Maarikal oli üks hästi kole mantel. Tüdruk oli ilus, aga mantel kole, sisu ja vormi vastuolu vajas kohest lahendamist. Hankisin siis Statoli stardikomplekti, võtsin kooli juurest noorukese õpetaja autosse ja hallil sügispäeval sõitsime Suurupi pangale. Seal saab siiani autoga pea rattad üle ääre riputada ja paekivi sisse on ilmasõja kangelased sonkinud vinka-vonka kaevikuliini. Jõudsime kohale, astusin autost välja ja palusin tal mantel seljast võtta. Maarika aimas halba ja kohe nagu nõus polnudki;) Mantli saime seljast, viskasin selle vanasse kaevikujäljendisse ja võtsin bensiini ja tikud....Istusime siis sel külmal päeval käsikäes soojas autos ja vaatasime, kuidas mantli hing keereldes taeva poole tõuseb.... Maarika pani oma peakese minu õlale ja ütles sosinal - tead, tegelikult see polnudki kole mantel ja see oli alles aasta vana-.....
Ega inimest, saati siis naist, saa kaua mantlita kasutada, sealtsamast Suurupist sõitsime õkva Haapsallu ja valisime-ostsime uue:)
Selle mantliga käis ta veel sel kevadel koolis...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Saatsin Sulle meili, tulin just ise Pärnust, seepärast alles nüüd
Täna ma ehmatasin end poolsurnuks, kui nägin, et äkki on blogtrees üleval, Sinu joodikublogi viimased postitused. Kuidas seda seletada?
Post a Comment