Sunday, March 23, 2008

Lõpp

Kurjad jõud on pääsenud mu sisekosmosse, lõpetan blogimise. Hüvasti, head sõbrad, kusagil me kohtume, ma tean!

Friday, March 21, 2008

Viis kuud


Täna viis kuud tagasi, täpselt keskpäeval lülitati Teda elushoidvad aparaadid välja. Mina juures ei olnud, sõitsime tüdrukuga kaugemale ära, lasime hingel minna. Usute te inimese hinge olemasolusse ja hingede rändamisse? Mina ettevaatlikult usun.
Leidsin isegi saidi, kus mu eelmine elu kenasti kirjas ja nagu arvata oli - olingi eelmises elus naine;) Nõid kusjuures......Öhhh.
Juba mitu päeva on Maarika hing mind vaatamas käinud, ma ei ütleks, et lausa kimbutamas, aga vaatab seal toa paremast pimedast ülanurgast ja niimoodi tõsiselt nagu tahaks midagi öelda, millegi eest hoiatada või tegematajätmiste eest noomida. Lisaks nägin öösel pikka ja väga selget und sellest, kuidas me mingil ühisel reisil ei pääsenud kuidagi koju tagasi, Tema oli ühel pool rauast varbaeda, mina juba teisel, niiöelda õigel pool, ootasin Teda järele, aga ei teinud midagi aitamiseks. Maarika ronis ja ronis ja siis sain äkki aru, et ta ühte kätt ja jalga ei saa liigutada, ronib nagu haavatud orav....Siis palus Ta mu abi, kutsu kiirabi, ütles. Aga ma ei teinud mitte midagi, lihtsalt seisin ja vaatasin nagi Loti naine:( Jälle tiksuvad peas mõtted, et miskit läks tol õhtul valesti, kindlasti oleks saanud ja pidanud midagi teisiti tegema. Poja on kah natuke tõbine, ei päästnud teda maale vanaema juurdegi. Äkki on Ta mures oma lapse pärast, peaks ehk uuesti arstile minema? Käisin ja rääkisin ristiga, kalm on veel lume all, aga mõne nädala pärast tuleb pärjaroheline ära koristada ja et siis kõle ei jääks, peab midagi sinna istutama vist, eks ma küsin nõu, olen rohenäpluses otu.
Ülestõusmispühad....., jahhh

Tuesday, March 18, 2008

19.sajand


Aga võibolla (kirjutan kah trenditeadlikult;)) koguni 18.sajandisse on teleporteerunud meie meditsiin. Siis oli kah nii, et arstinimene vaatas patsienti tungivalt, heal juhul ka katsus ja diagnoosimise tipp oli kuuldetoru. Aadrilaskmine oli tuumafüüsika. Minul aadrit ei lastud, arstitädi vaatas otsa, konstateeris, et huuled on tsüanootilised, küsis, kas hingamisraskusi on, võttis "kuuldetoru" ja kuulas keskendunult mu ähkimist. Raginaid enam pole, teatas ta siis, olete asunud paranemise teele. Äkki teeks pildi ka, nii igaks juhuks, tikun arsti õpetama. Hetkel pole aktuaalne, pareerib too ja istub tagasi arvuti taha, et minu haiguslugu täiendada. Tegelikult tunnen end kaks päeva tõesti paremini, võtsin vastu otsuse, et see nädal siblin ringi minimaalselt, aga natuke ikka peab. Tuleval esmaspäeval teleporteerun taas minevikku, ehk on seks ajaks ka röntgeniaparaat või vereanalüüs leiutatud.

Monday, March 17, 2008

Pojad


Keskmikul oli täna koolikatsete päev, et kas saab ikka jätkata sama kooli gümnaasiumi-osas. Kuna eile sain riielda poja emalt, et ei aita poisil katseteks valmistuda, aga kuidas ma saaksingi, püha Jumal, ma ei oska nende matti-füssi enam ammu, siis täna olin sedavõrd tubli, et pinnisin just hetk tagasi poissi katsete kulgemisest. No matt-füss olid hästi läinud, optikaga oli miski küss olnud sedavõrd eelminevikust, et seda ta ei mäletanud, inglist lihtsalt peab teadma, sellega polnud küsimustki, eesti keel kah enam-vähem hästi, aga üldteadmised olid suht kesiselt. Näiteks, kas te teate meie hümni viimast rida? Või oskate lambist öelda, mis tähtis üritus toimub 8.augustil k.a.? No Arvo Pärdi resideerimispaika ma teadsin ja ühe loogikaülesande tegin kah prauhti ära.Küsimusi oli 11, 3 jäi vastamata ja kahega pani poiss mu arvates mööda. Õnneks moodustavad üldteadmised 100st punktist vaid 20. Kuidagi ikkagi tahaks, et noormees lõpetaks õpingud selles koolis, kus ta targakstegemine alguse sai. Tulemused saab 1. aprilliks.
Noorim on tõbine. Arstitädi kuulas ja vaatas, arvas, et kopsukat pole. Tõin just sinepiplaastrite paki, mille peal pildil petlikult heatujuline imik koos rõõmsameelse karumõmmiga. Näis, kas neil peale plaasterdamist kah naerul näod on;)
Aga tähtsaim uudis see, et arstitädi leidis selle, mida me polnud osanud otsida - poja esimese kiku! Alumise. Nüüd on meil päris oma kiku;)

