Minu elu

This Is My Life, Rated
Life:	5
Mind:	4.4
Body:	3.7
Spirit:	3.6
Friends/Family:	6.4
Love:	7.5
Finance:	8.2
Take the Rate My Life Quiz

Et selline see siis on. Mis tõestab ilmekalt, et õnn ei peitu rahas;)

Garderoobi valik

Õed korraldasid rünnaku Su garderoobile. Et mida võtta, mida jätta. Tulemuseks oli neli suurt , loe suuuuuurt, kilekotitäit ilusaid asju....Poleks ju probleem neid mõnele objekti prahiautole või -konteinerisse sokutada, aga kuidagi süda ei lubanud mõtet, et mõni prügimäe asukas Su riideid kandma saab. Tegin südame kõvaks ja ei läinud kottidesse tuhnima ega nuhutama, hoopis vedasin need ära kuuri, leppisime tüdrukutega, et põletame jõulude ajal maal. Tuli meelde mantli matus, tuju läks kurvaks. Endale ei tahtnud õeksed midagi, kuigi mõõtudelt oleks mõnigi ese sobinud ja oli ka päris kandmata asju. Kaks pisemat kilekotti oli pesuga. Sain nüüd just tunnikese omapäi olla ja võtsin ette põletusaktsiooni koduaias. Kotid olid tihedalt täis, pidin ikka pesuesemeid ükshaaval välja võtma ja leekidesse heitma. Küll Sul oli palju pesu! Ilusaid ja õhkõrnu...Ikkagi tundsin ära enda ostetud. Jah, Kukupai, 40. päev jah, hing lendab jah, riided said silma alt ära ja pesu põletatud, peaks nagu kergem olema, mis?
Aga ei ole.

Jõulusokk

Mitte sarvedaga, aga selline, kuhu asju sisse pannakse. Nimelt käisime tütrega poodlemas, vaja uut kampsunit. Vaatasime-vaatasime lasteosakonnas, midagi sobivat silma ei hakanud, tüdrukul kiskus nägu juba mossi. Nihkusin tasapisi naiste poolele ja ennäe - kohe märkasin sobivat roosat kampsikut, pikkade varrukate ja kapuutsiga! Tõdrukule üldiselt roosad värgid meeldivad, aga siis hakkas ajama, et varrukad on liiga pikad. Aga mina juba teadsin! Vaata laps, ütlen, ma olen filmis näinud, et moodsad tsikid käivadki niimoodi, et varrukad on üle sõrmeotste ja üks õlg on paljas.
Siis jäi rahule ja sobis see kampsik suuruselt kah. Mulle üldse meeldib naisinimestele asju osta ja miskipärast neile minu ostetu sobib kah;) Teine mure oli ka - jõulusokk, see sarvedeta, olevat liigsest sissepanemisest ja väljavõtmisest ära kulunud;) Jälle tükk aega otsisime, siis leidis tüdruk sobiva, küll vanast ja väsinust väiksema, aga vähemalt sama ilusa.
Peabki minema sokki toitma:)

Rahaveski

Käisin pangas. Mõnele kohe meeldib sulas maksta, et saavad tsipa odavamalt ja on kuidagi kindlam reaalseid rahapabereid üle anda. Kummi polnud, sedaet, kummipaela tähendab ja ümbrikku samuti mitte. Toppisin priske habemikuga pildiga rahatähtede kah üsna priske paki kirjamapi vahele, kohe lepingu kõrvalsahtlisse. Mapi luku siristasin kah niimoodi...poolkinni. Surusime kundega kätt ja lahkusime nagu laevad merel, mina kusjuures eriti elegantse kannapöördega. Kuulen seejuures, et nagu siuuuuhh midagi. Vaatan enda ümber juhmi näoga ringi ja avastan põrandal kena lehvikujulise kaarena vedelevat sellesama priske kirjaniku mitukümmendmitu klooni....
Päris tegu oli abivalmis vanatädide ja paari poisikese peletamisega;)

Eelmäng ja järelaitamistunnid

Valgeseelik kirjutas eelmängust seksis pikalt ja põhjalikult;) Vaat seekord pole ma temaga üldse nõus. Aga võib-olla sain ma enda Taaralinna virtuaallemmikust lihtsalt valesti aru.
Kui ärgates vaatad pisut norskavat, poolavali suuga kaaslast, kel lisaks kõigele süljenireke suunurgast padjale valgub, helluse ja naudinguga, kui igal jummala lahkumisel ja kohtumisel on Talle oluline sind kindlast kallistuse ja suudlusega ära saata, kui oma kalli silmade põhjatust järvest kiirgab korraga kuu ja päike, kui pead end sundima, et mitte iga päev vaase lillekimpudega koormata, kui paaripäevase ärireisi ajal saad just õigel ajal ja õiges koguses igatsevaid kõnesid ja messe, kui sa ise teed kodus kõike naudinguga ja mitte mingist kohustusest, kui sind ei häiri Tema pisikesed puudused (kes meist puudusteta on?), kui Tema MITTE KUNAGI ei nurise su suurte lastega tegemiste pärast.....siis see kõik ongi eelmäng.
Sõidame teatrist kodu poole. Reede õhtu, teel pole enam kuigi palju sõidukeid. Mida vaatasime, ei mäleta. Roolin kesklinnast välja ja tunnen äkki reiel Su kerget kätt, vilksan kõrvale vaadata - selge, eelmäng on läbi;) Sa ei öelnud midagi, kui kaubakeskuse parklasse keerasin, need suured säravad silmad vaatsid mind ainiti, kuni naudinguootuses sulgusid, katteks vaid värisevad ripsmed....
Koju oleks me jõudnud paari kilomeetri või viie minuti pärast:)

