Wednesday, October 31, 2007

Tuhande mälestuse ralli

Eile olin varahommikust tänase varahommikuni Soomes, sõitsin maha mõnisada kilomeetrit, tegin heale inimesele jõulukingituse ja lihtsalt olin oma kahe lapsega koos. Kui suvisel reisil kiitsin soomlaste autojuhtimiskultuuri, siis sügisilmade saabumisega oli vihmas ja tormis libedatel teedel iga jumala soomlane avastanud endas grönholmi või räikkoneni ja nii nad tuiskasid 100 alas 140....150ga. Rekkade rajupöördes polnud võimalikki neist muidu mööduda, kui tuli mõnele grönule enda sappa haakida ja siis kah talda anda;)
Aga mälestusralli oli seepärast, et iga viimane kui asi meenutas meie mõne aasta tagust käiku Maarika autoga. Poiss oli jalkapundiga Helsinki Cupil mängimas ja me tulime Maarika autoga ja väikese tsikiga mõni päev hiljem üle, et issid vahivad päeval jalkat ja õhtul asjatavad tüdrukutega. Maarika roolis, mina kaarti lugemas, sõitsime äärelinna staadionile ja nemad pidid edasi liikuma Hki ringteele ja sealt jõudma Heurekasse. Olin ilusti legendi välja printinud ja enda meelest üsna arusadavalt ise juurde kirjutanud, mida ja kuhu....Mäng sai läbi ja võtsin Maarikale helistada, et kuidas Heurekas meeldib ja puha. Kõnet summutas tuule-ja sõidumühin, ise veel imestasin, et kas juba Heurekas käidud.....Selgus, et tüdrukud olid veel teel, küsisin teemärkide järgi ja üritasin juhatada. Poole tunni pärast helistasin uuesti. Ikka teel.....No ühesõnaga, kohale jõudsid nad kolm tundi peale minust lahkumist. Õhtuse kokkusaamise, õigmini minule järeltulemise linna lükkasin ma enda kaela, st. meie linnalähedasse kämpingusse nende juurde liiklesin omal jalal.
Sõitsin eile Hkist välja - vaat siin me parkisime, seal käisime poes, aga see teeäärne kohviputka on üks hoopis eriline koht.....

Sunday, October 28, 2007

Pannkoogikoer

Tutvusin nii Maarika kui koeraga samal aastal, koera tunnen, tõsi küll, juba tema lapsepõlvest saati;) Juhtus kuidagi nii, et Maarika elas mäe all ja mina mäe peal - miskipärast tuleb üks kirjandusklassik meelde;) Läksin aga õhtul koeraga mäe peale jalutama ja Maarika tuli mäe alla vastu, umbes nagu kohtumine Elbel. Ükskord oli tüdrukul kaasas plastkarbike vastküpsetatud pannkookidega, olid vist lausa maasikamoosiga prepareeritud. Saime kenasti keset mäge kokku, mul koer, tal pannkoogid näpus ja minu kallistamiseks pani Maarika pannkoogid korraks maha. No ega me väga korraga ei piirdunud kah, tundsin küll, et koerake (eluskaalu 70 kilo) keti otsas rapsib ja imelikke hääli teeb, aga.....kui armuuimast võitu saime, nilpsas koer just viimast pannkooki suhu, koos moosiga.....:))) Need polnud koeral üldse mitte viimased pannkoogid, mida lahke perenaine talle tegi ja koera jaoks jäigi ta ilmselt pannkoogiinimeseks......

Saturday, October 27, 2007

Naise tõmbamisest

Niimoodi siis, et mees tõmbab ja naine lohiseb järel. Ehk siis pukseerimisest, mees vedur ja naine vagun. Vaat siis, kui Maarika auto enam kesksuvel ei käivitunud ja kõht segas juba rolleriga sõitmist, võtsimegi ühel hommikul, peale tipptundi, auto margiteenindusse vedada. Ostsin mingi suvalise veniva puksiirtrossi, arvasin, et sellega on Maarikal parem sabas jõlkuda. Tegelikult olin teda korra vist varemgi pukseerinud, aga mitte nii tiheda liiklusega kohta. Võtsin suurema ja vanema auto, seletasin Maarikale ilusti ära, et hoia tross kogu aeg pingul ja varvas piduril, ning hakkasime sõitma. Algus sujus ilusti, isegi pööretel oodates polnud eriti probleeme. Hoidsin naisel peeglist silma peal ja muhelesin tema pingul nägu nähes- noh, naine juuu.....Tegelikult oli Maarika hea autojuht, oleme temaga ka jäärajal sõitmas käinud ja ei häda. Poolel teel, ilma mingi jõnksuta ega midagi, lagunes Hiinast toodud tross ära...;) Eks ma seal omaette porisesin (ei tea, kelle peale küll) ja kihutasin uue trossi järele, nüüd ostsn kaks korda kallima. Haakisime aga jälle endid kokku ja sõit jatkus. Kõik oli ilus kuni esimese ringteeni. Miskipärast jäi Maarika ettevaatliku naisautojuhina ringilt tulevaid autosid vaatama-ootama ja ilmselt hoidis mitte enam varvast, aga kogu päkka piduril ja kui mina arvestasin, et jõuan oma raske neliveolisega ta kerge ja väikse auto hooga ringile tõmmata, siis tutkit....Jäime autodele jalgu, vaprad meesautojuhid vehkisid näppude ja muude väljaulatuvate kehaosadega, kogu seda tsirkust saatis signaalide kassikontsert ja toore jõuga vedasin endiselt vastupunniva pisikese punase ringilt ära...Teeninduse õuele jõudes olin valmis Maarikat paari häbematu küsimusega kostitama naiste sõiduoskuse kohta, kuid nähes ta õnnetut nägu veekalkvel silmadega hakkas mul jube häbi ja lihtsalt kallistasin teda, pole midagi, ütlesin, sa hoidsid trossi päris hästi pingul, ühes kohas natuke magasid maha. Tüdruk pühkis pisarad ja säras jälle üle näo. Pärast tunnistas, et kohutavalt kartis, et mis ma talle nüüd ütlen. Ma ju pole nii hirmus inimene, mis?:)

Friday, October 26, 2007

Maarikased hetked

Käisin peale keskpäeva kalmistult läbi, et küünlad koristada, äratambitud kalmu siluda, sättisin linte (kes neid ikka loeb), kohendasin lilli, mis olid piki pärgadekuhilat allapoole veerenud. Aga küünlad põlesid veel, koristada polnud midagi, eks see oli rohkem ettekääne. Kui palju valu varjab väike liivane platsike.....Lille-ja pärjakuhilast poolteist meetrit allpool on veel kaks roosi, üks minult ja teine väikeselt tütrelt, kes eile seisis kramplikult külmas ja pisut vihmapiserdavas pärastlõunas, lilleõis käes ja ootas kannatlikult isa märguannet, et nüüd on õige aeg. Liivapildumise ajaks tahtis ta juba ära, saatsin lapse autosse. Ei tohigi hinge minekut segada liigtiheda külastamisega.
Tüdrukul olid veerandihinneteks kõik viied, veerandilõppu ja kahte tublit naisinimest tähistava traditsioonilise kahe roosikobara asemel sai nüüd vaasi vaid üks.....
Aga täna suutsin tellijatega juba enam-vähem adekvaatselt suhelda ja kus ma pääsen, rahamasina vänta tuleb ju ikka ise keerutada, kratti ma valmistada ei oska;)

