Mu suur laps tegi mulle ettepaneku, millest on võimatu keelduda - nimelt kirjutada tema ema ehk siis minu esimese abikaasa, olgu tekk talle elu lõpuni kerge-kerge, esimese juubeli puhul mingi tõestisündinud lookene. Kõik pidid kirjutama. Kes teda lähemalt tundsid siis;) Ma ähvardasin küll terve kogumiku oma jutukestega täita, aga olgu, hakatuseks kirjutan vaid ühe loo valuutasepkulantidest.
Sügaval sotsialismiajal oli meie maal keelatud välisvaluuta omamine, rääkimata selle käitlemisest. Aga ilusate asjade soov ju ometi oli! Eriti naisinimestel, mis siin rääkidagi. Nii oligi minu noorukesele pruudil soov oma niigi kenasid jalakesi ja tagumikku kaunistada teksapükstega. Samas oli minul klassivend, kes Nõukogude Armeest pääsemiseks ei raiunud maha parema käe pöialt, nagu hallidel aegadel tehti, vaid valis peale keskkooli edasiõppimiseks Tallinna Merekooli, mis oli sõjaväestatud asutus, poisid elasid kasarmus ja marssisid rivikorras läbi linna loengutele. Juba koolikursuse programmis oli poistel merepraktika laevadel, mis kurseerisid välissadamate vahel. Võimalus ja vajadus ongi loodud kokkusaamiseks ja kuidagimoodi tuli välja, et minu peaaegu ämmal on abikaasa raske pärandina peidetud kapsamaale plekkpurgike roheliste kupüüridega. Ühel vihmasel sügispäeval songiti see välja ja nägin minagi esmakordselt seda rahapaberit, mida kommunistliku noorena eriti vaadatagi ei julgenud, rääkimata käeshoidmisest. Aga nagu me teame poliitökonoomia loengust, et kapitalil pole kodumaad ja nii rändaski vajalik kogus rahapabereid saapamaale, kust naastes oli roheline raha moondunud sinisteks teksapüksteks. Kui palju hingevärinat ja silmavett need sisaldasid, teab ainult püksilukk
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment