Pannkoogikoer

Tutvusin nii Maarika kui koeraga samal aastal, koera tunnen, tõsi küll, juba tema lapsepõlvest saati;) Juhtus kuidagi nii, et Maarika elas mäe all ja mina mäe peal - miskipärast tuleb üks kirjandusklassik meelde;) Läksin aga õhtul koeraga mäe peale jalutama ja Maarika tuli mäe alla vastu, umbes nagu kohtumine Elbel. Ükskord oli tüdrukul kaasas plastkarbike vastküpsetatud pannkookidega, olid vist lausa maasikamoosiga prepareeritud. Saime kenasti keset mäge kokku, mul koer, tal pannkoogid näpus ja minu kallistamiseks pani Maarika pannkoogid korraks maha. No ega me väga korraga ei piirdunud kah, tundsin küll, et koerake (eluskaalu 70 kilo) keti otsas rapsib ja imelikke hääli teeb, aga.....kui armuuimast võitu saime, nilpsas koer just viimast pannkooki suhu, koos moosiga.....:))) Need polnud koeral üldse mitte viimased pannkoogid, mida lahke perenaine talle tegi ja koera jaoks jäigi ta ilmselt pannkoogiinimeseks......