Friday, March 14, 2008

Kõrvalnähud


On teil kunagi tulnud mõte endast kui tolmukübemekesest tohutusuures tolmurullis veel tohutusuurema voodiuniversumi all? Ja omakorda neid voodiuniversumeid on miljoneid või miljardeid? Kusjuures voodiuniversumid asuvad hiiglaslikes majauniversumites, mis omakorda lõputult paisudes moodustavad linnu, need omakorda riike, mandreid, maailmajagusid. Meie globaalne maailm on tegelikult üks aatom, päikesesüsteem molekul ja universum rakk tohutus kõiksuse kehandis. Vaat niimoodi mõeldes saad aru iseenda tühisusest ja antud hetkel mina, tühipaljas kübemeke tolmurullis, tahan, et tuleks hea perenaine ja pühiks mu sealt voodiuniversumi alt kus kurat. Ja tuulutage tube, jumala eest!
Kogu see parapurse inspireeritud hea Helle küsimusest tervisemurede rubriigis.
Pilt TÜ kodukalt

Wednesday, March 12, 2008

Patsutavad

Täna sain notarilt pärimisõiguse tunnistuse. Eelteismeline ja imik on siis nüüd emme maja, auto, aktsiate ja arveldusarve omanikud. Notar (see kunagine kolleeg) küsis kuidas läheb, patsutas käele ja kasseeris eelmisest korrast oluliselt suurema rahasumma. Jatkasin üritust autoregistris, sealne infotädi kuulas mu ära, arvas, et ta ei tule antud ülesande lahendamisega toime ja juhatas mu peaspetsialist juurde, kes juhtumisi on samuti mu kunagine kolleeg;) Peaspetsialist (naisinimene)luges kaks korda tunnistuse läbi, rehkendas hetke, sai siis õige lahenduse, patsutas mind õlale, küsis nii muuseas, et mis siis juhtus ja kuidas ning arvas, et lahendus oleks vormistada eelteismeline omanikuks, imik kaasomanikuks, mind vastutavaks kasutajaks ja loomulikult tuleb auto müümisel taotleda volitatud sotsiaalametnikult nõusolek, kes siis peaks nagu kontrollima, et ma oma lastele majanduslikku tünga ei tee....
Lisaks soovis ta homme auto ümbervormistamisel näha vabas vormis avaldust, kus siis auto pärimisjärgsed omanikud, tuletan meelde, et eelteismeline tütarlaps ja imikust poisslaps, jagavad omavahel ära, kes on auto päris-ja kes kaasomanik. Kirjutada oskava omaniku allkirja blanco-lehele juba võtsin;)
Homme lähen Hansasse ja SEBi, seal ei tea patsutavaid kolleege olevat.

Monday, March 10, 2008

Haiguste ravi, kontrollitud


Minu õnn ja imelise tervenemise pant peitub antibiootikumis, mis tapab mu sees kõik tuntud ja tundmatud bakterid ning võib põhjustada minu ja kaasteeliste meelehärmiks mul kõhulahtisust, iiveldust, pseudomembranoosset koliiti, keelevärvuse muutust, näokollasust, maksa transaminaaside tõusu, kihelust nahal, nõgestõbe, angioödeemi. Harva võib loota sellistele suurpärastele tagajärgedele nagu kesknärvisüsteemi häired, peavalu, unetus, lõhna-ja maitsetundlikkuse muutus, liigesevalu ja südame arütmia.
Kõige selle kõrval on loota, et ehk paranen kurjast kopsutõvest. Katse algas - tähelepanu, valmis, amps!

Thursday, March 6, 2008

Ma tahan sinult poega

Olime Posenis ärireisil, Maarika kaasa kaubeldud tõlgiks, ikkagi põline saksa linn. Jalutasime meeldivalt külmas ja kuivas õhus otse kohaliku Raekoja platsil asuva hotelli poole, kui jalgu jäi mingi keldrikõrts, mille avatud uksest hoovas imemaitsvaid lõhnu. Olime kõrtsikese ainukeseed külastajad sel pärastlõunasel tunnil, valge linaga kaetud tilluke kahekohaline laud, kelneri süüdatud küünal ja isutõstmiseks serveeritud pitsike kohalikku jääkülma viina tegid tuju helgeks ja ülemeelikuks. Kuni roogasid valmistati, oli aega veel paar tujutõstvat võtta ja täiesti spontaanselt, kaalumata ja mõtlemata teatasin Maarikale, et tead kallis, ma tahan sinult poega.....
Just see hetk tuli mulle meelde eile, kui poja oli lõpuks ära õppinud seljalt kõhuli keeramise. Hoolimata kahtlasest tervisest pean täna minema seda Maarikale rääkima, lihtsalt pean.