Pintsak nr. 54

Olin täiesti ootamatult müünud oma auto ja sõitsime (st. mina roolisin) Tartu poole Sinu autoga, sest seal ootas teater Vanemuine ning Meister ja Margarita. Targad rehkendavad nüüd ise välja, mis aastal see oli. Kuna auto müük toimus ootamatult ja kiirkorras, sest inimesed olid Saaremaalt ja tahtsid enda rahapakist kindlasti just sel õhtul lahti saada, polnud mul isegi aega teatririideid selga vahetada ja otsustasime sõidu ajal, et küllap jõuame Tartust mulle pintsaku selga osta. Kuna mind ootas Tartus ees üks tähtjas asjaajamine, pidasin kaubamaja lähedal keelatud kohas auto kinni ja kupatasin Su pintsakut ostma. Sinu küsimusel, et millne siis, oli mul valmis häbematu vastus, et eks kka ilus pintsak, paluks nr. 54
Mina olin juba seks ajaks Sulle ostnud garderoobi ihupesust kasukani ja kuidagi naljakas tundus mõte, et Sa ei oskaks mulle pintsakut osta. Ajasin oma asja ära, käisin vaatasin äärelinna hotellis toa üle (reserveeritud tavatoa asemel pakuti sama hinnaga miskipärast kohalikku luksust kahetoalise saunaga numbritoa näol) ja kimasin linna naise ja pintsaku järele. Sa hüppasid novembrikülma õhates ja õhetades autosse, kilekott võidukalt kaenlas ja tagasi hotelli. Pintsak oli igati ilus - kanged reväärid, üherealine, tagant lõhikuga.....ainult selga ei läinud, mis sest, et number oli tõesti 54;) No kuidas Sa siis nii pisikese pintsaku ostsid, ei suutnud ma narrimata jätta, ise muheledes.
Lavatüki alguseni oli napp pooltund, kui me alles kaubamajas askeldasime - samakena pintsakut nr. 56 polnud pakkuda, ajasin selga nr. 58 - ikka väike, kas mu rind on kasvanud või mis?? Proovisime nr.60, aga sel lohisesid käised mööda maad järele. Ei jäänudki muud üle, võtsime hoopis ebaapetiitsema pintsaku, mille kõik parameetrid olid enam-vähem ja number kah sobiv - ikka seesama nr.54;)
Täna Saku Suurhalli tütrega tantsustaare vaatama minnes sortisin pintsakuid selga ja nii see õnnetu nr.54 ette sattuski, olin seda kandnud peale Tartu "esikat" vaid mõned korrad.
Ega ta tänasele minule enam selga mahukski....

Mr. Krappi viimane lint

Neljapäev, 18.oktoober, kell 18.55....
Meenub etendus? Neile, kellele ei meenu, palun lahkelt hääldada Järveti tegelaskuju mitte /kräpp/,paluks ikka /krapp/
Olen koostanud lehekülgede viisi memosid enda jaoks, kuidas kronoloogiliselt kulges see meie viimane päev ja jõudnud järeldusele, et ma oleks saanud hullemat ära hoida.
Kuidas? Aga väga lihtsalt - oleks pidanud rohkem hoolima.
See oli vist küll juba aastal 2000, kui Sa palusid mul kodutalu teeotsal auto peatada ja lihtsalt, ilma mingi eelneva tiraadita küsisid - aga sa ju ikka abiellud minuga? Muidugi, kallis, vastasin ma, loomulikult!
Ei jõudnud Sa ära oodata valget pruudikleiti ja loori, ikka oli midagi tähtsamat teha, polnud nagu aega ja ei näinud meesinimene kahe südame niigi tihedas koostukses enam seda enda arvates formaalset vajadust perbüroo allkirjaga paberi järele.
Sa seadsid kuni enda elu viimase minutini teiste probleemid ja mured esiplaanile.
Jah, ma ütlesin küll, et ära jookse mööda treppi üles alla, aga kas ma tegelikult võtsin ise tol päeval poissi tassida, kas hiivasin oma neetult raske tagumiku diivanilt püsti?? Ei! Tore on ju last hüpitada ja sussutada, isegi lutitada on lõbus, kui poja tõmbab nagu lüpsimasinaga, aga vannituppa peput pesema läks ikkagi ema.
Ka sel õhtul oli tähtsam minna suure poisiga trenni, kui Sind, alles neljandat päeva titaga kodus olevat, äsja operatsiooni läbiteinut aidata. Ma oleks kindlasti märganud Su äravajumist kasvõi tund varem, oleks Su kasvõi vägisi autosse toppinud ja EMOsse vedanud. Ma vähemalt arvan nii...
Jaahhh, mister Krapp oli minuga võrreldes kullatükk....

Pissi, poja, pissi!

Käisime täna esimest korda korralisel arstitädil. Arstitädi käsutas noormehe päris paljaks. Kiskusin karukombekast käed ja jalad välja, rebisin jakikese seljas, sokid ja sipud kah, bodi käis trukkidega, sellest sain kiirelt jagu - rrrakssss! Poja muidugi esitas süiti kahele häälele ja neljale jäsemele.
"Kas pampersi võtan ka ära?" küsin uurivalt, nii igaks juhuks.
"Ikka",käsutab arstitädi, "Täitsa paljaks!"
Kaalusime. 10 päeva iive 700 grammi.
Mõõtsime. Kuuga juurde tulnud ainult 7 senti.
Siis tõstsin poja ülevaatuslauale tagasi ja arstitädi hakkas tal kõhtu mudima.
Loomulikult pissis poja seepeale kõrge kaarega arstitädi kitlitaskusse.....No muidugi mitte nüüd NII kõrge kaarega, see oli lihtsalt kirjanduslik hüperbool;)
Pissi, poja, pissi:)
Aga täna kell 12 sai kuu aega täis. Keskpäeval ei tulnud üldse meelde, praegugi meenutan, et kus ma siis olin....Haud on nüüd vaid rohelise all, lilli sai mitu prahikotitäit.
Täna õhtul põlevad küünlad

Ja sajandist on pikem kuu

Täna, üks kuu tagasi, kell 21.04, kuulsin viimast korda Sinu häält. Algul optimistlikku joru, et mis kiirabi, pole mul häda miskit, siis järjest enam enda olukorda tajuvat, sekund-sekundilt hirmust habisevamat.....
Ja oligi kõik. Ei avanenud enam ei silmad ega suu.
Sirvisin enne lapse sünnipäevaüritust ta koolipäevikut, kirjutasin kahe nädala eest lapsevanema allkirju. Ehmatuse ja õudusega avastasin 27.oktoobri all lapse kirjutatud ja siis läbikriipsutatud kirjutise - emme tuleb homme koju....
Kuidas ma seda polnud varem märganud? Küsidaei tihka, ootan ära laste leina-ja kriisiabi keskuses kinnipandud psühholoogi aja, kardan midagi pisikeses psüühikas täiesti ära rikkuda.
Selline kurb sissekanne siis lapse sünnipäeval. Emmele käisin üksinda lille ja küünalt viimas, pärast mõtlesin, et tänase päeva puhul oleks võinud piirduda lillega.

Su tagumik on nii ilus

Su tagumik on nii ilus, et lausa patt on sellel istuda - just sellise sõnumi olin Sulle saatnud kevadel, kui olid mingil tantsutuuril ära. Olin muidugi ennegi Su üksijäänud telefoni kaugelt ja lähedalt vaadanud, isegi kätte võtnud, aga seni polnud jõudu sõnumeid tshekkida. Nüüd võtsin asja käsile ja imesin meeliraputavad enda telefoni, Sinu sms mälud tegin tühjaks. Eriti hale oli lugeda Su kolleegide ja sõprade õnnitlusi poja puhul....Ehhh, poleks pidanud veel torkima - vara, vara, vara veel.....
Pilte Sinu telefonist ei jaksa vaadata, ma ei teagi tegelikult, kas ongi üldse midagi.

Kole ja koledam

Mairold oli kaua üksi elanud. Vähesed naised, kes temaga episoodiliselt eluaset jaganud olid, ei tulnud elukaaslastena arvesse – mingeid tundeid mehel nende vastu ei tekkinud, kiindumusekübetki mitte. Lihtsalt mugav oli teada, et keegi on kodus ootamas, söök soe ja pesu puhas. Sekski oli mugav, kuid pikapeale, ah, mis pikapeale, juba mõne kuuga muutus tüütavaks see naise saadavus kui selline. No nagu lõvil oleks antiloop-gnuu korjus kogu aeg nina ees vedelemas, ei mingeid kiireid sööste, elu eest jooksmist, verd, higi ja pisaraid……Sihuke lauake-kata-end värk. Ei, meest see ei rahulda, seda meest vähemalt küll mitte! Mehe elu peab koosnema küttimisest, siis on rahul nii kütt, kütitav kui ka kodukoopas pesitsev emane, sest jahilt naasev mees, sõõrmed veel värisemas rahuldatud instinktidest, on palju-palju isasem, kui kõrvalkoopas juurikakogumisest elatuv mehike….
Naine tunneb kaugelt sellise küti ära, tea kas lõhna järgi või mis? Nüüd olid asjalood teistmoodi – Liidia kõrval lamades mõtles Mairold küllap esmakordselt elus naisterahva peale tänutundega, kuidagi äkki välgatas läbi sinka-sonkaliste ajukäärude mõte, et äkki see naine ei jahigi tema pisikest varandust, äkki see naine ei himustagi ainult head keppi, äkki sellele naisele meeldib temagi kui lihtsalt inimene, äkki see naine on temaga seetõttu, et tahab talle ka ise midagi anda, isegi midagi enamat sõpradega korraldatud lõbuüritusest? Aeglaselt pead pöörates, kätt naise kukla alt eemaldamata küsis Mairold võimalikult ükskõiksel häälel:
“Liidia, kas sa armastad mind?”
Vaikus. Tundus, et naine ei kuulnudki küsimust. Kartes vastust, aga võib-olla ka vastutust, mida taoline küsimus paratamatult kaasa toob, küünitas mees naise poole piiluma. Liidia lamas, pea kuklas, turris poisipea tumetamas punasel padjapüüril ja näis kui muumia oma liikumatuses ja suhtelises kahvatuses seal tumedal voodikattel. Just siis, kui mees kavatses poetada mingi terava vaimukuse või vaimuka teravuse äsjaöeldu kohta, avas naine suu:
“Meeldis sulle mind seal saunas kambakesi panna? Mida sa nautisid, meeste himuraid naudinguid või minu grupiviisilist õnne? Miks kuradi pärast sa mind sinna vedasid, kuradi kõvamees selline?”
“Aga sa ise ju ka….?” avas jahmunud mees suu, kuid sulges selle kohe uue valangu ees:
“Mina ise, mina ise….”, osatas naine, “kas sa abikaasa ka sellisele olengule veaksid?”
“Heh, kus nüüd tuli abikaasa välja!”sai Mairold kurjaks, “kurat, egas sind vägisi veetud, ise tahtsid korralikult keppi!”
Juba kahetses mees varjatud armuavaldusena mõeldud algset küsimust, põsed õhetamas ajas ta end püstakile, korjas patjugi selja alla toeks ja….plaks! läks silme ees pimedaks, kätega ringi kobades said pihud täis verd ja klaasikilde ning alles siis tundis mees valu.
“Enam kunagi ei pane ma öökapile laualampi, sellist sirmikesega”, mõtles Mairold alandlikult, peakene longus, köögis taburetil niheledes, sel ajal, kui naine tema kulmudest klaasikilde välja noppis. Need olid imepisikesed, vastikult teravad elektripirni killud nagu ebemekesed-kübemekesed, aga kui palju valu ja muret! Naise tugev tagumik õõtsus just mehe silme ees, Liidia hiivas end köögikapinduse ülemisele korrusele, leidis sealt plaastrite paki, rebis hammastega lahti ja surus pikalt tseremoonitsemata selle mehe kulmudele.
“Kobi üles tagasi!”käsutas naine, “ ja mitte ühtki sõna, va molu selline, no vaata milline sa välja näed, iii-saaaa-neeeee….”
Viimast sõna venitas Liidia eriliselt peene, ainult naistele omase irooniaga.
Kepitud ja tapetud, sugudevahelises võitluses nõrgemaks pooleks osutunud Mairold lontsis vaikides trepile, susside lohisedes lähenes paratamatult nagu surm ka selle mehe abielurand, ehkki ta seda ise veel ei teadvustunud, aga noh, eks hoop oli ikka üsna tugev ka olnud!
“Mairold!”hõikas naine altpoolt.
Mees võpatas ja tõstis reflektoorselt käe, ehmatas enda ootamatust liigutusest veel enam ja pisut isegi kokutades üritas vastata:
“Ja-ja-jah, kallis?”
“Jah, ma armastan sind, aga kui sa nüüd kohe teki alla tagasi ei kobi, siis lähen ma siit minema!”
Seda mees ei tahtnud. Kuulekalt poetas ta end tagasi voodisse, katsus tuikavat kulmu ja jäi kuulatama. Naine liikus köögis ringi, kolistas koduselt kapiustega, lülitas teekannu, klõpsis mingeid lüliteid…..
Need olid kodu hääled.

Kohtumine kirjanikuga

Kruiisisin mingi päev piki mereranda ja Tabasalust alla kordoni poole sõites on üks igavenekena koht, kus nõukaajal sai mitmeid ilusaid hetki veedetud. Oligi nagu kevadepoolne aeg, mina olin igatahes pisiülemusele kohaselt valges lipsustatud särgis ja heledates pükstes. Peale ilusaid hetki pankrannikul pöörasin aga Žiguli nina linna poole tagasi ja hakkasin nõlvast üles gaasitama. Ilmselt oli peale öist vihmasadu mitmeid huvilisi käinud juba enne meid ilusaid hetki veetmas ja kordoniteele suunduv nõlvak oli muutunud meie autole läbimatuks. Kamandaisin siis mingil hetkel kaaslase rooli ja üritaisn ise oma karujõuga tagant lükata. Kui siis aga naine gaasi andis, oli minu hele kevadrõivastus kui võluväel muutunud kamuflaažmundriks, millel veidra lisandina mudast tilkuv lips. Sörk-sörk-sörk suundusin praeguse lollideküla suunas abi otsima ja õige pea, paarisaja meetri pärast avastasin taluõul mingid tüübid viina lahendamas. TÄieliku üllatusena tuvastasin ma maamatside hulgas kunagise teretuttava keska-aegsetelt läbudelt - klassivenna trenni-ja joomakaaslase Andres Sauteri.
-Tere Andres-, hõiskan ma kergendatult, -tulge aidake auto välja tirida!-
See niiöelda Andres vaatab mind kerge peakallutusega ja kandilist klaasi käest laskmata teatab, et Andres ta ei ole, aga kui Peetrist piisab, siis võib aidata küll.
Töllid leidsid kuuri alt mingi igavese jämeda kanepiköie, kuuri tagant turtsuva ja puhiseva vana Volga, mina kui permanentselt porine jäin tagant lükkama, vend Sauter kinnitas köie ja poole tunni pärast olimegi linna rüpes.
Kuidas ma toonasele abikaasale kamuflaažülikonda selgitasin, enam ei mäleta...

Õnnelikud inimesed

Tulin just sugulase juubelilt, lehma lellepoeg (väga vabandan, täpset sugulusastet ei oska väljendada), sai seitsmekümneseks. Istusin seal lauas sugulaste kamtshatkal ja vahtisin tantsu keerutavaid paare. Saate aru - kõik nad olid õnnelikud. Olin jube kade, aga siis tuli meelde, et ka Maarikal oli minuga tantsides just sama õnnelik nägu - see on vist naise loomusele omane, et tantsides tekib selline ilme näole?;)
Enamus naisi oli pealt viitkümmend, juubilari enda isiklik isegi natuke alla. Ühel olid hästi pikad jalad ja lühike seelik, teine tantsis jube nõtkelt, kolmandal oli ilmselt oma mehest siiber, tantsis nii udukülma näoga. Vaatasin neid ja kadedus hakkas taas tõusma. Kujutasin Maarikat seal viiekümnesena tantsimas....no olgu, kasvõi minuta, aga ta oleks ju võinud ja pidanud veel elama. Hommikul oli minu ilusa lapse kool korraldanud vaestele isadele mingi metsajooksu, mina viilisin jooksust kõrvale, tüdruk silkas küll;) Ajasime seal siis klassijuhatajaga juttu ja mingi lennuk lendas maandumisele asudes üle. Kohe tuli meelde, kuidas suvel vaatasid Sa ülelendavat bõuingut ja ohkasid, et sel aastal enam kuhugi ei lenda....Olin lahkelt nõus järgmisel aastal Sinuga kuhu iganes külmale maale lendama, sest meil oli selline lepe, et soojad maad jäävad minul vahele, oli mõned ajad tagasi ühe sooja maaga väga halb kogemus ja nii ta käiski soojematel reisidel tütrega ja tantsutüdrukutega. Islandile tahaks, unistasin sel suvel, pea kuklas lennukit vaadates. Lendame, olid Sa kohe varmalt nõus:)
Õnnelikud inimesed.....