Thursday, October 25, 2007

Mauk matusebüroost

Koledaid lähimälestusi kah. Tallinna suurimas matusebüroos saab nõuka-aegsete parimate mallide kohaselt uksele koputamisel kuulda kurja ininat - oodake! Mu esimesel töökohal, Tallinna eliithotellis, oli juba 80-ndal aastal tähtsamate ninade ukse kõrval selline tilluke valgusfoor: punane- ära tule, kollane - oodake ja roheline - aga palun. Kas nii delikaatseid ja kurbi sündmusi käsitlev ametkond ei peaks ka mitte sellele mõtlema. Pääseme Maarika ema ja vennaga sisse, toas on kolm leinajat ja kaks tooli. Kuna mul oli läpakas kaasas (et mauk näeks, mis kombel soovime Maarika riietada ja meikida), siis mina istusin , ema ka, vend jäi püsti.
-Mis teil oli?-küsib musta riietatud ametniku-mauk. Isegi ehmatasin pisut selle küsimuse peale, äkki oleme vales kohas ja ta müüb näiteks kangaid kilokaupa?!
Mõned aastad tagasi, meie tütre matustel, kargas vastuvõtja kohe laua tagant püsti, ja ka büroo juhataja tuli kaastunnet avaldama. Tõsi, see oli teises kohas.....
-Eks ikka lahkunu vaja ära saata-, teatan.
-Vaadake siit-, pillub ta meie lauapoolele erinevaid kaustu erinevate näidistega.
-Aitäh, aga meil on endal mõtted olemas, kuidas matust korraldada-, pillun kaustad tema lauapoolele tagasi ja muutun tigedaks. Olen tõele au andes matside suhtes pisut allergiline, kui meie olme-elu nood segama tikkusid, oli Maarika alati see, kes mind rahustas ja rea peale tagasi tiris, leides põhjendusi, miks mõned inimesed minu jaoks arusaamatult käituvad.
-Mida te siis siit soovite-, naaldub mauk toolileenile ja puurib mind prillide tagant.
-Kirstu tahame näha, teil on netis mõned kirstud, mis oleks sobivad, aga tahaks neid ka lähemalt näha ja katsuda-.
Vaat alles selles ruumis, kus valik kirste ja ma asusin saare-ja tammepuidust sarkasid koputama, sai mauk aru, et nüüd ehk peab ka pisut viisakam olema.
Kutsuti ka meikija-poiss, kes sai portsu pilte Maarikast ja tema meigitarbed, poiss sai ka korralikult premeeritud, ütlesin, et soovin, et mu naine oleks sama ilus lahkudes kui mu elu tulles oli. Aga eile morgis Maarikat nähes ehmatasin kohutavalt - see ei olnud üldse tema ilme, rääkimata meigist. Ka minu poomissurma surnud isa nägi kirstus kenam välja. Keeldusin teda vastu võtmas, meikija-poiss lubas 5 minutiga midagi parandada. Õnneks olid Maarika õed kaasas, käskisin nende pealt mu kalli huulejoont vaadata. Pisut paremaks ta selle sai, samuti meikis huuled ümber, aga miks oli mehele hakanud kahju koolnuplekkide varjamiseks olulisest puudrist, seda ma ikkagi aru ei saa.
Vabandan teksti virisevat ja spetsiifilist tooni, kuid pidin selle vastiku kogemuse endast välja rääkima.
Ilusad mälestused on tulekul, mul neid kapaga:)

Tuesday, October 23, 2007

5 latti - ainult ilusad mälestused

Maarika võitis vaatajaküsimusele õigesti vastamisega perepuhkuse Pärnu Victoria hotellis ja Audru golfiklubis päeva koos õpetusega. Ta võitis üldse kogu aeg igasuguseid asju, ma ei liialda - iga kuu oli EPL või mingi muu lugejamänguga meil kaminasimsil pilet kontserdile, teatrisse, mingi raamat.....Ta oli ka hasartmängur:) Bingoloto selliseid mõnesajakrooniseid võite sai ta mitu korda aastas, just suvel tuli ka üle tuhandene laks, mille üle ta oli eriti rõõmus. Kui ma teda tögasin, et kellel veab õnnemängus, sellel ei vea armastuses, oli tema kaunite huulte tagant alati tulemas ÕIGE vastus - aga minul veab mõlemas!:)
Niisiis sõitsime augusti algul Pärnu poole. Olime pikalt arutlenud, mida selle päevaga teha - teatrid olid suvepuhkusel, kontserte ei toimunud, vabaõhuetendus kuskil lähedal oli mingi eriline saast ja nii tekkiski mõte, et põrutame õige Lätti, lapsel sõbrantsidele tore öelda, et sel aastal kah välismaal käidud;) Seekord sõitsin Lätis ettevaatlikult, eelmise aasta totakas 20 trahvilatti oli eriti hästi meeles. Käisime mitmes Põhja-Läti linnakeses, sihukesed uimased olid teised ja MITTE KUSAGIL ei saanud kauplustes tasuda kaardiga. Oli küll paar tundmatu nimega panga automaati, aga sinna ei julenud ma oma Visa toppida. Kõht oli tühi ja plika jorises juba ammu, et tahab kohalikku kommi, kui lõpuks Saulkrastis tiirutas jäi silma SEB Unibanka automaat. See saadanas oli nii vastu päikest, et ma kihutasin Maarika enda kaardiga latte võtma. Mul polnud prille kaasas ja kartsin, et ei saa vastupäikest ekraanilt tundmatus keeles õieti midagi aru. Maarika küsis korra, et mina või?, aga ronis rõõmsalt autost välja ja veeres oma seitsmekuise kõhuga paarikümne meetri taga asuva automaadi juurde. Eks ta pidi ka nina vastu ekraani panema, et õigeid tähti välja lugeda ja numbreid sisse toksida. Aga siis ta juba tuli, naeratades võidukalt ja juba kaugelt näidates automaadi poolt lahkelt tagastatud kaarti ja viielatist rahatähte. Saulkrasti veikalsis tahtis väike tsikk ise kangesti kohalikku kommi osta, andsime raha talle ja läksime kuuma ilma eest jahedasse autosse varju, läks ikka tükk aega, enne kui ta tuli.....Rafaello kommikarp käes;))))) Eks me Maarikaga muigasime mõlemad, aga ei tikkunud midagi õiendama lapse kallal:) Pärnus jalutasime niisama linnapeal, käisime õhtust söömas ja hiljem Lounges lattet joomas, Victoria oli nagu hotell ikka ja oligi esimene osa võidetust kulutatud.
Audrus meil jäigi ja jääbki käimata.....