Perearstinduse diskreetne võlu


Kuna umbne olek ei läinud mitte üle, otsustasin murda end üle vallide ja läbi kraavide perearstile. Esimene lähikontakt teisipäeval lõppes tulutult, sest vastuvõtuõde pani mind arstiootele ja siis katkes kõne peale kolmeminutilist ootamist ära. Täna sain vastuvõtuõe kätte lausa esimesel katsel. Pakuti aega teisipäevaks. Aitäh, vastan viisakalt, aga ma teisipäeval juba helistasin. Siis vist tuli õele midagi meelde ja ähkides-ohkides teatas ta, et tulge siis 3-4 vahel, pressime teid kuidagi sisse. Jõuan kohale ja vaevalt jope varna riputada, kui vastuvõtuõde diskreetselt hõikab - see kopsuhaigusega meeskodanik, tulge siiapoole. Sealpool istus kaks ravimifirma agenti, kes kangesti tahtsid mulle uuemaid tablette müüa ja sel eesmärgil:
a)mõõtsid mu vererõhku ja teatasid diskreetselt, et see on üpris kõrge, jättes diskreetselt enda teada, kui kõrge just;
b)mõõtsid mu vöö ümbermõõtu ja teatasid diskreetselt, et see on kaalunumbrist pisut väiksem;
c)mõõtsid mu pikkust ja medtöötaja ütles mulle diskreetselt, et kuna ma olen nii suur, siis ta ei ulatu vaatama, kui pikk ma täpselt olen, lisasin siis igaks juhuks kaks sentimeetrit juurde;)
Arstitädi, see päris, polnudki tegelikult päris, sest see päris oli titepuhkusele jäänud, edu ja tervist talle! Võõras arstineiu kuulas eest ja tagant, uuris diskreetselt mu kaebusi ja teatas kurva-kurva häälega, et paremas kopsus krõbiseb. Ma olin täitsa üllatunud, sest tegelikult peaks mul krõbisema vasakul pool, aga kuna tegu on diskreetse küsimusega, siis ma sel lähemalt ei peatu. Lühidalt - mind saadeti rõntgenisse, kus seisin otse ja küljetsi mulle juba 30 aastat tuttava rõntegiaparaadi ees, tinapõll diskreetselt ette nihutatud. Vastuse saan homme, seniks kirjutati välja kopsupõletikuvastane köhasiirup;)
Palun suhtuda minu meditsiiniajaloolistesse memuaaridesse diskreetselt;

Monday, March 3, 2008

Isa süda



Poja süda ka. Ja veel tütre süda. Keskmine poiss, see jalgpallur siis, mängis eile hooaja esimest liigakohtumist. Ajasin ennast kah vaatama, köhast-nohust ja umbsest enestundest hoolimata. Vahepeal istusin autos aia taga ja vaatasin sealt, ei jaksanud enam püsti seista. Poisid kaotasid ja vaatan, et minu oma tuleb üle platsi kuidagi vaevu-vaevu jalgu järele vedades. Küsin siis, et kas said kossi või mingi kolaka? Ei, vastab poiss, rinnus on valus. Ahhaaa, said küünarnukiga? Ei, vastab jalgpallur, lihtsalt on valus ja hingata on ka raske. Mul hakkas kõhe. Toppisin poisi autosse ja helistan sõidu ajal poisi emale, et pangu poisi dokument, sokid ja vahetusjalanõud valmis, sõidame EMO-sse, teevad EKG. Muidugi ei sõitnud me kuhugi, viisin poisi koju ja kuulsin siis tema emalt head-paremat selle kohta, milline hüpohondrik ma ise olen ja tema oma lapsest sellist kasvatada ei luba. Poiss ka, et pole mul häda midagi. KOhe tuli meelde, kuidas Maarika ütles kaks minutit enne igaveseks koomasse vajumist, et pole mul häda midagi. No muidugi muretsesin õhtu läbi, endal kah tervis polnud kõige parem ja peale kümmet juba, võtan telefoni, et vajutan kinni ja mis ma näen - mitu vastamata kõnet vanemalt tütrelt, sellelt, kes Kiisu häält tegi. Et minestas paar korda ja raske hingata ja püsti ei seisa ja et telefoni aku kohe tühi ja laadijat pole ning kohe tuleb kiirabi:( Palusin tal peale kiirabi endast ja asjade arengust teada anda, ootan-ootan, ei midagi. Helistan siis ettevaatlikult ise ja rambe häälega laps teatab, et kiirabi EKG-d ei teinud, kopsu ei kuulanud, tabletist või süstist rääkimata ning kollasele väljakutselehele kirjutas diagnoosiks ärevushäire!!! No tule taevas appi! Ütlen siis lapsele, et võta takso, mine sõida ema juurde oma üürikast. Ei jaksa, vastab ta, ma ei seisa püsti.
Helistan siis ise lapse emale, et kuule, minge tooge laps ema rüppe tagasi. Ema sihuke pahur, olla õhtu läbi helistanud lapsele, aga see ei vastanud ja teatab siis, et tema ei saa sõita, sest elukaaslane on õlut joonud ja temal poole taksoraha.....
Ajasin ennast voodist ja veerand tunni pärast olin Koplis, üürika ukse taga. Laps oligi täitsa hädine ja kiirabi peale kuri. Kuidagimoodi sain ta nõusse, et tuleb ööseks minu juurde, kuidas ta seal üürikas telefonita näiteks abi kutsuks, kui midagi....Sõidame ja poole tee peal ütleb tütar äkki sihukese vaikse häälega, et kuule, ma ei näe enam tänavatulesid ja hakkab niimoodi imelikult ähkima ja puhkima. NO mis mul kohe meelde tuli - muidugi see, kuidas Maarika ühed viimastest sõnadest mulle olid kah, et ta ei näe enam, pime on:( Andsin aga gaasi ja põrutasime otse EMOsse. Seal oli suhtumine üsna lahke, olime ainukesed patsiendid, tehti erinevaid analüüse, EKG ja kahtlustati mingit klapiriket esialgu. Lapsele oli öeldud, et jäetakse haiglasse, aga siis oli tulnud mingi kuri arst, vaadanud seda kiirabi väljakutselehte, kus seisis ärevushäire ja käskinud koju kobida ning homme perearstile. Nii me jõudsimegi 2.30 minu juurde, tegime tall e diivanile aseme ja lamab siiamaani, sest perekale saab alles homme. Tüdruk eriti liigutanud pole, isegi juua ei taha kuigi sunnin. Ma olen täitsa mures. Eile käis sihuke mõte läbi pea, et äkki on vana vikatimees mitmendat kuud pohmas või midagi, et tahab aga mulle pihta saada, rapsib umbes ja niidab minu ümbert:( NO tema rõõmuks olen nüüd ise kah viimaks täiesti haige. Sihi nüüd hoolikalt, vanamees!
Öh

Wednesday, February 27, 2008

90-60-90

Need on muidugi tüdrukute mõõdud. Poisil olid täna arstil käies 7,7 kilo, 67 senti ja 43 senti, viimane on siis pea ümbermõõt. Kaaluiive oli kaks esimest kuud ligi kilo kuus, nüüd pea pooleteise kuuga ainult nats üle poole kilo, on see normaalne? Mulle tundus nagu natuke alatoitluse moodi...;) Sutsaka süsti sai kah, ei teinud teist nägugi. Putru hakkab saama, oi seda pudrutamist siis:) Aga kui juba tüdrukutest juttu tuli, siis ei saa mitte ütlemata jätta, et kui väike tüdruk hakkas unistama uuest telefonist - tal on nimelt mu suure tütre vanaks jäänud mobla praegu - siis arvas ta, et järgmisel aastal võiks mu vanem jälle nooremale enda endise pärandada....Nii see siis käib, mõtlesin ja ütlesin ka, et noorem õde saab ikka vanema õe vanad asjad endale....
Mhmmmhhhh....jajaaaaa;)

Sunday, February 24, 2008

90ga


Liiklesin Pärnust kodu poole, tempomaat peal ja sätitud nii 100 kanti, natuke üle. Lapsed olid ilusasti köietatud, eilne kannuke õlut õhtusöögi juurde ammugi organismist lahtunud. Põõsas passiv politseionu annab peatumismärguande. Lasen vaikselt teeserva, avan akna ja onu kõmistab komandohäälega selle tavalise tervituse. Mul poiss oli just auto kiikumisest magama jäänud ja mina üsna tasa, huuli liigutades teatan politseionule, et palun natuke vaiksemalt, laps jäi just magama. Politseiinimene aga tõstab hoopis häält, ilmselt arvas, et ma ei kuulnud ja lisab eelöeldule, et ma ületasin kiirust....No tule taevas appi, jälle!;) Pöördun kaaslase poole ja sama tasase ja vagura häälega avaldan arvamust, et vist on politseikooli vastuvõtutingimusi oluliselt lihtsustatud - nüüd saavad ka kurdid kooli sisse. No mis te nüüd arvate? Loomulikult polnud polisteionu kurt, isegi väga terava kuulmisega oli;) Kõlas maagiline number - 102 ja arvake kolm korda, kas see kiirus oli aktsepteeritav või nõudis kohest trahvikviitungi väljakirjutamist?
Seetõttu teengi ettepaneku, et Vabariigi juubelile kohaselt sõitkem aasta lõpuni jäänud 311 päeva 90-ga:)
Hellele personaalselt - Paradiis oli ülekoormatud, teenindus sellest hoolimata hea, kõik jäid rahule:)

Friday, February 22, 2008

Sooleuuringutest


Meditsiin tormab edasi kolmanda kosmilise kiirusega, aga mõned asjad jäävad. Nagu näiteks rektoskoop. Kaks aastakümmet tagasi juhtus selline tore lugu, et arstitädi tahtis mu soolestikku uurida. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et selle alumist otsa;) Tehti korralik klistiir ja kui noorem meditsiiniline personal arvas, et olen piisvalt tühi ja puhas, suunati mind hellade laksukestega upakilasendisse. Protseduuride tuppa sisenes kena venelannast naisarst, tõmbas lirtsaki kummikindad kätte ja haaras pikatorulisele revolvrile sarnaneva aparaadi. Lõdvestusin vastavalt käsule, sulgesin naudinguootuses silmad ja....arstitädi kutsuti korraks kabinetist välja. Noore insenerina ei saanud ma muidugi jätta oma teadmistejanu rahuldamata ja uurisin enda piinariista, algul silmadega, siis ka kätega. Ilusasti istus kätte! Vajutasin päästikut - tuluke toru otsas hakkas põlema, vajutasin veel - kustus teine. Klikkasin niimoodi mitu korda, kuni tuluke enam ei süttinud. Kuulnud koridoris samme, ajasin end jälle kuulekalt upakile. Rohkem meid enam ei segatud ja toimus toru sisenemine minu soolkonda. Ei läinud see kergelt, pean ütlema. Kohe kuulsin ka doktori üllatunud üminat, umbes nii, et näha nagu pole midagi. Aparaat tõmmati välja ja imestunud tohtriproua klõpsis paar korda lülitiga tühja, enne kui tõdes, et näe kurja, pirnike äbi põlenud. Ega see mind sooleuuringust päästnud, pirnike vahetati ära ja kõik sai selgeks. See tähendab, et sealtpoolt mind miski ei tapa.
Seega insenerid - arste visiteerides hoidke oma käed kenasti taskus või vähemalt selja taga.

Wednesday, February 20, 2008

On unedes

Esoteerikaajakirja Tervendaja andmetele on veebruarikuu raskeimad päevad 20-22.kp. Ega ma kuhugi kalendrisse ringe ümber vea, lihtsalt tundes, et enesetunne halveneb, vaatan meenutuseks Tervendajat ja voilà - seal see ongi, jälle kõrgeima raskusastme päev. Tänane täiskuu-öö oli unenäguderohke. Üle pika aja oli Maarika taas mu unedes. Kas on mul õnnestunud kuidagi teadlikult tõrjuda unedest temaga seotut või mis, aga sel aastal olen teda unes näinud loetud korrad ja enamasti hästi. Täna öösel nägin halvasti. Oleks nagu olnud välismaal, aga samas oli ta mingis koduses rõivastuses, lausa nagu maatüdruk laudas või peenramaal, sellistes lottis dressipükstes. Tõstis nagu mingeid asju ühest kohast teise ja ise oigas just sellise häälega nagu sel viimasel õhtul....Mina, selmet kuidagimoodigi aidata, hoopis lahkusin, aga mitte ust paugutades või midagi, aga nagu filmis - kaamerat aeglaselt eemale tõmmates ja justkui ülevalt kõrgelt kõike vaadates.
Aga ehk on see sellest, et eile õhtul valmistasin pikalt ette tänast nõukogu koosolekut - asutasin sihtasutuse, mille põhieesmärgiks on Maarika mälestuse jäädvustamine läbi keeleõppe turgutamise ühes meie kodumaa gümnaasiumis. Rahakotirauad lahti, rahvas, lapsed peavad keeli oskama!:)

Monday, February 18, 2008

Limusiinbuss


No ei tee reklaami;) Lihtsalt sõitsime, möirgasime karaoket ja sõime-jõime. Jägala juga vaatasime ka - palju vett, vähe jääd. Pilt ongi sealt, täitsa lumikellukesed, mis?:) Vein sai poole tee peal otsa, Statoil aitas, ikkagi alati avatud. Muide, täitsa teemaväliselt - Statoili viimane reklaam meeldib mulle, ei teagi kohe öelda, kas võilillevälu-laulu või selle blondi tüdruku pärast;) Midagi muud otsa ei saanud, tuju jäi ülegi, pärast oli tükk tegu külaliste aftekalt minemakihutamisega:)

Sunday, February 17, 2008

Mul on mitu reha


Vist seepärast komistan ja kukun kogu aeg;) Kogu mu keskealise elu jooksul on mu pea olnud lõhki kolm korda - nooruses löödi kulm puruks, pidi isegi õmblema ja nüüd nädala jooksul kaks korda. Eile sain jälle litaka - käisime pojaga rollerit uudistamas, et kas ikka läheb peale pooleaastast seismist veel käima ja muidugi unustasin, et kuuri uks on nii madal, välja koperdades kopsasin pealaega vastu. Valus nagu natuke oli, aga siis hakkas mütsi serva alt midagi sooja immitsema ja jälle said käed veriseks;) Ega muud - sama rada - salvrätid, jääkotike ja verine müts takkatipuks peale, sest pidin veel kaubiku tagasi parki viima. Sõidame siis ja ütlen poisile, et kui mütsi alt jälle verenire välja ilmub, öelgu siis....
Ehhh, olen ma ikka puupea;)
Automaailma rehad

Thursday, February 14, 2008

Kaadritagune elu


See on kiisu elu, selgus äsjasest telefonivestlusest suure lapsega. Eile rääkisime tegelikult ka, hoopiski mitte sõbrapäeva teemadel, hoopis tema tööst oli taas juttu. Orjatöö, muud ei oska kosta, aga ma ise soovitasin tal see vastu võtta, isegi palganumbri kooskõlastasin ära;) Ja mis nüüd selgus - lisaks põhitööle peab ta tegema kaadri taga Kiisu häält. Tükk aega nuias mind, et kas ma ikka teda panin tähele, lõpuks andis alla, et tema oligi see salapärane Kiisu hääl:) Peab kordust vaatama:)

Monday, February 11, 2008

Esimese astme lähikontakt


Tantsumemmed käisid katsikul ja muidu külas, mõnel oli isegi laps kaasas. Kõige lapsem oli kaks nädalat poisist vanem. Nagu pildilt näha, haaras vanem naisterahvas kohe initsiatiivi ja enam seda käest ei andnud. Poja hakkas nutma. Annan lähipäevadel õpetust, kuidas vanemate tibidega toimida;)

