Mauk matusebüroost

Koledaid lähimälestusi kah. Tallinna suurimas matusebüroos saab nõuka-aegsete parimate mallide kohaselt uksele koputamisel kuulda kurja ininat - oodake! Mu esimesel töökohal, Tallinna eliithotellis, oli juba 80-ndal aastal tähtsamate ninade ukse kõrval selline tilluke valgusfoor: punane- ära tule, kollane - oodake ja roheline - aga palun. Kas nii delikaatseid ja kurbi sündmusi käsitlev ametkond ei peaks ka mitte sellele mõtlema. Pääseme Maarika ema ja vennaga sisse, toas on kolm leinajat ja kaks tooli. Kuna mul oli läpakas kaasas (et mauk näeks, mis kombel soovime Maarika riietada ja meikida), siis mina istusin , ema ka, vend jäi püsti.
-Mis teil oli?-küsib musta riietatud ametniku-mauk. Isegi ehmatasin pisut selle küsimuse peale, äkki oleme vales kohas ja ta müüb näiteks kangaid kilokaupa?!
Mõned aastad tagasi, meie tütre matustel, kargas vastuvõtja kohe laua tagant püsti, ja ka büroo juhataja tuli kaastunnet avaldama. Tõsi, see oli teises kohas.....
-Eks ikka lahkunu vaja ära saata-, teatan.
-Vaadake siit-, pillub ta meie lauapoolele erinevaid kaustu erinevate näidistega.
-Aitäh, aga meil on endal mõtted olemas, kuidas matust korraldada-, pillun kaustad tema lauapoolele tagasi ja muutun tigedaks. Olen tõele au andes matside suhtes pisut allergiline, kui meie olme-elu nood segama tikkusid, oli Maarika alati see, kes mind rahustas ja rea peale tagasi tiris, leides põhjendusi, miks mõned inimesed minu jaoks arusaamatult käituvad.
-Mida te siis siit soovite-, naaldub mauk toolileenile ja puurib mind prillide tagant.
-Kirstu tahame näha, teil on netis mõned kirstud, mis oleks sobivad, aga tahaks neid ka lähemalt näha ja katsuda-.
Vaat alles selles ruumis, kus valik kirste ja ma asusin saare-ja tammepuidust sarkasid koputama, sai mauk aru, et nüüd ehk peab ka pisut viisakam olema.
Kutsuti ka meikija-poiss, kes sai portsu pilte Maarikast ja tema meigitarbed, poiss sai ka korralikult premeeritud, ütlesin, et soovin, et mu naine oleks sama ilus lahkudes kui mu elu tulles oli. Aga eile morgis Maarikat nähes ehmatasin kohutavalt - see ei olnud üldse tema ilme, rääkimata meigist. Ka minu poomissurma surnud isa nägi kirstus kenam välja. Keeldusin teda vastu võtmas, meikija-poiss lubas 5 minutiga midagi parandada. Õnneks olid Maarika õed kaasas, käskisin nende pealt mu kalli huulejoont vaadata. Pisut paremaks ta selle sai, samuti meikis huuled ümber, aga miks oli mehele hakanud kahju koolnuplekkide varjamiseks olulisest puudrist, seda ma ikkagi aru ei saa.
Vabandan teksti virisevat ja spetsiifilist tooni, kuid pidin selle vastiku kogemuse endast välja rääkima.
Ilusad mälestused on tulekul, mul neid kapaga:)