Ainult ilusad mälestused


Laval ainult ilusad tüdrukud:)

Sunday, October 21, 2007

Sprechen sie deutsch? (õigekiri kahtlane);) - ainult ilusad mälestused vol.2

Lendasime Maarikaga Lissaboni, vahemaandumisega Frankfurtis. Pisut enne väljalendu Tallinnast sain teada, et hea sõber oli autoavariis hukkunud. Lootes, et me ümbervahetamatuid pileteid annab kuidagi ikka ümber vahetada päev varasemaks tagasilennuks, et ikkagi matustele jõuda, startisime Helsinki poole. Helsinki ümberbuukimise kassas oli jube kiire, FRA lend tuli peale ja meil soovitati lennukile kobida, et küllap sakslased vahetavad. FRA lennujaamas olete käinud? Nuvot;) Kuigi TAP lennuni oli aega 4 tundi, otsisime sellest tunni buukimiskassat ja teise tunni seisime vales sabas....;) Kui lõpuks õige saba leidsime ja järjekordse tunnikese ära ootasime, jõudsime sihvaka saksakeelse mulatitari õhetava pale ette. Et kõik oleks igati arusaadav, toonitan, et Maarika oli mul saksa-inglise filoloog, lisaks veel õpetaja neissamades distsipliinides. Lükkasin ta siis ettepoole, et palun spreichi siis. Küll proovis ta ühtepidi ja küll teistpidi, mulatitar spreichis ikka vastu, et nicht verstehen....
Lõpuks hakkas Maarika suurest ärevusest nutma, saba seljataga mölises kümnes tundmatus keeles ja mina rääkisin ebakorrektses inglise keeles oma jutu ära. No piletid saime vahetatud. Tegelikult oskas Maarika veel hispaania, soome ja vene keelt kah, päris tõsiselt:)

Viimane tiivalöök

Täna kell 12.05 lahkus mu kangelane, minu naine ja meie emme rahulikult ja lõplikult, vähemasti selles vormis me enam ei kohtu. Kui nende kolme pika ootepäeva jooksul ei suutnud ma kuidagi leppida mõttega, et nüüd ongi minek, siis täna keskpäeval tundsin ma rahu, sest arvan teadvat, et ka Maarika on saanud rahu ja te ju ometi teab, et võib minu peale kindel olla - ma viin tema alustatu edasi ja teen seda parimal võimalikul viisil, igati arvestades tema enda ootuste ja lootustega....Päris viimasel hetkel tuldi paluma elundidoonorluse abi, Maarika vanematega kos otsustasime aidata neeruhaige tagasi elule, ma arvan, et Maarika oleks sellega kõhklematult nõus olnud. Nii elabki kuskil kellegi ihus edasi ka tema füüsis. Vaimu poolest oleme me, mahajääjad, niigipalju rikkamad, sest mu kallis külvas kõikjale, kuhu vähegi sattus, sedavõrd palju heledat ja helget, et oska ainult endasse võtta.
Jumalaga, mu armas, sealpool kohtume, ma tean...:)

Saturday, October 20, 2007

Mantli matused - ainult ilusad mälestused vol.1

Maarikal oli üks hästi kole mantel. Tüdruk oli ilus, aga mantel kole, sisu ja vormi vastuolu vajas kohest lahendamist. Hankisin siis Statoli stardikomplekti, võtsin kooli juurest noorukese õpetaja autosse ja hallil sügispäeval sõitsime Suurupi pangale. Seal saab siiani autoga pea rattad üle ääre riputada ja paekivi sisse on ilmasõja kangelased sonkinud vinka-vonka kaevikuliini. Jõudsime kohale, astusin autost välja ja palusin tal mantel seljast võtta. Maarika aimas halba ja kohe nagu nõus polnudki;) Mantli saime seljast, viskasin selle vanasse kaevikujäljendisse ja võtsin bensiini ja tikud....Istusime siis sel külmal päeval käsikäes soojas autos ja vaatasime, kuidas mantli hing keereldes taeva poole tõuseb.... Maarika pani oma peakese minu õlale ja ütles sosinal - tead, tegelikult see polnudki kole mantel ja see oli alles aasta vana-.....
Ega inimest, saati siis naist, saa kaua mantlita kasutada, sealtsamast Suurupist sõitsime õkva Haapsallu ja valisime-ostsime uue:)
Selle mantliga käis ta veel sel kevadel koolis...

Friday, October 19, 2007

ÖÖs on asju ja iinimesi

Mõned inimesed on oma, mõned võõrastes kodudes, mõned on haiglas ja üks loll istub haigla kõrvaltänaval autos. Tuul ulub ja hulgub mööda parapette, kolistab remondimeeste piirdeaiaga, kõigutab autotki. Smilers laulab midagi Petsi vanast bee-emm-veest. Vaatan valgustatud ja valgustamata haiglaaknaid ja nuputan, kus küll tema lamada võiks. Tegelikult tulin keset ööd siia tooma sõnumit, et mu sees miski plingib rohelise värviga - kõik saab korda, kõik laabub, mu armas. Lastega on ka kõik korras, kui veel isa kah jalad alla saaks ja pea selgeks. Tegelikult peab minema ja ikkagi hommikuni magada proovida, eilse öö saldo oli kokku pool tundi. Head ööd, hiline lugeja, klõpsan arvuti kokku!

Thursday, October 18, 2007

Minu kangelane

Ma ei maga, sest sina, mu kallis, mu kangelane, lamad minust kilomeetrite kaugusel, voolikud suust ja ninast ripnemas, käed torgitud kanüülidest, ajus asi, mille nime ma nimetadagi ei taha. Ma ei tohi praegu magada, ma pean sind valvama, sest kui sa tahad mingil hetkel ära lennata, siis pean ma seda hetke tundma ja magades ma seda ei saa. Jah, ma nutan, mis sest, et see sind ei aita ega ka mul endal elu kergemaks ei tee. Jah, ma piinan ennast, vaadates su pilte ja videosid, millest viimased on tehtud vaid mõned päevad tagasi. Mul on hea meel, et paar päeva tagasi said sa minu suust kuulda, et sa oled mu kangelane, mu rekordnaine, sa veel naersid selle peale.
Me mõlemad naersime. Selle viimase pildi peal mu telefonis sa naeratad seda päikest, mida mul oli au tunda üle kümne aasta. Ma kohe jube isekalt ei tahaks sulle veel lennuluba anda, mis sest, et arstid on teist meelt.
Mu kallis, mu kangelane, ma ei maga.......

Tervist, härra Philips!

Laisklesin diivanil, kui kimedalt häälitses tehnoajastu relikt - lauatelefon. Toru krahmates ei saanud ma arugi, et allkorrusel oli keegi väledam olnud ja märgates ekraanil sissetuleva numbri asemel kirja Philips, pomisesin naisele, et Philips helistab.....
Nii-nii, et Punto punane, Saab sinine ja miskõikveel;)
Täna ma aikjuu testi ei tee!

Tuesday, October 16, 2007

Minu esimene altkäemaks

Aktuaalne teema. KÕik kirjutavad - kes KaPo-s, kes Prokuratuuris. Mina kirjutan siis ka. Hallil nõuka -ajal pidi igal kodanikul olema isiklik arst, teleriparandaja ja automehhaanik. Minul oli ka automehhaanik, tollases Žiguli teeninduses. Mis liikus, see kulus ja eriti hästi kulus mõukogude tehnika. Tema helistas mulle, osutasin talle ja sõpradele kaugest Togliattist majutusteenust ja mina helistasin talle, et saada autojupiteenust. Kõik toimis. Olin just edutatud värskeltavatud majutusasutuse osakonnajuhatajaks ja kolinud uude, isiklikku kabinetti, kui tuli ärev kõne jupi-tuttavalt - ole meheks, majuta mõned vajalikud inimesed. Polnud probleemi, helistasin sisetelefonil kuhu vaja ja nagu olekski tehtud. Istusin siis armsal pealelõunasel ajal oma isiklikus kabinetis, vaatasin uimaselt liikuvaid kellaseiereid ja unistasin tööpäev lõpust, kui koputamata matsatas mu mistrale grupp seltsimehi päikselisest Gruusiast. Kas seltsimees see ja teine? Jah, mina olen! Meie oleme teise-ja kolmanda sõbrad päikselisest Gruusiast ja meie juba võlgu ei jää headele inimesetele. No mis te nüüd, seltsimehed, see kah mõni asi....Ei-ei, me mõistame ja oleme liigutatud, aga ära sa, seltsimees see-ja teine, meid solva kingitusest keeldumisega ja justkui imeväel tekkisid mu lauanurgale kaks konjakit Ahtamar ja mingit veidrat värvi krabisevad rahatähed. Ma ei jõudnud kokutamagi hakata, kui kadunud olidki.....mitte need rahatähed, aga seltsimehed päikeselisest Gruusiast. Arevil käsi krabasin rahatähtede järele - need olid ehtsad nõukogude sajarublased, kaks tükki tervelt. Sellist pruunikat raha nägid muidu elus vist ainult keskpanga töötajad, mina igatahes polnud varem midagi taolist näinud, käes hoidmisest rääkimata. Aeg oli karm, sellise vzjatka eest oleks koitnud mitu head aastat trellide taga. See, et head-paremat sai ainult tänu tutvustele ja teenetele, ei tähendanud midagi, otsene altkäemaks oli märksa karmim värk. Kaevata polnud kuhugi, nutta kellegi rinnal samuti mitte, seega lootsin asja unustada, korkisin Ahtamari lahti ja läksin koridori lõppu peadirektori asetäitja juurde tööpäeva lõpetama:)
Sellest, et sõpradele päikeselisest Gruusiast tuli veel korduvalt majutusteenust osutada, ma parem ei räägi.....Tõele au andes, sajarublaseid minu silmad enam ei näinud kah, meelehea piirdus sellesama mu lemmikjoogi staatusse tõusnud Ahtamariga:)

Sunday, October 14, 2007

Värnik kaotas kiki!

Jah, ma vaatan saadet "Tantsud tähtedega";) Esiteks seepärast, et aastat kakskümmend tagasi käisin kah Taelade tantsuklubis ja teiseks seepärast, et tütar töötab ööd-päevad läbi selle saate kallal ja no tahaks ju teada, mida ta siis teeb;)
Kui peale Värniku kiki kadumist lava taga Liivak Kaisalt küsis, et kas too on kah midagi tantsimise käigus kaotanud ja too vastas, et on küll, mõnel kleidikesel on ikka nii peenikesed paelakesed, et libisevad lausa iseenesest seljast, meenus mulle 8. klassi lõpuekskursioon. Ekskursiooni esimene päev oli möödunud inimkaotusteta ja see tuli esimeses peatuspaigas Lätimaal kindlasti tasa teha. Võtsime aga telkides viina ja nahistasime tüdrukutega. Hommikul ronisime hambaid pesemata bussi ja kui viimastena saabusid ühisest telgist meie matemaatikaõpetaja, kes oli meeskodanik ja bioloogiaõpetaja, kes oli naiskodanik, ning bioloogiaõpetajal ühes jalas oli sukk ja teises polnud ja ta suvatses veel magamatusest ja.....millestki veel kähiseva häälega käratada, et mis veider hais see siin bussis on, siis pahvatas kogu bussiseltskond naerma ja meie matemaatikaõpetaja, kes oli meeskodanik, juhtis meie bioloogiaõpetaja, kes oli naiskodanik, tähelepanu tema puuduvale aksessuaarile.
Ekskursiooni teine ja kolmas päev möödusid õppurite ja õpetajate täielikus üksteisemõistmises.
Vot nii palju oli kasu tänasest telekavahtimisest, et kooliaeg tuli meelde:)

