Lendasime Maarikaga Lissaboni, vahemaandumisega Frankfurtis. Pisut enne väljalendu Tallinnast sain teada, et hea sõber oli autoavariis hukkunud. Lootes, et me ümbervahetamatuid pileteid annab kuidagi ikka ümber vahetada päev varasemaks tagasilennuks, et ikkagi matustele jõuda, startisime Helsinki poole. Helsinki ümberbuukimise kassas oli jube kiire, FRA lend tuli peale ja meil soovitati lennukile kobida, et küllap sakslased vahetavad. FRA lennujaamas olete käinud? Nuvot;) Kuigi TAP lennuni oli aega 4 tundi, otsisime sellest tunni buukimiskassat ja teise tunni seisime vales sabas....;) Kui lõpuks õige saba leidsime ja järjekordse tunnikese ära ootasime, jõudsime sihvaka saksakeelse mulatitari õhetava pale ette. Et kõik oleks igati arusaadav, toonitan, et Maarika oli mul saksa-inglise filoloog, lisaks veel õpetaja neissamades distsipliinides. Lükkasin ta siis ettepoole, et palun spreichi siis. Küll proovis ta ühtepidi ja küll teistpidi, mulatitar spreichis ikka vastu, et nicht verstehen....
Lõpuks hakkas Maarika suurest ärevusest nutma, saba seljataga mölises kümnes tundmatus keeles ja mina rääkisin ebakorrektses inglise keeles oma jutu ära. No piletid saime vahetatud. Tegelikult oskas Maarika veel hispaania, soome ja vene keelt kah, päris tõsiselt:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment