Poja süda ka. Ja veel tütre süda. Keskmine poiss, see jalgpallur siis, mängis eile hooaja esimest liigakohtumist. Ajasin ennast kah vaatama, köhast-nohust ja umbsest enestundest hoolimata. Vahepeal istusin autos aia taga ja vaatasin sealt, ei jaksanud enam püsti seista. Poisid kaotasid ja vaatan, et minu oma tuleb üle platsi kuidagi vaevu-vaevu jalgu järele vedades. Küsin siis, et kas said kossi või mingi kolaka? Ei, vastab poiss, rinnus on valus. Ahhaaa, said küünarnukiga? Ei, vastab jalgpallur, lihtsalt on valus ja hingata on ka raske. Mul hakkas kõhe. Toppisin poisi autosse ja helistan sõidu ajal poisi emale, et pangu poisi dokument, sokid ja vahetusjalanõud valmis, sõidame EMO-sse, teevad EKG. Muidugi ei sõitnud me kuhugi, viisin poisi koju ja kuulsin siis tema emalt head-paremat selle kohta, milline hüpohondrik ma ise olen ja tema oma lapsest sellist kasvatada ei luba. Poiss ka, et pole mul häda midagi. KOhe tuli meelde, kuidas Maarika ütles kaks minutit enne igaveseks koomasse vajumist, et pole mul häda midagi. No muidugi muretsesin õhtu läbi, endal kah tervis polnud kõige parem ja peale kümmet juba, võtan telefoni, et vajutan kinni ja mis ma näen - mitu vastamata kõnet vanemalt tütrelt, sellelt, kes Kiisu häält tegi. Et minestas paar korda ja raske hingata ja püsti ei seisa ja et telefoni aku kohe tühi ja laadijat pole ning kohe tuleb kiirabi:( Palusin tal peale kiirabi endast ja asjade arengust teada anda, ootan-ootan, ei midagi. Helistan siis ettevaatlikult ise ja rambe häälega laps teatab, et kiirabi EKG-d ei teinud, kopsu ei kuulanud, tabletist või süstist rääkimata ning kollasele väljakutselehele kirjutas diagnoosiks ärevushäire!!! No tule taevas appi! Ütlen siis lapsele, et võta takso, mine sõida ema juurde oma üürikast. Ei jaksa, vastab ta, ma ei seisa püsti.
Helistan siis ise lapse emale, et kuule, minge tooge laps ema rüppe tagasi. Ema sihuke pahur, olla õhtu läbi helistanud lapsele, aga see ei vastanud ja teatab siis, et tema ei saa sõita, sest elukaaslane on õlut joonud ja temal poole taksoraha.....
Ajasin ennast voodist ja veerand tunni pärast olin Koplis, üürika ukse taga. Laps oligi täitsa hädine ja kiirabi peale kuri. Kuidagimoodi sain ta nõusse, et tuleb ööseks minu juurde, kuidas ta seal üürikas telefonita näiteks abi kutsuks, kui midagi....Sõidame ja poole tee peal ütleb tütar äkki sihukese vaikse häälega, et kuule, ma ei näe enam tänavatulesid ja hakkab niimoodi imelikult ähkima ja puhkima. NO mis mul kohe meelde tuli - muidugi see, kuidas Maarika ühed viimastest sõnadest mulle olid kah, et ta ei näe enam, pime on:( Andsin aga gaasi ja põrutasime otse EMOsse. Seal oli suhtumine üsna lahke, olime ainukesed patsiendid, tehti erinevaid analüüse, EKG ja kahtlustati mingit klapiriket esialgu. Lapsele oli öeldud, et jäetakse haiglasse, aga siis oli tulnud mingi kuri arst, vaadanud seda kiirabi väljakutselehte, kus seisis ärevushäire ja käskinud koju kobida ning homme perearstile. Nii me jõudsimegi 2.30 minu juurde, tegime tall e diivanile aseme ja lamab siiamaani, sest perekale saab alles homme. Tüdruk eriti liigutanud pole, isegi juua ei taha kuigi sunnin. Ma olen täitsa mures. Eile käis sihuke mõte läbi pea, et äkki on vana vikatimees mitmendat kuud pohmas või midagi, et tahab aga mulle pihta saada, rapsib umbes ja niidab minu ümbert:( NO tema rõõmuks olen nüüd ise kah viimaks täiesti haige. Sihi nüüd hoolikalt, vanamees!