Thursday, October 11, 2007

Lenin Razlivis

Istun siin ja ootan. Nagu Lenin Razlivis. Eile oli lihtsam - suutsin isegi käia. Jällegi nagu Lenin kongis - üks samm edasi ja kaks tagasi;) Tabletti võtsin ka! Mitte seda igahommikust, tõele au andes seda mul ju polegi, aga erandkorras ebatavalist valget rattakest. Nime ei nimeta, toode reklaami ei vaja. Pealelõunal peaks kardioloogi juurde minema, kas sinna jõuan, ei tea. Kuigi täna on märksa parem eilsest, rääkimata üleeilsest. Stress murrab maha ja mehi, aga mina olen ju tugev vanamehejuurikas, lausa känd. Istu või peale, pane piip suhu ja võta kepp kätte....
Ehh, aitab lobast, ootan edasi.
Kasvõi Godot....

Saturday, October 6, 2007

Telerijooks

Sõber mul hobisportlane, isgi maratoni on jooksnud. Täna tuli tal siis abikaasa nõudmisel osaleda telerijooksus. Kell polnud veel üheksagi, aga mul juba telefon pläriseb - sõber soovis spetsiifilist konsultatsiooni - Selver paiskas nimelt müüki 10 telekat hinnaga 799.-Kr. tükist ja laupäeva hommikul, 10 minti enne avamist oli Järve Selveri ukse taha moodustunud paarisajapealine odavat telerit ihkav inimsülem.
Sõbra varahommikune ärev telefonikõne tähendaski seda, et mees üritas minu käest uurida, kus need imelised aparaadid müügisaalis võivad asuda, ta oli lausa koos noorema tütrega ennast spurtima sättinud. Vahetasime ja jagasime siis arvamusi, kuni tuli kiire lõpp kõnele, massid hakkasid liikuma;) Umbes tunni pärast helistasin ise ja tundsin siis huvi, aga mehe jutt oli lühike ja morn - ilma jäivad. Muidugi, kussa sprintijatele-spurtijatele vastu saad, kui ise rohkem maratonimees oled:)

Tuesday, October 2, 2007

Esoteerilised elamused

Mõned aastad tagasi kadus mu tööautost salapärasel kombel ja teadmata kuhu mu töömapp, vahel lepingud, objektide skitsid jms. staff. Kadus autost keset päeva, ilma sissemurdmisjälgedeta. Hommikul oli ja lõuna ajal enam polnud. Kolasin muidugi hommikul käidud objektid läbi, vaatasin istme alla ja isegi peatuskohtade läheduses olnud prügikastide kaasi kergitasin, et ehk viskab kurikael pabereid täis mapi minema, kui sealt raha ei leia. Ei midagi, mapp oli haihtunud kogu täiega. Üsna pea hakkas minuga juhtuma veidraid, õigemini lausa halbu asju, mille kirjeldamisest ma siinkohal iseennast ja lugejaid säästan. Üks jama järgnes teisele ja kuhjasin ma palju kuhjasin esoteerika-alaseid raamatuid oma öökapile, ei aidanud see karvavõrdki. Paarkümmend aastat tagasi, kui kogu seda eneseabiraamatute uputust võis ette kujutada vaid halvas unenäos ja tshakrate avamise eest pandi mõneks ajaks kinnimajja, õnnestus mul sattuda hullaris kooskäivasse ringikesse, kus meid juhendas nüüdseks manalamees dr. Sergo. Seal sain esmakordselt aimu inimorganismis peituvast väest ka võimust ja vahelduva eduga katsetasin õpitut nii mõnigi aasta eelkõige enda peal. Siis tulid Eestile huvitavad ajad ja minu esoteerika-huvi soikus, hakkasin kah sini-must-valgeid lippe tootma ja turustama;) Ja nüüd selline laks! Mõni ütles needus, teine arvas, et sain märgi. Mina ise arvan ka, et mapi kadumine oli esimene märk ja tegelikult on see neetud mapp mul kogu aeg siinsamas kõrval, millisekundi kaugusel, aga ma ei saa sinna aega lihtsalt kätt sisse....
Ja siis, just õigel ajal, ilmus minu biosfääri inimene, kes hakkas tegema minuga võimatuid asju - nõid, ühesõnaga:) Nüüd olen nagu Zoja Kosmodemjanskaja ja ei ütle enam ühtki sõna rohkem, et täna õnnestus mul tema kallal see, mida tema, too nõiamoorike, on juba ammu praktisieerinud minu peal - tegin ta kauge maa tagant õnnelikuks! Juhhuuuu, mul on võimed:)