Käisin peale keskpäeva kalmistult läbi, et küünlad koristada, äratambitud kalmu siluda, sättisin linte (kes neid ikka loeb), kohendasin lilli, mis olid piki pärgadekuhilat allapoole veerenud. Aga küünlad põlesid veel, koristada polnud midagi, eks see oli rohkem ettekääne. Kui palju valu varjab väike liivane platsike.....Lille-ja pärjakuhilast poolteist meetrit allpool on veel kaks roosi, üks minult ja teine väikeselt tütrelt, kes eile seisis kramplikult külmas ja pisut vihmapiserdavas pärastlõunas, lilleõis käes ja ootas kannatlikult isa märguannet, et nüüd on õige aeg. Liivapildumise ajaks tahtis ta juba ära, saatsin lapse autosse. Ei tohigi hinge minekut segada liigtiheda külastamisega.
Tüdrukul olid veerandihinneteks kõik viied, veerandilõppu ja kahte tublit naisinimest tähistava traditsioonilise kahe roosikobara asemel sai nüüd vaasi vaid üks.....
Aga täna suutsin tellijatega juba enam-vähem adekvaatselt suhelda ja kus ma pääsen, rahamasina vänta tuleb ju ikka ise keerutada, kratti ma valmistada ei oska;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment