Minu esimene altkäemaks

Aktuaalne teema. KÕik kirjutavad - kes KaPo-s, kes Prokuratuuris. Mina kirjutan siis ka. Hallil nõuka -ajal pidi igal kodanikul olema isiklik arst, teleriparandaja ja automehhaanik. Minul oli ka automehhaanik, tollases Žiguli teeninduses. Mis liikus, see kulus ja eriti hästi kulus mõukogude tehnika. Tema helistas mulle, osutasin talle ja sõpradele kaugest Togliattist majutusteenust ja mina helistasin talle, et saada autojupiteenust. Kõik toimis. Olin just edutatud värskeltavatud majutusasutuse osakonnajuhatajaks ja kolinud uude, isiklikku kabinetti, kui tuli ärev kõne jupi-tuttavalt - ole meheks, majuta mõned vajalikud inimesed. Polnud probleemi, helistasin sisetelefonil kuhu vaja ja nagu olekski tehtud. Istusin siis armsal pealelõunasel ajal oma isiklikus kabinetis, vaatasin uimaselt liikuvaid kellaseiereid ja unistasin tööpäev lõpust, kui koputamata matsatas mu mistrale grupp seltsimehi päikselisest Gruusiast. Kas seltsimees see ja teine? Jah, mina olen! Meie oleme teise-ja kolmanda sõbrad päikselisest Gruusiast ja meie juba võlgu ei jää headele inimesetele. No mis te nüüd, seltsimehed, see kah mõni asi....Ei-ei, me mõistame ja oleme liigutatud, aga ära sa, seltsimees see-ja teine, meid solva kingitusest keeldumisega ja justkui imeväel tekkisid mu lauanurgale kaks konjakit Ahtamar ja mingit veidrat värvi krabisevad rahatähed. Ma ei jõudnud kokutamagi hakata, kui kadunud olidki.....mitte need rahatähed, aga seltsimehed päikeselisest Gruusiast. Arevil käsi krabasin rahatähtede järele - need olid ehtsad nõukogude sajarublased, kaks tükki tervelt. Sellist pruunikat raha nägid muidu elus vist ainult keskpanga töötajad, mina igatahes polnud varem midagi taolist näinud, käes hoidmisest rääkimata. Aeg oli karm, sellise vzjatka eest oleks koitnud mitu head aastat trellide taga. See, et head-paremat sai ainult tänu tutvustele ja teenetele, ei tähendanud midagi, otsene altkäemaks oli märksa karmim värk. Kaevata polnud kuhugi, nutta kellegi rinnal samuti mitte, seega lootsin asja unustada, korkisin Ahtamari lahti ja läksin koridori lõppu peadirektori asetäitja juurde tööpäeva lõpetama:)
Sellest, et sõpradele päikeselisest Gruusiast tuli veel korduvalt majutusteenust osutada, ma parem ei räägi.....Tõele au andes, sajarublaseid minu silmad enam ei näinud kah, meelehea piirdus sellesama mu lemmikjoogi staatusse tõusnud Ahtamariga:)