Öh
14 comments:
See vikatimehe jutt jäta kohe ära! Mingeid vikatimehi pole olemas - tänapäeval niidetakse muruniidukiga või selle teise asjaga...
Igasuguseid viirushaigusi on liikvel (pole ju külma olnud, mis pisikuid hävitaks), need tekitavad enne juba tüsistusi, kui põhihaigust märkama hakkad.
Hästi rahulik peab olema, Sina ka! Päälinnas peaks ju mõni parem arst ka olema, kes ainukese diagnoosina ärevushäiret ei paku!
Arsti esmane ülesanne on igasugune paanika maha võtta.
Vat siin annab nõu isehakanud arst.
Paranemist kõigile haigetele!
P.S. See õudne pilt võta maha! Ära traumeeri teisi blogijaid.
Igatahes nõua perearsitl kõik analüüsid, ärevushäire pole üldse selline. Võib-olla tõesti on tegu viirusnakkusega ainult, aga parem ikka kontrollida.
Poja emast ma aru ei saa, mina oleks igal juhul haiglasse tormanud. Ja muide olen seda teinud ka. Õnneks tookord polnud midagi tõsisemat. Noor organism on ju hell, ülekoormus trennis võib ka selliseid reaktsioone anda.
Muidugi oled Sa oma kogemuste tõttu ehk vähe tundlikum, aga tõepoolest on parem karta kui kahetseda.
Ja ravi ennast ka terveks, et jõuaksid teiste eest hoolitseda.
Mina okupatsiooniarmee reservohvitserina ei saa kuidagi jätta tänamata sm. polkovniku abikaasasid ja ühtlasi arvestades ja austades heade inimeste soove, saate pildina näha niidumasina asemel isa südant. Võimalik, et ka poja oma:)
Lugedes heasoovlikke kommentaare hakkab haigus, rääkimata mõningasest masekast, hirmuga taanduma;)
Tubli! Kuula ikka vanemate inimeste sõna!
Muide, mul on ka ülikoolist saadud medõe paberid. Praeguseks vist küll juba aegunud. Praktikat on ka, teoorias olen kõva nagunii...;)
Sööge C-vitamiini(vene toodang, igas apteegis on) või sidrunit. Palju kohe korraga, selline ühekordne doos.
Ja kui ikka halb on, kutsu uuesti kiirabi.
Milline hirmus päev :S. Mina ka aru ei saa ei selle poja ema muretusest ega ka kiirabi pealiskaudsest suhtumisest.
Eks muidugi viirushaigused panevad südamele koormuse küll. Ma ise meditsiinist eriti midagi ei jaga, kuid näiteks nii mõnelgi kolleegil on viirushaiguste tüsistusena südamelihase põletik tulnud. Ka suur nõrkus ja halb olla ja midagi teha ei jaksa ega tahagi. Võibolla tütrel ka äkki sama jama? Sellesse vast ei sure, kuid hoolikalt ravima ja endale pikalt puhkust võimaldama peab küll.
Ja pojal - tema pärast oleksin ka pisut mures küll - trennipoiste värk, palju pingutamist, ja kui veel mingi viirus ka kusagil vindub nagu see praegu enamusel Eesti inimestest paistab olevat, siis oleks südamega põhjust ette vaadata küll. Kuigi ega nüüd tagantjärele vast enam midagi teha või tuvastada olegi, aga võibolla tasuks poisiga rääkida trennikoorumuste kohta ja kuskilt nõu saada, et kuidas natuke seda viletsa kliima ja pideva ponnistamise tagajärjel nõrkema kippuvat südant (kasvaval lapsel ju ka) kuidagi millegagi natuke toetada ja turgutada saaks). Kui ema ise ei näe asjas tõsidust, siis äkki oleks abi poja endaga asja arutamisest.
