselt, üsna tungival toonil kusjuures. Ei tea tema ka sellest midagi. Vaatan peeglisse - politseinimeste auto endiselt põõsas. Kurat, eivõi ollaollalallallaaaa..... Nii ongi, sörk-sörk-sörk tagasi ametimeeste juurde ja kohe ust kangutama. Kaks ähmis politseimeest vahivad mind jahmunud nägudega, kust nemad teavad, olen ma äkki sisekontroll, kes lolli igaunijat mängis? Ei,ma olengi see loll igaunija, andke palun mu võtmed siit mapi alt, jah- just sinna on nad mu taskust libisenud, haa-haa ja veelkord haaaaa ja ma pääsen elus esmakordselt võimuesindajale altkäemaksu andes reisi jatkama. Pärast Ants, vana maanteehunt, ütles, et oleks piisanud viiest latist, missa seal laiutasid oma rahakotiga;)

Perenaisega turul

Mul hea sõber müütab turul aiasaadusi, seda juba aastaid ja aastaid, perenaine on lihtsalt selline rohenäpp ja lillelemb. Sattusin paar nädalat tagasi tema leti juurde just siis, kui saabus hoolitsetud vanapaar, korv näpus, tema tooteid uudistama. Uurisid seda ja teist ja naisterahvas küsima, et kus siis perenaine on? Sõber vastab muheledes, et tema ongi perenaine. Tema selja tagant lisan mina mehiselt, et mina olen täna peremees. Vanapaar vaatas mind ja teda ning kiirustas pilku peites minema.....

Rutiinne õhtupoolik

Käisin sõbral külas. Kõigepealt ta magas ja siis hakkas kurke pesema. Ma arvasin küll, et ühe soojaga võiks minu ka puhtaks pesta, hoiaks vett kokku, aga ta kartis koos pesuveega lapse väljaviskamist ja sinnapaika see jäigi. Kurke pesi ta seepärast, et need tuleb pärast purki panna. Panin natuke liha grillima, lohutasin ta Primadonnast naist ja läksin minema just siis, kui sõber asus tilli lõikama.....

Minneapolise sillavaring

Seitsmesed uudised teatas seitsmest hukkunust, üheksased uudised üheksast hukkunust, hirmu ja õudusega ootan üheteistkümneseid uudised.....

Liikluskommentaar

Lugesin minulugeja kaja tampere blogi ja pidasin vajalikuks jagada enda Soomes sõitmise kogemusi. Sõidan mina-sõidan mina mööda maanteed, kus piirkiiruseks 100. Ette satub aeglasem soomlasenumbriga auto. Sõidan mööda. Sõidan mina-sõidan mina mööda maanteed, ette satub mitu aeglasemat soomlasenumbriga autot. Sõidan mööda. Siis sõidan mina-sõidan mina ise ka üheksakümnega ja nii ma aru saingi, et enamik, kusjuures rõhuv enamik soomlasi, niimoodi sõidabki - piirkiirus 100 ei tähenda nende jaoks seda, et peab sajaga kimama. Kihutasid tavamaanteedel põhiliselt vene rekkad ja eesti numbritega autod, Lahti-Hki kiirteel lasid ka soomlased ise ülejala 140-ga.
Üks tähelepanek veel - kui meil on nii, et mida vingem masin, seda isasemalt omanik kimab, siis seal on vastupidi - soliidse auto omanik võib endale lubada sõita rahulikult, soliidselt ja kiirustamata. Seda tegin minagi;)

Rahvapärimuste kogumine

Mu suur laps tegi mulle ettepaneku, millest on võimatu keelduda - nimelt kirjutada tema ema ehk siis minu esimese abikaasa, olgu tekk talle elu lõpuni kerge-kerge, esimese juubeli puhul mingi tõestisündinud lookene. Kõik pidid kirjutama. Kes teda lähemalt tundsid siis;) Ma ähvardasin küll terve kogumiku oma jutukestega täita, aga olgu, hakatuseks kirjutan vaid ühe loo valuutasepkulantidest.
Sügaval sotsialismiajal oli meie maal keelatud välisvaluuta omamine, rääkimata selle käitlemisest. Aga ilusate asjade soov ju ometi oli! Eriti naisinimestel, mis siin rääkidagi. Nii oligi minu noorukesele pruudil soov oma niigi kenasid jalakesi ja tagumikku kaunistada teksapükstega. Samas oli minul klassivend, kes Nõukogude Armeest pääsemiseks ei raiunud maha parema käe pöialt, nagu hallidel aegadel tehti, vaid valis peale keskkooli edasiõppimiseks Tallinna Merekooli, mis oli sõjaväestatud asutus, poisid elasid kasarmus ja marssisid rivikorras läbi linna loengutele. Juba koolikursuse programmis oli poistel merepraktika laevadel, mis kurseerisid välissadamate vahel. Võimalus ja vajadus ongi loodud kokkusaamiseks ja kuidagimoodi tuli välja, et minu peaaegu ämmal on abikaasa raske pärandina peidetud kapsamaale plekkpurgike roheliste kupüüridega. Ühel vihmasel sügispäeval songiti see välja ja nägin minagi esmakordselt seda rahapaberit, mida kommunistliku noorena eriti vaadatagi ei julgenud, rääkimata käeshoidmisest. Aga nagu me teame poliitökonoomia loengust, et kapitalil pole kodumaad ja nii rändaski vajalik kogus rahapabereid saapamaale, kust naastes oli roheline raha moondunud sinisteks teksapüksteks. Kui palju hingevärinat ja silmavett need sisaldasid, teab ainult püksilukk