Ajalik ja ajatu

Pealkirja näppasin muidugi ETV-lt. Tuhnisin täna jälle sahtlites, kolistasin mööda riidekappe Su kraesid nuhutades, kõik olid tuttavad lõhnad. Vastuvaidlematult kasutasid Sa ainult minu kingituid. Isegi kingad nuusutasin üle. Sinu pisikese jala lõhn oli alles, ainult neis uusimates, mis Sa Hispaaniast tantsuklõbistamise jaoks ostsid, seal oli veel tehase lõhna alles. Kella leidsin. Kinkisid selle mulle 6..7 aastat tagasi sünnipäevaks - ei mingi Rolex, tavaline japside keskmine. Mingil ajal sai patarei tühjaks ja otsustasin hakata randmekellata elama, telefon ja auto- ning seinakellad ju. Kui kell ei tiksu, kas siis on see ajatu kell? Nüüd panin randmele, homme vahetan ka patarei. Lollakas, mis???
Aga vaat ei lähe üle, vaat ei lähe ja ei lähegi...
Ehhhh, niikuinii võtan homme selle postituse maha, aga sain vähemalt välja kirjutada.

3737 päeva

.....olen ma Sind tundnud, neist 19 päeva oled olnud Ära. Valisime kokkuleppeliselt 15. augusti meie esmakohtumise päevaks, sest algul nagu polnudki see päev väga tähtis ja kui see tähtsamaks muutus, siis ei mäletanud me täpselt, milllal siis see tore naerusuine tüdruk mu ukse taga kella andis. Aga lisan ühe loo, mis erinevalt jubejutulõikudest on üsna Sinust ja üsna elust, mõned pisidetalid välja arvatud.

Läksime!

Mulle meeldib vaadata oma naist. Meeldib vaadata, kuidas ta valmistub. Saate aru — mina olen juba ammu valmis, aga tema alles alustab! Istub aga pesuväel tumbakesele kolme poolega peegli ees ja kus kukub keerutama.
Minul on seitel juustesse tõmmatud, lips otseks lükatud, kingad läigivad, aga tema istub poolhämaras, alabasternahk tuhmilt veiklemas ja suud prunditades püüab neid niigi suuri särasilmi veelgi särasilmsemaks maalida. Lauakest peegli ees täidavad kümned erinevad tuubikesed ja potsikud, huulepulkade mürsuvaruga võidaks III Maailmasõja, tundmatu sõduri…..eeeee, seda et austaja, kingitud parfüümidevaru lubaks pidada uue Somme ´i lahingu.


Ja siis see rõivaste valimine! Juba mitu kuud enne etteastet on närvid pingul — selge see, et pikk tualett, aga kas lõhikuga või ilma, vot tollel oli eelmisel aastal täiesti sobimatu dekoltee, ahhh, kas mitte pole ilmunud puusale voldike, no vaata ometi, sa oled ju mees…..No ma siis vaatan ja arvan.

Ega tegelikult minu arvamus ei loe. Kord julgesin nimetada, et ta tuleks pükskostüümis, mis tooks esile need pikad, pea kaenlaauku ulatuvad jalad, mida eelmisel aastal isegi Siim usaldas kiigata! Aga kus! Kes siis sellises kohas pükskostüümis esineb, mul pole sobivaid kingigi ja üldse, soeng peab vabalt seljale langema, aga minu loomuliku blondiga ei sobi kohe mitte pintsak ja püksid…

Mida mul selle peale kosta? Ja üldse, minul ju lihtne vorm, alati samad , eeskirjakohased rõivad, mis seal valida, ainult seda va kõlisevat on aastaga juurde tulnud!

Nii ma istungi, vanast harjumusest nööpi poleerides ja imetlen kaasat.

Nüüd on nägu peas, tegu on loomust kaasa antud. Ta tõuseb, keerutab end peegli ees, püüdes silmi selja taha saada. Mida huvitavat leiavad naised seal tagapooles? Peale näomaalinguid on esimene asi vaadata, kuidas ta tagantpoolt välja näeb?! No mullegi meeldib teda vaadata, nii eest kui tagant, teate, kui seda seljakumerust sealt liibuva kanga alt aimates õhkõrnalt silitada, kätt puusale libistades tunda pingul naha soojust ja suunates kõik need magus-mehelikud tunded oma peopessa kiirgamaks armu ja iha kallimale……, vaat seda naised tahaksid!

Tõusengi varjust, aitan piiiiiiiiiika luku kinni siristada, katsun kätt poetada blondide kiharate taha, kohe vastu kuumavat luigekaela ja puudutan huultega riivamisi tema kõrvanibu, mida veel ei rõhu rohelise kivi ja kollase metalli raskus. Naise rahutus kandub minusse, kuid leiab väljundi hoopis mehelikumal kombel — enne kui mu kallis astub sadade ihaldavate mehepilkude ette, tahan ma ise teda vaadata, kaua ja põhjalikult!

See on meie rituaal.

“Vaata mind!” käsutab naine, tõstab lõua, heidab uhke liigutusega kergelt laines juuksed seljale, paljastab kaunikujulise kõrva, pisikese kurrukese kuklakumeruses, buduaari hämaruses pea ei näegi tillukesi kortsukesi silmanurkades, naerulohku ega kleopatralikku ninakühmu.