Thursday, February 7, 2008

Mina olen hoiupõrsas, et mitte öelda siga


Jah, just selline, pigem siiski alumine. Nimelt on minu pealael kah nüüd üks liigne pragu, mille põhjustas laetala pähelangemine, mis omakorda oli tingitud nii Murphy kui garvitatsiooniseadusest. Et kui oled valel ajal vales kohas, eriti veel kiivrita, kukub sulle kindlasti midagi ebameeldivat pähe. Eelmine kord oli see aastal 90, kui Soomemaal, Rautatientori trammipeatuses oodates sittus mulle pähe mingi tundmatu lind, tookord oli mu pea õnneks kaetud shiki kaabuga;) Kõrvalseisnud niiöelda soomlasest niiöelda äripartner oli tõsiselt nördinud - see pidavat tähendama head rahaõnne. Oskab keegi öelda, mis õnne nüüd minul oodata on? Kuigi mõned mulle lähedalseisvad inimesed mind tungivalt EMO-sse ajasid, andis jääpatarei kombinatsioonis rohke hulga paberrättide ja haavaliimiga sama tulemuse. Pea ei valuta, reageerin adekvaatselt, täna üritasin juba kärna kratsida;)
Põrsas on materialist.netikuller.ee kodukalt

Monday, February 4, 2008

Rasedusplaaster


Pealelõunane pealtkuuldud kõnelus apteegis. Minu ees tammub kärsitult kena brünett näitsik, nabajope seljas ja kintspüksid jalas.
-Palun üks rasedusplaaster-, ja kõpsutab kärsitult jalakest.
-Kavatseb rasedaks jääda vist-, vaatan heldimusega noort kena inimest,-maa tuleb täita lastega!-
Apteeker süveneb hetkeks riiulitesse, siis klõpsib arvutis ja teatab kurva häälega, et pole, aga lisab rõõmsamalt, et homme tuleb.
-A mida ma siis täna teen?- ehmatab brünett hetkeks ja lahkub siis kontsaklõbinal, ilmselt mõnda teise apteeki, sest jumal hoidku, mis ta siis täna teeb????
See katkiste pükstega armsa lapse pilt on ikka Postimehest näpatud.

Saturday, February 2, 2008

Lõputu küünlapäev

Käisin kalmistuid küünaldamas, eriti seda ühte. Eriti seepärast, et kümne aasta tagune küünlapäev oli meile tähtis. Kõik järgenavad 9 küünlapäeva, mis olid meile antud, käisime koos metsa küüneldamas. Nüüd käisin üksinda, ajasin veidi juttu ja.... Miskipärast on mul eilsest saati tunne, et Maarika on minu sees, lausa nahavahel. Olin otsustanud, et kustutan ta memoriaalkonto orkutist just küünlapäeval ja kui täna enam seda polnud, oli kuidagi topeltkurb. Kustutasin ka ta alustatud tantsublogi, kuigi seal oli vaid üks sissekanne eelmise aasta algusest. Kaua neid ikka lasta seal rippuda, külalised käivad, vaatavad ja imestavad, et misasja....?! Subaru-ilma kah pole, et saaks ennast pöiasirutusega välja elada, niimoodi ma nüüd elangi.
Sissepoole.

Friday, February 1, 2008

Subaru-ilm


Täna mul veab. Nekikveab lausa. Tegelikult veab kõigil nelikveoliste omanikel, sest ilm on super ja superimaks läheb;) Rohkem pole aega rääkida, lähen kruiisima.
Tere, vaabruar! Siinkohal veel personaalne tervitus Patrullivale Hiirele;)
Pilt Postimehest.

Wednesday, January 30, 2008

Hüljatud


Istusime ükspäe tüdruku toas tema voodil ja vaatasime kriitiliselt ümbritsevat keskkonda. Keskkond oli kohutavalt segamini. Mõtlesin-meenutasin, kas ema ajal tuba ka niimoodi välja nägi. Ei mäletanud. Võtsin teemaks venna kasvamise, et mis siis saab, kui ta kah lastetuppa kolib, kuhu ta siis ära mahub? Laps lubas koristada, et ikka mahub! Mulle tuli ähmaselt meelde mingi regulatsioon aastast 1976, mis keelas üle 16 aastastel õel-vennal ühes magamistoas magada. Sa pead siis ära ühikasse kolima, teatasin tütrele, niikut 16 saad, on minek. Väike tsikk tõmbus korraks mossi, aga siis lobisesime edasi ja mina igatahes unustasin öeldu.
Paar päeva hiljem uurib laste tädi ettevaatlikult, et kuidas selle ühika-teemaga on? Laps oli nimelt võtnud vanaemale helistada ja isegi teatava uhkusega hääles teatanud, et kohe kui 16 saab, kolib tema ära ühikasse, et vennale ruumi teha.....
Vanaema miskipärast mulle ei julgenud helistada, aga ma olen ju nii karvane ja kole, et ka ise ei julge ennast peeglist vaadata;)

Sunday, January 27, 2008

Minett kui lühivorm


Sattusin pöörama muusikaterminitesse puutuvaid lehekülgi. Nii. Kõik me teame mis on aaria. Mis on aga ariett? Vot see on pisike aariake. Sujuvalt kloorides teisele lainele tunneme nüüd huvi, kas minett on siis millegi lühivorm? Kuidas saavutada kohtumine mineti suurvormiga? Aga duett? Midagi kahekesi teha, seda küll....Oeh, kvartetist, kvintetist ja sekstetist eriti ei hakka parem kirjutamagi;)
Näete nüüd, kui palju küsimusi võib tekkida wikipedias sorkides! Hoidke näpud soojas!;)

Saturday, January 26, 2008

Karu on kahetsusväärselt kahanenud


Tegin võrdleva analüüsi - karu ei oska ka väärikalt vananeda, tõmbub kuidagi kahtlaselt kokku.....

Thursday, January 24, 2008

Pankroti lõhn


Raamatupidaja sai majandusaasta aruandega maha. Juhatuse esimees loeb ja uurib. Rõõmustab, et tulud-kulud kenasti tasakaalus, ei kahjumit ega ka liigset kasumit.
Rehkendab pisut ja leiab, et kasumi protsent käibest selles majandusharu teiste ettevõtetega võrreldes on kuidagi tilluke. Pankroti lõhn mul juba juures, teatab juhatuse esimees. Kui see on pankroti lõhn, arvab raamatupidaja selja tagant piiludes ja juhatuse esimehe kraevahet nuhutades, siis lõhnab pankrot igatahes hästi.....

Tuesday, January 22, 2008

Briljandid ja pärlid proletariaadi diktatuurile


Käisime tsikiga poes. Kassalindile pudenes mingi roosa pudel võõrkeelsete kirjadega ja imepisikese eestikeelse etiketiga.
-Mis see on?-pärin mina.
-Pusapalsam-, vastab väike preili iseenesestmõistetava häälega ja topib roosa viguri kotti.
Kodus on esimene asi seda pusa peal katsetada, sest pusa on ju ka ilus roosa, Soomest saadetud;)
Pusa eriti roosamaks ei läinud, sest tegu oli juuksepusa lahtisulatamise palsamiga;)Täna kasutas peale ujumist juba sihtotstarbeliselt:)

Kuna kurja köhatõve tõttu polnud tüdruk juba pikemat aega ujumas käinud, siis tundsin huvi, et kuidas üle hulga aja esimene kord läks.
-Hästi-, vastas minu blondiin, -algul kloorisime vasaku käega, siis paremaga ja lõpuks kloorisime vaheldumisi mõlema käega kah.-


Naisterahvaga kinos. Kohustuslikud M&M kommid. Pruunis pakendis sedapuhku. Naisterahavas koorib pakendi lahti ja sööbjasööbjasööbjasööb....Äkitselt märkab ja pakub mulle ka, ise õigustades:
-Kommidega on nii, et kui neid kodus pole, siis ei märka tarvitadagi-
-Meestega on samamoodi-, pomisen mina, endal suu komme täis;)

Saturday, January 19, 2008

Pikali kümme, püsti viis


Seisan Balti Jaama kõrval busside parklas - seal, kus tegelikult seista ei tohi, aga mina kujutasin ette, et olen liinibuss ja lisaks teeme me bussipargile seal ühte tööd. No pean tõe huvides lisama, et ma ei seisa, hoopis ikka istun autos ja klõbistan telefoniga. Peaaegu et võpatan, kui kuulen koputust aknale, alles olid need politseid ja kurjade silmadega mees.....Aknale toksib mitte tihane ega isegi rähn, aga hoopis veidra räti-baretikombinatsiooni pähe sokutanud ebamäärases eas naisterahavas. Allapoole ei näinud, tööpäeviti sõidan kõrgema autoga. Lasen akna alla ja jään kannatajanäoga ootama, mis siis nüüd??
-Ljooža desjatj, stooja pjatj!- teatab tädikese punnpunane suu.
Vahin ilmutist juhmi näoga ilmselt piisavalt kaua, sest tädike lööb mõttes käega ja taarub porisedes eemale.
Rääkis mingist trahvist või? Aga ma ei seisa ega lama, hoopis istun autos??
Tükk aega hiljem sain alles asjast aru, siiamaani imestan....;)

Thursday, January 17, 2008

A mul suva


....kogu raha eest;)

Monday, January 14, 2008

Istub autos turvavööta

Täna oli kuri juhus. Esiteks rikkusin kahel erineval viisil seadust, tegelikult isegi neljal, sest peale kahel erineval viisil seaduse rikkumist lõin ma autouksega vastu politseiametniku põlve ja kobisin autost välja, et inspektor E-ga mehejuttu rääkida. Faabula siis järgmine - sõitsin 30 alas radarisse 47-ga, sest ajasin juttu tütrega, kes kahetsusväärsel kombel oli tagaistmel turvavööga aheldamata. Politseiametnik muidugi märkas, mina muidugi tunnistasin, aga siis alustas ametnik E dialoogi:
-Te rikkusite seadust, autojuht peab veenduma, et kõik reisijad on aheldatud!-
-Jah-, tunnistan ausalt.
-Nii võib avarii korral laps vigastada saada!-
-Jah-, tunnistan, sõbralikult politseiametnikku vaadates.
-Mis isa te selline olete, seate oma lapse ohtu!-teatab hoogusattunud politseiametnik,-te olete halb isa!-
Siis mul kihvatas, pistsin esitamisvalmis dokumendid taskusse tagasi ja astusin seadust eirates autost välja. Politseiametnik ehmus ja astus paar sammu tagasi, radar kukkus käes rippu.
-Minu lapse kuuldes ei avalda keegi arvamust minu kui isa sobivuse kohta nimetatud rolli-, nurrusin talle peaaegu kõrva.
-Te rikkusite seadust-, kiunatas politseiametnik,-ärge karjuge mu peale.
-Ärge enam kunagi lapse kuuldes minu kohta midagi öelge-, lisasin veel vaiksemalt, sest meie small talk toimus ainult paari sammu lahtisest autoaknast eemal.
-Lapse ema suri mõned kuud tagasi, pole vaja talle isa iseloomustust ette lugeda-,tikkusin ägestuma.
Kuna mu käed olid juba poolemeetrise amplituudiga värisema hakanud ja ka lõug tikkus pikaks vajuma, siis osutus edasine arutelu võimatuks ja ma vajusin autosse. Andsin kuidagimoodi dokumendid ja asusin endale tuhka pähe raputama - kuradi lollakas, aga kui politseinimesel oleks nõrgem närvikava olnud? Ma oleks viimased 5 minutit olnud maanteekraavis kõhuli, peenikesed plastvitsad randmeid soonimas, kas sellest oleks lapsele hea ees-ja tagakuju?? Või veel hullem - politseinik oleks pidanud uksemüksu otseseks rünnakuks ja kabuurist relva tõmmanud?? Tasapisi andsid värinad järele ja kui politseametnik taas auto juurde astus, olin juba üsna talleke. Kustsuti mind nende autosse, näidati paturegistrit - kaks kiiruseületamist kahe aasta jooksul- ja ulatati dokumendid tagasi, soovitades rahuneda ja turvalist teed rataste alla.
Sihuke kaastundlik noormees oli. Laps oli veel tükk aega näost valge.

