90-60-90

Need on muidugi tüdrukute mõõdud. Poisil olid täna arstil käies 7,7 kilo, 67 senti ja 43 senti, viimane on siis pea ümbermõõt. Kaaluiive oli kaks esimest kuud ligi kilo kuus, nüüd pea pooleteise kuuga ainult nats üle poole kilo, on see normaalne? Mulle tundus nagu natuke alatoitluse moodi...;) Sutsaka süsti sai kah, ei teinud teist nägugi. Putru hakkab saama, oi seda pudrutamist siis:) Aga kui juba tüdrukutest juttu tuli, siis ei saa mitte ütlemata jätta, et kui väike tüdruk hakkas unistama uuest telefonist - tal on nimelt mu suure tütre vanaks jäänud mobla praegu - siis arvas ta, et järgmisel aastal võiks mu vanem jälle nooremale enda endise pärandada....Nii see siis käib, mõtlesin ja ütlesin ka, et noorem õde saab ikka vanema õe vanad asjad endale....
Mhmmmhhhh....jajaaaaa;)

90ga

Liiklesin Pärnust kodu poole, tempomaat peal ja sätitud nii 100 kanti, natuke üle. Lapsed olid ilusasti köietatud, eilne kannuke õlut õhtusöögi juurde ammugi organismist lahtunud. Põõsas passiv politseionu annab peatumismärguande. Lasen vaikselt teeserva, avan akna ja onu kõmistab komandohäälega selle tavalise tervituse. Mul poiss oli just auto kiikumisest magama jäänud ja mina üsna tasa, huuli liigutades teatan politseionule, et palun natuke vaiksemalt, laps jäi just magama. Politseiinimene aga tõstab hoopis häält, ilmselt arvas, et ma ei kuulnud ja lisab eelöeldule, et ma ületasin kiirust....No tule taevas appi, jälle!;) Pöördun kaaslase poole ja sama tasase ja vagura häälega avaldan arvamust, et vist on politseikooli vastuvõtutingimusi oluliselt lihtsustatud - nüüd saavad ka kurdid kooli sisse. No mis te nüüd arvate? Loomulikult polnud polisteionu kurt, isegi väga terava kuulmisega oli;) Kõlas maagiline number - 102 ja arvake kolm korda, kas see kiirus oli aktsepteeritav või nõudis kohest trahvikviitungi väljakirjutamist?
Seetõttu teengi ettepaneku, et Vabariigi juubelile kohaselt sõitkem aasta lõpuni jäänud 311 päeva 90-ga:)
Hellele personaalselt - Paradiis oli ülekoormatud, teenindus sellest hoolimata hea, kõik jäid rahule:)

Sooleuuringutest

Meditsiin tormab edasi kolmanda kosmilise kiirusega, aga mõned asjad jäävad. Nagu näiteks rektoskoop. Kaks aastakümmet tagasi juhtus selline tore lugu, et arstitädi tahtis mu soolestikku uurida. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et selle alumist otsa;) Tehti korralik klistiir ja kui noorem meditsiiniline personal arvas, et olen piisvalt tühi ja puhas, suunati mind hellade laksukestega upakilasendisse. Protseduuride tuppa sisenes kena venelannast naisarst, tõmbas lirtsaki kummikindad kätte ja haaras pikatorulisele revolvrile sarnaneva aparaadi. Lõdvestusin vastavalt käsule, sulgesin naudinguootuses silmad ja....arstitädi kutsuti korraks kabinetist välja. Noore insenerina ei saanud ma muidugi jätta oma teadmistejanu rahuldamata ja uurisin enda piinariista, algul silmadega, siis ka kätega. Ilusasti istus kätte! Vajutasin päästikut - tuluke toru otsas hakkas põlema, vajutasin veel - kustus teine. Klikkasin niimoodi mitu korda, kuni tuluke enam ei süttinud. Kuulnud koridoris samme, ajasin end jälle kuulekalt upakile. Rohkem meid enam ei segatud ja toimus toru sisenemine minu soolkonda. Ei läinud see kergelt, pean ütlema. Kohe kuulsin ka doktori üllatunud üminat, umbes nii, et näha nagu pole midagi. Aparaat tõmmati välja ja imestunud tohtriproua klõpsis paar korda lülitiga tühja, enne kui tõdes, et näe kurja, pirnike äbi põlenud. Ega see mind sooleuuringust päästnud, pirnike vahetati ära ja kõik sai selgeks. See tähendab, et sealtpoolt mind miski ei tapa.
Seega insenerid - arste visiteerides hoidke oma käed kenasti taskus või vähemalt selja taga.