Täna ta rinnahoidjaga ei liialda, pringid plikalikult ploomjad rinnad kikitavad edevalt-iseteadvalt mõõdukas dekoltees. Mu käsi niheleb allapoole, üle ümara õla, uurides kaenlaauku, teekonnal riivamisi tundes mägismaa värskust ja orgude ohtlikkust.

“Ma meeldin sulle?” uurib hoolikalt värvitud suu, paljastades ühtlaselt sädeleva hammasterea. Teravatipuline keel niisutab mänglevalt huuli, muutub mu nägemuses kutsuvaks nimetissõrmeks ja pihast haarates tõmban naise ihara keha rinnale, nina kurguauku surudes leian tuttava lohukese, noolin sealt tundmatuid maitseid ja haistan tuttavaid aroome.

“Ma meeldin sulle!” teatab naine võidukalt, lükkab mu kerge liigutusega eemale ja lubab endale ulatada kasuka.

Tõmban endalegi aumärkidest kõliseva vormipintsaku üll ja siis me võime minna, Härra President ei pea ju ometi ootama!

Läksime!

Haiglamälestused (nothing personal)

Klobinal liikusid haiglakingad üle vinüülpõranda, lisaks kostus mingi aparaadi mulksumist ja ebamusikaalset laulujoru. Mart paotas raskustega vasaku silma, kuid midagi peale valge laepinna ei jäänud vaatevälja. Jõudnud otsusele, et ka parem silm tuleb avada, oli vaatepilt juba kõbusam – palatis ringinihelev naisolevus – nii kuuekümnendates vabaproua - vehkis paremas käes oleva tolmuharjaga, vasak käsi oli sõjakalt puusale istutatud.
“Mis kell on?”tahtis Mart küsida, aga kurgust tuli vaid kähin. Siiski kuulis koristajatädi seda ja professionaalse rahulikkusega lähemale tatsudes kaes seotud ja voolikutega aheldatud inimlooma lähemalt.
“Noh, eluvaim sees?” konstateeris ta rahulolevalt, “mis mureks, härra?”
Mart neelatas korra, üritas köhatada ja kähistas siis, “Mis kell on, tädike?”
Tädike vaatas teda kalapilguga ja kergitas kitlivarrukat: “Kümme”, ütles ta.
Miks ta haiglapersonali tädiks nimetas jäi talle sügavalt arusaamatuks, alles palju kuid hiljem, hirmuunenäost ärgates, meenus mehele kauge lapsepõlv, kui kopsupõletik väikese Mardi maha murdis ja ta haiglasse pisteti. Samas haiglas töötas juhtumisi ka ta lihane tädi, küll teises osakonnas, aga ikkagi noorem meditsiiniline personal. No vot - kui siis väike Mart öösel ärkas, ihuüksi jahedas palatis, öölambike ainult süvendamas väikemehe hirmu, siis panigi poiss karjuma: “Tädi, täääädiiiiiiiii!”
Kisa peale tormas kohale venekeelne valveõde, kes oleks haigele peaaegu füüsilise noomituse teinud. Kuidagi said seosed ka Mardile selgeks ja edaspidi ta öösiti enam tädi appi ei karjunud, kannatas kangelaslikult tervekstegemisega seotud vaevused ja oligi varsti jälle jalul.
“Kõik me tuleme lapsepõlvest”, resümeeris suur - Mart jälgides minemakoperdavat koristajat.
“Tema juba valvearstiga ei kepi”, muheles mees. Selg oli väsinud, Mart üritas end pöörata, kuid igatsugu köidikud tuletasid talle kohemaid meelde tema troostitut olukorda ja muhelus mehe näol kustus.
Kaua ei antud talle aega üksi vedeleda – tümps-tümps-tümps ja uksest prahvatas sisse sasipäine hullutohter. Vähemalt Mart tituleeris ta selleks.
Arst astus bravuurikalt lähemale, krabas pulssi otsides Mardi rannet, kergitas nohisedes silmalaugu, sügas sügavmõtteliselt lõuga ja küsis siis:
“Kuidas patsient end tunneb?”
Patsient tundis end kehvasti. Aga minema pidi siit saama, ja ruttu veel.
“Hästi. Suurepäraselt!” Mees tundis ka ise, et see kõlas väääga võltsilt.
Arstionu kiikas piiksuvalt aparaadilt vererõhu ja südamenäite vaadata ja langetas siis käe rahustavalt Mardi õlavarrele:
“Pole tõesti kõige hullem, pioneerid said õnneks kiirelt jaole, tirisid teid elule tagasi”.
“Mis kuradi pioneerid?”mõtles Mart segaduses, aga küsis hoopis:
“Doktor, millal ma koju saan? Kas mu naine on veel siin?”
“Ta läks öösel ära, aga Tallinna ei sõitnud, mul on ta number, kutsun kohe siia. Aga teie puhake, kohe saate süsti, hakkab parem!”
“Mul on väga hea olla”, valetas Mart, “ ma tahan koju!”
Sasijuus vaatas teda uurivalt, justkui mingit prepareerimist vajavat molluskit ja viskas napilt: “ Elame-näeme!”
Samas pööras ta kannal ringi ja tormas kitlisaba lehvides uksest välja.
“Mehed ei nuta”, meenus Mardile, “just!”
Visiit oli lõppenud.

Kirikusse või raamatukokku?

Selline küsimus tekib siis, kui autot juhtiv inimene tahab minna Tallinnas Rahvusraamatukogusse. Olin hiljuti Soomes, Lahti linnas, seal on samuti kesklinnas tasuline parkimine. Samas linna suurima raamatukogu taga, tegelikult täiesti kesklinnas, on raamatukogu külastajaile mõeldes rajatud üsna suur, meie Vabaduse platsi parklaga võrreldav TASUTA parkla.Muidugi kasutavad seda ka mitte-raamatukoguhuvilised, mingit magnetkaardiga tõkkepuud või midagi taolist seal pole. Asjatasin eile kesklinnas, oli tarvis veerandtunniks parkida, sõitsin mitu tiiru ümber Tõnismäe ja siis see mõte tuligi. Kuidas suutsid kiriku projekteerijad 13.-14.sajandil ette näha tohutut hobuvankrite tulva ümber kiriku ja rajada Rahvusraamatukogu parklast märksa suurema kohtade arvuga parkla nii Kaarli kui Jaani kiriku kõrvale ja kuidas ei suutnud sellega toime tulla 20. sajandi projekteerijad? Ahhhh???

Avariid elus ja sinus eneses

Käisin hommikul talvekumme alla vahetamas ja meenus Su eelmine auto, millele ma ei raatsinud talvekaid osta, sest niikuinii oli see plaanis kevadel müüa. Ostsime selle odava auto vist septembris, või oli see juba oktoobris, igathes olid sel talvekad juba all ja kuigi mustrit veel oli, polnud enam eriti palju naelu kummist välja punnitamas. Sõitsid Sa vähe, paarkümmend kilti päevas ehk, paari kuu tagant ka maale paarsada kilti. Sõidustiil oli Sul enamasti kaalutlev ja ettevaatlik, aga temperamentne loomus ajas teinekord mul kõrvalistmel olles ikkagi ihukarvad püsti. Naine sõidab!:) Vaat nüüd üldse ei mäleta, kas oli see ennejõulusel ajal või juba jaanuari keskel, igatahes kool käis ja tulid tüdrukut koolist koju tooma, et siis kooli, mingile klassivälisele üritusele, tagasi lennata. Ju siis oli kiire, aga nii see läks, et tüdruk helistab mulle ja teatab sellise õrna häälega, et tead, issi, auto läks katki. Ma esimese hooga mõtlesin, et suri välja või ei lähe käima või on lihtsalt bensiin otsas või jälle ei saa roolilkust jagu.... No mis siis NÜÜD juhtus, porisen ma ja kus emme on? Emme läks jala kooli, aga auto on kodus ja katki...., vastab tütar. Siis nagu hakas midagi koitma ja uurisin, kas ise olete ikka terved ning kus see auto siis täpsemalt on. No emme polnud kojupööramise kurvi välja võtnud, õigemini oli kurvi läinud libeda tee kohta liiga optimistlikult ja auto oli tõesti esinurgast päris katki. Samas sai ka selgeks, miks oli too aparaat nii odava hinnaga sügisel müügis - turvapadjad ei avanenud ja hiljem uurides selgus, et neid enam polnudki. Emme ei helistanudki mulle, paari tunni pärast sain ta ise toru otsa ja siis oli ka suhtumine selline, et ah, väike müks....Ega ta teadnud siis, et ma olin juba kodus autot vaatamas käinud;) No muidugi hakkasime kohe uut autot otsima, sest oli selge, et seda üles kloppida pole enam mõtet ja seniks andsin talle sõita oma firmakirjadega kaubiku....Sa veel küsisid, et kas ma ikka usaldan üldse enam mingit autot Sulle anda ja olid lahkelt rõõmus ka kaubiku-variandi üle. Õpetajad-õpilased olid ikka imestusega uurinud, et mis värk on;) Vaatasime-urisime ja alles märtsis leidsime sobiva väikeauto, mis jäi ka Sinu viimaseks punaseks punniks, selgi sai suvel aju otsa....

Esimene naeratus

Tegelikult mu unedes täna öösel Sa lausa naersid.Seljas oli Sul tumepunane pluus,mida ma ei mäleta küll olevat olnud, juuksed olid küljel palmikus ja naersid. Esimesed ööd ei näinud ma Sind üldse unes, siis hakkasid käima mul külas tõsise näoga, uurivalt vaadeldes, kuidas me ikkagi siinpool hakkama saame. Eile, peale tantsusaates istumist, oli mul endal jube kurb tunne, sest eelmisel aastal käis tsikk ju Sinuga, kartsin, et tal tuleb mingeid halbu/kurbi mälestusi. Aga ei, oli suure õe käeotsas backstagel tilbendades õnnest õhevil, et näe too ütles tere ja see ajas juttu. Ants Taelale sain ise ka ära nimetada, et mina ju ka.....kakskümmend ja viis aastat tagasi. Ta küll vaatas pisut kahtlevalt mu karust kuju, aga viisaka inimesena ei hakanud tärganud kahtlusi väljendama;) Aga meie tantsud Sinuga jäid pooleli...Tantsija nagu Sa olid, edev inimene kah natuke, nii meeldis Sulle end keerutada lasta, olid ju pidevalt tantsinud, asi see seltskonnatantski. Hoolimata sellest, et sammud olid mul vana rasva najal Sinust selgemad, ei koperdanud Sa kordagi isegi siis, kui püüdsin mõne-aasta tagusel aastavahetuse üritusel kiuslikult keerulisemaid poognaid joonistada. Möödunud õpetajate jõulupeol olin ekstra ennast üles löönud, et küll nüüd üle mitme aasta alles tantsime, aga seal oli hoopis mingi tilu-lilu etendus ja mingi klaverdaja ja tantsud piirdusid Su enda flamenkoklõbistamisega Jõulumemmele. Täna on tööd vähe, pean endale vägisi mingit tegevust välja mõtlema, peas käärib.