Saturday, January 12, 2008

Mis mu voodis on

Mu voodis kaks patja ja villane tekk
Öökapil klaas veega ja unetablet

Mida mu voodis ei ole

Siidiseid juukseid
Kirglikke nuukseid

Niiiii????

Põske sametist
Kõrva kus ametüst

Ohhooo!?

Huuled nii soojad
Keeleots pire
Pupsakad rinnad
Reieke sire

Hehheeee....

Nii ongi.(punkt)

Thursday, January 10, 2008

100 päeva

Nii. Ongi poja kolmekuine sünnipäev tulekul. Aga ees on juubel! Sada! Mõelge vaid, inimlaps on elanud maailmas 100 päeva, sada kriitikavaba päeva. Aga siis see lust lõpeb, hakkame arvustama iga jumala tegu ja tegematajätmist. Sööb - kirjutame ajalehte ja pildiga, ei söö - kutsume kohale Võsa Petsi või Riisalu ja laseme eetrisse. Kakab, hoidku jumal selle eest, teeme trahvi ja arutame fraktsioonis!
Vaat nii, läbi need 100 esimest kriitikavaba päeva, nüüd tuleb täiega!

Wednesday, January 2, 2008

Kurjade silmadega mees

Mulle meeldivad pisikesed poed. Näiteks kodulähedane Valdeku. Valikut seal kuigi suurt pole, aga üks-kaks-kolm õhtusöögi saab küll kätte. Nii ka 1. jaanuari pärastlõunal sõitsin nimme Valdekusse, et mitte Selveris tungelda. Vaevalt sain seisma jääda ja kotti kohmerdama asuda, kui kiirel sammul tuli parempoolse ukse juurde mees, haaras sangast ja käntsatas täiesti konkreetselt istmele. Vaatasin silmanurgast, et küllap mõni tuttav ja olin isegi pisut solvunud, et miks siseneja mulle esimesena headuut ei soovi. Aga siseneja vaikib ja vaatab mind mitte nagu Volodja Uljanov heade-heade silmadega, aga hoopis selliste kahvatusiniste ja kurjadega. Vaatan siis teda ka.Selline minust pisut lühem, aga kah üsna turjakas mees, kerges jopis, siilipea ja Cameli-sarnaste saabastega. Vaatame-vatame ja ma kah nagu ei oska õiget vestlust alustada. Lõpuks küsin:
-No mis istud, mees?-
Vaikus,kurjad silmad vaatavad.
-Astu välja!-muutun konkreetsemaks.
-Ei astu-, teatavad kurjad silmad. Nüüd tunnen ka alkoholilõhna, jumal tänatud, narkar pole, need on kõige hullemad.
Sain pisut pahaseks, ikkagi minu eraterritoorium. Lükkan teda ettevaatlikult, aga mees mitte ei liigugi. Lükkan tugevamalt, ikka istub. Sitke sell, arvan.
-Missa trügid?-uurib mees pehmel keelel.
-Kobi välja, ma tahan poodi minna-,teatan.
Ei lähe ta kuhugi.
-No olgu, siis sõidame minema-, pakun omapoolse variandi.
-Sõidame-, on mees kohe nõus.
Tegelikult see mõte mulle üldse ei meeldi, haaran telefoni ja valin sõnalausumata 110.
-Kutsud politsei vä?-uurivad kurjad silmad ja enne, kui vastatagi jõuan, on mees autost läinud. Autouksegi jättis lahti.
Ega ma sinna poodi siis enam julenud minna. Viisin just oma uue ja ilusa auto värvimisse, sest kurjad ja koledad olid jäädvustanud mingi terava esemega oma signatuuri nii esi-kui tagakapotile.Kuigi mu vana ja kole traktor sellest poleks midagi kaotanud, oleks siiski katkine küljeklaas või purustatud peegel kah oluline südamevalu, seega lasin saba jalge vahel minema, Nõmme keskuse poodi.
Resümee - ärge iial lubage enda autosse kurjade silmadega mehi;)