Lõpp

Kurjad jõud on pääsenud mu sisekosmosse, lõpetan blogimise. Hüvasti, head sõbrad, kusagil me kohtume, ma tean!

Viis kuud

Täna viis kuud tagasi, täpselt keskpäeval lülitati Teda elushoidvad aparaadid välja. Mina juures ei olnud, sõitsime tüdrukuga kaugemale ära, lasime hingel minna. Usute te inimese hinge olemasolusse ja hingede rändamisse? Mina ettevaatlikult usun.
Leidsin isegi saidi, kus mu eelmine elu kenasti kirjas ja nagu arvata oli - olingi eelmises elus naine;) Nõid kusjuures......Öhhh.
Juba mitu päeva on Maarika hing mind vaatamas käinud, ma ei ütleks, et lausa kimbutamas, aga vaatab seal toa paremast pimedast ülanurgast ja niimoodi tõsiselt nagu tahaks midagi öelda, millegi eest hoiatada või tegematajätmiste eest noomida. Lisaks nägin öösel pikka ja väga selget und sellest, kuidas me mingil ühisel reisil ei pääsenud kuidagi koju tagasi, Tema oli ühel pool rauast varbaeda, mina juba teisel, niiöelda õigel pool, ootasin Teda järele, aga ei teinud midagi aitamiseks. Maarika ronis ja ronis ja siis sain äkki aru, et ta ühte kätt ja jalga ei saa liigutada, ronib nagu haavatud orav....Siis palus Ta mu abi, kutsu kiirabi, ütles. Aga ma ei teinud mitte midagi, lihtsalt seisin ja vaatasin nagi Loti naine:( Jälle tiksuvad peas mõtted, et miskit läks tol õhtul valesti, kindlasti oleks saanud ja pidanud midagi teisiti tegema. Poja on kah natuke tõbine, ei päästnud teda maale vanaema juurdegi. Äkki on Ta mures oma lapse pärast, peaks ehk uuesti arstile minema? Käisin ja rääkisin ristiga, kalm on veel lume all, aga mõne nädala pärast tuleb pärjaroheline ära koristada ja et siis kõle ei jääks, peab midagi sinna istutama vist, eks ma küsin nõu, olen rohenäpluses otu.
Ülestõusmispühad....., jahhh

19.sajand

Aga võibolla (kirjutan kah trenditeadlikult;)) koguni 18.sajandisse on teleporteerunud meie meditsiin. Siis oli kah nii, et arstinimene vaatas patsienti tungivalt, heal juhul ka katsus ja diagnoosimise tipp oli kuuldetoru. Aadrilaskmine oli tuumafüüsika. Minul aadrit ei lastud, arstitädi vaatas otsa, konstateeris, et huuled on tsüanootilised, küsis, kas hingamisraskusi on, võttis "kuuldetoru" ja kuulas keskendunult mu ähkimist. Raginaid enam pole, teatas ta siis, olete asunud paranemise teele. Äkki teeks pildi ka, nii igaks juhuks, tikun arsti õpetama. Hetkel pole aktuaalne, pareerib too ja istub tagasi arvuti taha, et minu haiguslugu täiendada. Tegelikult tunnen end kaks päeva tõesti paremini, võtsin vastu otsuse, et see nädal siblin ringi minimaalselt, aga natuke ikka peab. Tuleval esmaspäeval teleporteerun taas minevikku, ehk on seks ajaks ka röntgeniaparaat või vereanalüüs leiutatud.

Pojad

Keskmikul oli täna koolikatsete päev, et kas saab ikka jätkata sama kooli gümnaasiumi-osas. Kuna eile sain riielda poja emalt, et ei aita poisil katseteks valmistuda, aga kuidas ma saaksingi, püha Jumal, ma ei oska nende matti-füssi enam ammu, siis täna olin sedavõrd tubli, et pinnisin just hetk tagasi poissi katsete kulgemisest. No matt-füss olid hästi läinud, optikaga oli miski küss olnud sedavõrd eelminevikust, et seda ta ei mäletanud, inglist lihtsalt peab teadma, sellega polnud küsimustki, eesti keel kah enam-vähem hästi, aga üldteadmised olid suht kesiselt. Näiteks, kas te teate meie hümni viimast rida? Või oskate lambist öelda, mis tähtis üritus toimub 8.augustil k.a.? No Arvo Pärdi resideerimispaika ma teadsin ja ühe loogikaülesande tegin kah prauhti ära.Küsimusi oli 11, 3 jäi vastamata ja kahega pani poiss mu arvates mööda. Õnneks moodustavad üldteadmised 100st punktist vaid 20. Kuidagi ikkagi tahaks, et noormees lõpetaks õpingud selles koolis, kus ta targakstegemine alguse sai. Tulemused saab 1. aprilliks.
Noorim on tõbine. Arstitädi kuulas ja vaatas, arvas, et kopsukat pole. Tõin just sinepiplaastrite paki, mille peal pildil petlikult heatujuline imik koos rõõmsameelse karumõmmiga. Näis, kas neil peale plaasterdamist kah naerul näod on;)
Aga tähtsaim uudis see, et arstitädi leidis selle, mida me polnud osanud otsida - poja esimese kiku! Alumise. Nüüd on meil päris oma kiku;)

Kõrvalnähud

On teil kunagi tulnud mõte endast kui tolmukübemekesest tohutusuures tolmurullis veel tohutusuurema voodiuniversumi all? Ja omakorda neid voodiuniversumeid on miljoneid või miljardeid? Kusjuures voodiuniversumid asuvad hiiglaslikes majauniversumites, mis omakorda lõputult paisudes moodustavad linnu, need omakorda riike, mandreid, maailmajagusid. Meie globaalne maailm on tegelikult üks aatom, päikesesüsteem molekul ja universum rakk tohutus kõiksuse kehandis. Vaat niimoodi mõeldes saad aru iseenda tühisusest ja antud hetkel mina, tühipaljas kübemeke tolmurullis, tahan, et tuleks hea perenaine ja pühiks mu sealt voodiuniversumi alt kus kurat. Ja tuulutage tube, jumala eest!
Kogu see parapurse inspireeritud hea Helle küsimusest tervisemurede rubriigis.
Pilt TÜ kodukalt

Patsutavad

Täna sain notarilt pärimisõiguse tunnistuse. Eelteismeline ja imik on siis nüüd emme maja, auto, aktsiate ja arveldusarve omanikud. Notar (see kunagine kolleeg) küsis kuidas läheb, patsutas käele ja kasseeris eelmisest korrast oluliselt suurema rahasumma. Jatkasin üritust autoregistris, sealne infotädi kuulas mu ära, arvas, et ta ei tule antud ülesande lahendamisega toime ja juhatas mu peaspetsialist juurde, kes juhtumisi on samuti mu kunagine kolleeg;) Peaspetsialist (naisinimene)luges kaks korda tunnistuse läbi, rehkendas hetke, sai siis õige lahenduse, patsutas mind õlale, küsis nii muuseas, et mis siis juhtus ja kuidas ning arvas, et lahendus oleks vormistada eelteismeline omanikuks, imik kaasomanikuks, mind vastutavaks kasutajaks ja loomulikult tuleb auto müümisel taotleda volitatud sotsiaalametnikult nõusolek, kes siis peaks nagu kontrollima, et ma oma lastele majanduslikku tünga ei tee....
Lisaks soovis ta homme auto ümbervormistamisel näha vabas vormis avaldust, kus siis auto pärimisjärgsed omanikud, tuletan meelde, et eelteismeline tütarlaps ja imikust poisslaps, jagavad omavahel ära, kes on auto päris-ja kes kaasomanik. Kirjutada oskava omaniku allkirja blanco-lehele juba võtsin;)
Homme lähen Hansasse ja SEBi, seal ei tea patsutavaid kolleege olevat.

Haiguste ravi, kontrollitud

Minu õnn ja imelise tervenemise pant peitub antibiootikumis, mis tapab mu sees kõik tuntud ja tundmatud bakterid ning võib põhjustada minu ja kaasteeliste meelehärmiks mul kõhulahtisust, iiveldust, pseudomembranoosset koliiti, keelevärvuse muutust, näokollasust, maksa transaminaaside tõusu, kihelust nahal, nõgestõbe, angioödeemi. Harva võib loota sellistele suurpärastele tagajärgedele nagu kesknärvisüsteemi häired, peavalu, unetus, lõhna-ja maitsetundlikkuse muutus, liigesevalu ja südame arütmia.
Kõige selle kõrval on loota, et ehk paranen kurjast kopsutõvest. Katse algas - tähelepanu, valmis, amps!

Ma tahan sinult poega

Olime Posenis ärireisil, Maarika kaasa kaubeldud tõlgiks, ikkagi põline saksa linn. Jalutasime meeldivalt külmas ja kuivas õhus otse kohaliku Raekoja platsil asuva hotelli poole, kui jalgu jäi mingi keldrikõrts, mille avatud uksest hoovas imemaitsvaid lõhnu. Olime kõrtsikese ainukeseed külastajad sel pärastlõunasel tunnil, valge linaga kaetud tilluke kahekohaline laud, kelneri süüdatud küünal ja isutõstmiseks serveeritud pitsike kohalikku jääkülma viina tegid tuju helgeks ja ülemeelikuks. Kuni roogasid valmistati, oli aega veel paar tujutõstvat võtta ja täiesti spontaanselt, kaalumata ja mõtlemata teatasin Maarikale, et tead kallis, ma tahan sinult poega.....
Just see hetk tuli mulle meelde eile, kui poja oli lõpuks ära õppinud seljalt kõhuli keeramise. Hoolimata kahtlasest tervisest pean täna minema seda Maarikale rääkima, lihtsalt pean.

Perearstinduse diskreetne võlu

Kuna umbne olek ei läinud mitte üle, otsustasin murda end üle vallide ja läbi kraavide perearstile. Esimene lähikontakt teisipäeval lõppes tulutult, sest vastuvõtuõde pani mind arstiootele ja siis katkes kõne peale kolmeminutilist ootamist ära. Täna sain vastuvõtuõe kätte lausa esimesel katsel. Pakuti aega teisipäevaks. Aitäh, vastan viisakalt, aga ma teisipäeval juba helistasin. Siis vist tuli õele midagi meelde ja ähkides-ohkides teatas ta, et tulge siis 3-4 vahel, pressime teid kuidagi sisse. Jõuan kohale ja vaevalt jope varna riputada, kui vastuvõtuõde diskreetselt hõikab - see kopsuhaigusega meeskodanik, tulge siiapoole. Sealpool istus kaks ravimifirma agenti, kes kangesti tahtsid mulle uuemaid tablette müüa ja sel eesmärgil:
a)mõõtsid mu vererõhku ja teatasid diskreetselt, et see on üpris kõrge, jättes diskreetselt enda teada, kui kõrge just;
b)mõõtsid mu vöö ümbermõõtu ja teatasid diskreetselt, et see on kaalunumbrist pisut väiksem;
c)mõõtsid mu pikkust ja medtöötaja ütles mulle diskreetselt, et kuna ma olen nii suur, siis ta ei ulatu vaatama, kui pikk ma täpselt olen, lisasin siis igaks juhuks kaks sentimeetrit juurde;)
Arstitädi, see päris, polnudki tegelikult päris, sest see päris oli titepuhkusele jäänud, edu ja tervist talle! Võõras arstineiu kuulas eest ja tagant, uuris diskreetselt mu kaebusi ja teatas kurva-kurva häälega, et paremas kopsus krõbiseb. Ma olin täitsa üllatunud, sest tegelikult peaks mul krõbisema vasakul pool, aga kuna tegu on diskreetse küsimusega, siis ma sel lähemalt ei peatu. Lühidalt - mind saadeti rõntgenisse, kus seisin otse ja küljetsi mulle juba 30 aastat tuttava rõntegiaparaadi ees, tinapõll diskreetselt ette nihutatud. Vastuse saan homme, seniks kirjutati välja kopsupõletikuvastane köhasiirup;)
Palun suhtuda minu meditsiiniajaloolistesse memuaaridesse diskreetselt;

Isa süda

Poja süda ka. Ja veel tütre süda. Keskmine poiss, see jalgpallur siis, mängis eile hooaja esimest liigakohtumist. Ajasin ennast kah vaatama, köhast-nohust ja umbsest enestundest hoolimata. Vahepeal istusin autos aia taga ja vaatasin sealt, ei jaksanud enam püsti seista. Poisid kaotasid ja vaatan, et minu oma tuleb üle platsi kuidagi vaevu-vaevu jalgu järele vedades. Küsin siis, et kas said kossi või mingi kolaka? Ei, vastab poiss, rinnus on valus. Ahhaaa, said küünarnukiga? Ei, vastab jalgpallur, lihtsalt on valus ja hingata on ka raske. Mul hakkas kõhe. Toppisin poisi autosse ja helistan sõidu ajal poisi emale, et pangu poisi dokument, sokid ja vahetusjalanõud valmis, sõidame EMO-sse, teevad EKG. Muidugi ei sõitnud me kuhugi, viisin poisi koju ja kuulsin siis tema emalt head-paremat selle kohta, milline hüpohondrik ma ise olen ja tema oma lapsest sellist kasvatada ei luba. Poiss ka, et pole mul häda midagi. KOhe tuli meelde, kuidas Maarika ütles kaks minutit enne igaveseks koomasse vajumist, et pole mul häda midagi. No muidugi muretsesin õhtu läbi, endal kah tervis polnud kõige parem ja peale kümmet juba, võtan telefoni, et vajutan kinni ja mis ma näen - mitu vastamata kõnet vanemalt tütrelt, sellelt, kes Kiisu häält tegi. Et minestas paar korda ja raske hingata ja püsti ei seisa ja et telefoni aku kohe tühi ja laadijat pole ning kohe tuleb kiirabi:( Palusin tal peale kiirabi endast ja asjade arengust teada anda, ootan-ootan, ei midagi. Helistan siis ettevaatlikult ise ja rambe häälega laps teatab, et kiirabi EKG-d ei teinud, kopsu ei kuulanud, tabletist või süstist rääkimata ning kollasele väljakutselehele kirjutas diagnoosiks ärevushäire!!! No tule taevas appi! Ütlen siis lapsele, et võta takso, mine sõida ema juurde oma üürikast. Ei jaksa, vastab ta, ma ei seisa püsti.
Helistan siis ise lapse emale, et kuule, minge tooge laps ema rüppe tagasi. Ema sihuke pahur, olla õhtu läbi helistanud lapsele, aga see ei vastanud ja teatab siis, et tema ei saa sõita, sest elukaaslane on õlut joonud ja temal poole taksoraha.....
Ajasin ennast voodist ja veerand tunni pärast olin Koplis, üürika ukse taga. Laps oligi täitsa hädine ja kiirabi peale kuri. Kuidagimoodi sain ta nõusse, et tuleb ööseks minu juurde, kuidas ta seal üürikas telefonita näiteks abi kutsuks, kui midagi....Sõidame ja poole tee peal ütleb tütar äkki sihukese vaikse häälega, et kuule, ma ei näe enam tänavatulesid ja hakkab niimoodi imelikult ähkima ja puhkima. NO mis mul kohe meelde tuli - muidugi see, kuidas Maarika ühed viimastest sõnadest mulle olid kah, et ta ei näe enam, pime on:( Andsin aga gaasi ja põrutasime otse EMOsse. Seal oli suhtumine üsna lahke, olime ainukesed patsiendid, tehti erinevaid analüüse, EKG ja kahtlustati mingit klapiriket esialgu. Lapsele oli öeldud, et jäetakse haiglasse, aga siis oli tulnud mingi kuri arst, vaadanud seda kiirabi väljakutselehte, kus seisis ärevushäire ja käskinud koju kobida ning homme perearstile. Nii me jõudsimegi 2.30 minu juurde, tegime tall e diivanile aseme ja lamab siiamaani, sest perekale saab alles homme. Tüdruk eriti liigutanud pole, isegi juua ei taha kuigi sunnin. Ma olen täitsa mures. Eile käis sihuke mõte läbi pea, et äkki on vana vikatimees mitmendat kuud pohmas või midagi, et tahab aga mulle pihta saada, rapsib umbes ja niidab minu ümbert:( NO tema rõõmuks olen nüüd ise kah viimaks täiesti haige. Sihi nüüd hoolikalt, vanamees!
Öh