Nagu elust

Et ka nii oleks me võinud tutvuda, esinemas käisid nad tihti....Tegelikult on see lõiguke minu jubejutust, mida ma juba mitu aastat tahan samizdatis ilmutada, aga kuidagi pole hakkamist olnud. Maarika elas algul igale peatükile ja karakterile hoogsalt kaasa, aga siis hakkas jutt järjest jubedamaks muutuma ning ma arvan, et ega päris kõike ta vist lugenudki. Alltoodud lõiguke meeldis Maarikale küll:)
*pilt on paari aasta taguselt Ferialt Kohilas ja se ei ole Maarika

Tutvusid nad niiöelda labaselt – kord õhtul meestega õllekas jorutades esines seal flamencotüdrukute punt. Espanjoolad on teadupärast atraktiivsed oma särtsuvate silmade ja riietusega, nii nad meeste tähelepanu köitsidki.
Etteaste lõppedes kostitas kõrts tüdrukuid õhtusöögiga ja Mart lippas kõrvalpoodi roosikese järele. Kolm tüdrukut olid tumedapäised, kõigil kohustuslikud krunnid kuklas, aga neljas, aimatavalt noorim, oli blond.
Mart, õlleuimast oimetu, laskus blondi piiga ees ühele põlvele, mustjaspunane roos hammaste vahel ja puhtas hispaania keeles, kerge kataloonia aktsendiga, palus tütarlapsel lille vastu võtta ja juustesse torgata. Blondi vaatas mälumist katkestamata teda juurdlevalt (rohesilm! rõõmustas Mart) ja sirutas aeglaselt oma sihvakate sõrmedega käe, libistades mehe meelekohast mööda karedat lõuga huulteni, hoidis hetkeks kaht sõrme Mardi ülahuulel ja tõmbas aeglaselt tal roosi suust. Roos jäi lauale lebama, naine pööras pilgu Mardilt ja küsis hästimoduleeritud õpetajahäälega:
“Tea, kas see sell peale espanjooli muud keelt ka mõistab?”
Tema lauakaaslased, kes muiates Mardi etteastet pealt olid vaadanud, kahvlid-noad käes püsti, pöördusid nohisedes toidu juurde tagasi, silmnähtavalt konkurentsikibedust tundes. Kohe naases ka kaunis blondiin oma õhtusöögi juurde ja lohakile jäetud Mart tõmbas saba jalge vahele ning põgenes oma lauda. Sellega siiski asi ei lõppenud – flamencotüdrukud sõid oma söömised ja sirgeselgselt kontsikõpsutavalt laudade vahel väljapääsu poole laveerides jäi kergejalgne blondiin meeste laua juures hetkeks seisma, tõmbas sõrmedega taas üle Mardi põse ja vaevu huuli liigutades sosistas kergelt kummardudes:
“Helista mulle, ilus poiss!”
Itsitades liitus ta lahkuvate tüdrukutega, lauanurgale oli tekkinud bordellipunane nimekaart flamencoklubi aadressi ja moblanumbriga. Meeste tunnustava hirnumise saatel pistis Mart kaardi rahakotti ja unustas.
Mõni päev hiljem, Selveris rahakotist peenraha otsides pudenes sama kaardike kassalindile ja näost punetades (mis kuradi pärast?) toppis Mart selle jopetaskusse ja asja üheselt lahendamaks helistas kohe autosse istunult.
“Jaaaaa?”venitas nasaalne hääl teiselpool toru.
“Kerttu Rakke!”, taipas Mart kohe. Jah, just sellise omapärase häälekese omanik oligi täna õhtul tema rõõmude allikaks.

Viharavi

Ma vajan viharavi, avastasin ma eile keeglisaalis asjatavaid emmesid ja nende pisilasi vaadates.Kasutades kirjandusklassikat - nagu kreissaega lõikas - kui lapsed hüüdsid emmet või emme õpetas last kuuli veeretama. Olime poja ema sundusel läinud keskmisega kuule veeretama, ühe vooru võitis tema, teise mina. Käis ja patsutas mind sõbralikult seljale. Kaotuse puhul. Ja üldse on sihuke sõbralik poeg mul. Siis olen liikluses agressiivseks muutunud. Paar päeva tagasi panin isegi politsele kitse, kui mingi mölakas arvas, et ma kuidagi ebaadekvaatselt talle ette keerasin. Lendas minust vilinal mööda ja ette jõudnult pidurdas järsult. Ma oleks võinud talle sarvedega muidugi jalgevahele äsada, olin vana autojurakaga, aga selle asemel sõitsin tal siivsalt sabas, samal ajal ärevusest hingeldades politseoperaatorile tema autot kirjeldades. Ma tahtsin talle tõesti väga-väga midagi halba, kasvõi paari minutit teeveeres politseiga vestlemist.
Ma vajan viharavi.....
Ja igasugust muud kõikvõimalikku ravi veel. Ja üldse, ma ei taha enam kirjutada.

Nutt ja hala

Nägin unes, kuidas seisin oma lastega, vist ainult kahte vanemat polnud, lagendikul, see lagendik oli sihuke oheline ja hele. Meetrit kümme meist, metsaveerel, seisis Maarika oma heledas nahkseelikus ja sinises pluusis ja vaatas meid kuidagi tõsiselt ja kurvalt, ei - pigem mõtlikult. Midagi ei öelnud, kaasa ei kutsunud, lihtsalt seisis ja vaatas. lapsed möllasid mu ümber, ajasid mingitloba ja mul oli tunne, et ainlt mina näen teda.....
Eile ajasin asju, tuleb tõdeda, et kõik ametnikud olid äärmiselt vastutulelikud ja lahked.Seega ametnike mauklust ma ei üldistaks, küllap on kõik ikkagi persoonis kinni. Pensioniametis veel vaja käia, toetused vormistada, sotsiaalametnik luges need kõik ette, mingisugune neist oli 100 (ükssada) krooni kuus....
Tervis hakkab ära pöörama, mis siis veel saab?