On unedes

Esoteerikaajakirja Tervendaja andmetele on veebruarikuu raskeimad päevad 20-22.kp. Ega ma kuhugi kalendrisse ringe ümber vea, lihtsalt tundes, et enesetunne halveneb, vaatan meenutuseks Tervendajat ja voilà - seal see ongi, jälle kõrgeima raskusastme päev. Tänane täiskuu-öö oli unenäguderohke. Üle pika aja oli Maarika taas mu unedes. Kas on mul õnnestunud kuidagi teadlikult tõrjuda unedest temaga seotut või mis, aga sel aastal olen teda unes näinud loetud korrad ja enamasti hästi. Täna öösel nägin halvasti. Oleks nagu olnud välismaal, aga samas oli ta mingis koduses rõivastuses, lausa nagu maatüdruk laudas või peenramaal, sellistes lottis dressipükstes. Tõstis nagu mingeid asju ühest kohast teise ja ise oigas just sellise häälega nagu sel viimasel õhtul....Mina, selmet kuidagimoodigi aidata, hoopis lahkusin, aga mitte ust paugutades või midagi, aga nagu filmis - kaamerat aeglaselt eemale tõmmates ja justkui ülevalt kõrgelt kõike vaadates.
Aga ehk on see sellest, et eile õhtul valmistasin pikalt ette tänast nõukogu koosolekut - asutasin sihtasutuse, mille põhieesmärgiks on Maarika mälestuse jäädvustamine läbi keeleõppe turgutamise ühes meie kodumaa gümnaasiumis. Rahakotirauad lahti, rahvas, lapsed peavad keeli oskama!:)

Limusiinbuss

No ei tee reklaami;) Lihtsalt sõitsime, möirgasime karaoket ja sõime-jõime. Jägala juga vaatasime ka - palju vett, vähe jääd. Pilt ongi sealt, täitsa lumikellukesed, mis?:) Vein sai poole tee peal otsa, Statoil aitas, ikkagi alati avatud. Muide, täitsa teemaväliselt - Statoili viimane reklaam meeldib mulle, ei teagi kohe öelda, kas võilillevälu-laulu või selle blondi tüdruku pärast;) Midagi muud otsa ei saanud, tuju jäi ülegi, pärast oli tükk tegu külaliste aftekalt minemakihutamisega:)

Mul on mitu reha

Vist seepärast komistan ja kukun kogu aeg;) Kogu mu keskealise elu jooksul on mu pea olnud lõhki kolm korda - nooruses löödi kulm puruks, pidi isegi õmblema ja nüüd nädala jooksul kaks korda. Eile sain jälle litaka - käisime pojaga rollerit uudistamas, et kas ikka läheb peale pooleaastast seismist veel käima ja muidugi unustasin, et kuuri uks on nii madal, välja koperdades kopsasin pealaega vastu. Valus nagu natuke oli, aga siis hakkas mütsi serva alt midagi sooja immitsema ja jälle said käed veriseks;) Ega muud - sama rada - salvrätid, jääkotike ja verine müts takkatipuks peale, sest pidin veel kaubiku tagasi parki viima. Sõidame siis ja ütlen poisile, et kui mütsi alt jälle verenire välja ilmub, öelgu siis....
Ehhh, olen ma ikka puupea;)
Automaailma rehad

Kaadritagune elu

See on kiisu elu, selgus äsjasest telefonivestlusest suure lapsega. Eile rääkisime tegelikult ka, hoopiski mitte sõbrapäeva teemadel, hoopis tema tööst oli taas juttu. Orjatöö, muud ei oska kosta, aga ma ise soovitasin tal see vastu võtta, isegi palganumbri kooskõlastasin ära;) Ja mis nüüd selgus - lisaks põhitööle peab ta tegema kaadri taga Kiisu häält. Tükk aega nuias mind, et kas ma ikka teda panin tähele, lõpuks andis alla, et tema oligi see salapärane Kiisu hääl:) Peab kordust vaatama:)

Esimese astme lähikontakt

Tantsumemmed käisid katsikul ja muidu külas, mõnel oli isegi laps kaasas. Kõige lapsem oli kaks nädalat poisist vanem. Nagu pildilt näha, haaras vanem naisterahvas kohe initsiatiivi ja enam seda käest ei andnud. Poja hakkas nutma. Annan lähipäevadel õpetust, kuidas vanemate tibidega toimida;)

Mina olen hoiupõrsas, et mitte öelda siga

Jah, just selline, pigem siiski alumine. Nimelt on minu pealael kah nüüd üks liigne pragu, mille põhjustas laetala pähelangemine, mis omakorda oli tingitud nii Murphy kui garvitatsiooniseadusest. Et kui oled valel ajal vales kohas, eriti veel kiivrita, kukub sulle kindlasti midagi ebameeldivat pähe. Eelmine kord oli see aastal 90, kui Soomemaal, Rautatientori trammipeatuses oodates sittus mulle pähe mingi tundmatu lind, tookord oli mu pea õnneks kaetud shiki kaabuga;) Kõrvalseisnud niiöelda soomlasest niiöelda äripartner oli tõsiselt nördinud - see pidavat tähendama head rahaõnne. Oskab keegi öelda, mis õnne nüüd minul oodata on? Kuigi mõned mulle lähedalseisvad inimesed mind tungivalt EMO-sse ajasid, andis jääpatarei kombinatsioonis rohke hulga paberrättide ja haavaliimiga sama tulemuse. Pea ei valuta, reageerin adekvaatselt, täna üritasin juba kärna kratsida;)
Põrsas on materialist.netikuller.ee kodukalt

Rasedusplaaster

Pealelõunane pealtkuuldud kõnelus apteegis. Minu ees tammub kärsitult kena brünett näitsik, nabajope seljas ja kintspüksid jalas.
-Palun üks rasedusplaaster-, ja kõpsutab kärsitult jalakest.
-Kavatseb rasedaks jääda vist-, vaatan heldimusega noort kena inimest,-maa tuleb täita lastega!-
Apteeker süveneb hetkeks riiulitesse, siis klõpsib arvutis ja teatab kurva häälega, et pole, aga lisab rõõmsamalt, et homme tuleb.
-A mida ma siis täna teen?- ehmatab brünett hetkeks ja lahkub siis kontsaklõbinal, ilmselt mõnda teise apteeki, sest jumal hoidku, mis ta siis täna teeb????
See katkiste pükstega armsa lapse pilt on ikka Postimehest näpatud.

Lõputu küünlapäev

Käisin kalmistuid küünaldamas, eriti seda ühte. Eriti seepärast, et kümne aasta tagune küünlapäev oli meile tähtis. Kõik järgenavad 9 küünlapäeva, mis olid meile antud, käisime koos metsa küüneldamas. Nüüd käisin üksinda, ajasin veidi juttu ja.... Miskipärast on mul eilsest saati tunne, et Maarika on minu sees, lausa nahavahel. Olin otsustanud, et kustutan ta memoriaalkonto orkutist just küünlapäeval ja kui täna enam seda polnud, oli kuidagi topeltkurb. Kustutasin ka ta alustatud tantsublogi, kuigi seal oli vaid üks sissekanne eelmise aasta algusest. Kaua neid ikka lasta seal rippuda, külalised käivad, vaatavad ja imestavad, et misasja....?! Subaru-ilma kah pole, et saaks ennast pöiasirutusega välja elada, niimoodi ma nüüd elangi.
Sissepoole.

Subaru-ilm

Täna mul veab. Nekikveab lausa. Tegelikult veab kõigil nelikveoliste omanikel, sest ilm on super ja superimaks läheb;) Rohkem pole aega rääkida, lähen kruiisima.
Tere, vaabruar! Siinkohal veel personaalne tervitus Patrullivale Hiirele;)
Pilt Postimehest.