Paranege ja kosuge seal, teie kõik!
"trennikoormuste", tahtsin ma tegelikult kirjutada. Ja pidasin silmas, et kui väsitavad on trennid ja kas vahel süda ka trenni ajal trikitada ei ürita. Kasvaval organismil, eriti kui poiss pikka kasvu juhtub viskama, on vahel südamel raskusi ülejäänud keha arenguga sammu pidada, siis tulevadki mõnel teismeeas rütmihäired või muud seesugust. Korvpallipoisse ju mõned korrad platsil kokku kukkunud ka, ja justnimelt südamega - mina selle ema asemel küll nii muretu poleks olnud.
Siit ei loe kusagilt välja, kuidas on nüüd südametega lood.
Üleüldse, mul ka meditsiiniline haridus täiesti olemas, nii et ära hakka mitte vastu vaidlemagi - olgu ennast terveks ravitud! Paistab, et Sa oled ainus, kes laste eest muretseb, seega pead Sina kõige tervem olema, siis on ka teiste eest hoolitsetud!
Ja üleüldse - ma ei saanud ka öösel magama jääda, muudkui mõtlesin, et kuidas see nii saab olla, et Sina, kes Sa üldse pole allaheitlik inimene, lased otsustada vastutustundetutel vanematel ja rumalatel arstidel Sinu laste tervise üle?! Võta ohjad enda kätte, seda peaksid Sa hästi oskama, ja löö kord majja! Punkt! Tervist ja parimaid tevitusi. Ole vapper!
http://www.kiirabi.blogspot.com/
Mis võib poisikesel peale metsikut jooksmist rinnus valutada?
Eks esimene ja kõige lihtsam on meeletul pingutusel ja lõõtsutamisel tekkinud valu hingetorus. See annab rahulolekus tasapisi järgi.
Et tal ka nõrkus oli, võis ka see olla tingitud pingutusest, sest püüdis ta endast anda ju maksimumi.
Ometi on igasugusel pingutusel piir.
Kui poisist on näha, et tema koormustaluvus on tunduvalt langenud, siis on vaja teha uuringud.
Ei ole ainsatki põhjust, miks seda mitte teha.
Kas spordimeedikud veel töötavad tänapäeval?
Neiuga on asi tiba teisem.
Minestuseks on olemas hulgim põhjusi.
Silme eest mustaks aga võib minna ka lihtsalt paanilisest hüperventilatsioonist.
Sinus on praegu "kõrgendatud valvsus", mis on 100% põhjendatud.
Mina üldiselt pooldan lapsevanemate hoolt oma laste eest: armastada neid ahviarmastusega ja kaitsta neid nagu lõvi.
Aga kes siis veel kui mitte meie?
Brigaad 3 - tähelepanu, teavitan patsientide seisukorrast:
1.Vana ja hea - rahuldav, köha endine, enesetunne paranenud.
2.Arukas blondiin - suunatud perearsti poolt kardioloogile, siiski vihjega ärevushäire võimalikkusele. Blondiin on pahur;)
3.Noorsportlane - käis eile jõusaalis ja täna platsitrennis - kaebusteta. Kuu aja pärast pääseb Spordimeditsiini Keskuses korralisele dispanseeimisele.
Med.töötaja lisad:
1.Vanale ja heale - ravida köha, mitte lasta end petta paranenud enesetundest
2. Arukale blondiinile - pahurus ei tule kardioloogi juures kasuks, võib uuringu tulemustele halvasti mõjuda
3. Noorsportlane - vajalik siiski kiirendada pääsu spordiarsti vastuvõtule
Post a Comment