Monday, July 30, 2007

Teema melomaanidele

Kõpu majaka esisel platsil oli reede õhtul soe muusikaelamus - Mätlik kitarril, Vulp viiuldas ja väga vabandan, aga nimi ununes, üks kena piiga mängis kortsu. Nii oligi - ilm külm ja tuuline, publikut nagu salongiõhtul 30 ringis ja soe muusika - Grieg, Eller, Sibelius. Sibeliust kuulsin viimati enne seda Imatra kose lahtipäästimisel, aga siis oli märksa meeliköitvam kose enda muusika. Nüüd tuleb häbi-häbi hetk - mina olin siiamaani miskipärast pidanud Griegi Trollide Tantsu Hatšaturjani Mõõkade tantsuks, esimeste helide ilmnemisel valdas mind õnnis äratundmine hetkeni kui kava kiikasin......Kõrvalistujaks oli veel Primadonna avalik-õiguslik abikaasa.....
Nüüd parandan veel ühe faktivea - oma esimeses postis nimetasin minu seitsmekümnendate vaieldamatut lemmikut David Bowie kõrval, Hectorit, lugulaulu Lentäjän Poika autoriks ja esitajaks, tegelikult oli selleks muidugi Edu Kettunen.
Jälle häbi-häbi hetk......

Sunday, July 29, 2007

Me oleme 100 aastane;)

Istusime sõbraga Kõpu tuletorni kohviku terrassil, ootasime kontserdi algust ja limpsasime brändikest. Ootamatult teatas sõber, et kulla mees, kas sa ka tead, et kahepeale oleme me täpselt 100 aastane. Ja tõesti, ilus elu on seljataga ja loodetavasti on parem ees, aga kui nüüd ja kohe lahkuda, pole kahetseda midagi.....Me oleme ju 100 aastane;)

Kati juures

Kõht läks tühjaks keset Hiiumaad. Otsustasime tütrega, et venitame Emmastesse välja ja ega seal keset saart mingit toidukohta eriti polegi. Emmaste suurel ristteel, kohe ääretult vinge bussi ootepaviljoni kõrval (seal on vaibad maas ja kardinad akendel ees, minge vaatama), on kena klaasuks kirjagaKati Söögituba ja siis veel värvilised kleepsud, millele kirjutatud üks rahvusvaheline sõna - VISA. Rõõmustasin - sularaha juba nappis ja Emmastes oli bussipaviljoni seinas ainult Hansa. Söögitoa interjöör oli ilus, rahulik ja maakohale omaselt väljapeetud, ruum puhas. Olime ainsad kliendid, leti taha ilmus nimesildita naiskodanik, punane põll ees. Tellisime ühte, teist ja kolmandat, hinnad polnud maakohased, pigem linnapubi mastaabis, aga mis siis sellest. Tädi ütles arvenumbri ja mina ulatasin lahkelt oma VISA. Tädi (tegelikult ehk minust nooremgi) pani käed puusa ja vaatas mind nagu molluskit:
-Kas te näete siin kuskil makseterminaali?-
Vaatasin üle leti. Tõesti ei näinud.
-Ehk on see teil leti all?-pärisin optimistlikult.
-Kui terminaali pole, tähendab pole ka kaardimakset-, haris Kati mind.
-Aga teie söögiasutuse uksel on ju vastavad kleepsud?- üritasin mina pareerida.
-Kleepsud ei loe midagi-, teatas tädi Kati ja võttis ründava attituudi: -Kas teil raha polegi?-
-Kleepsud loevad ikka küll, kui on kleepsud, peab ka kaardimakse olema-, üritasin enda mõttemaailma maakatele teadvustada.
-Ei pea-, vastas tädi konkreetselt ja pani käe taas puusa. Muidugi, tuleb sihuke rahatu ja tahab süüa.
Ega ei aidanud, tuli viimased sinised rahatähed tädile annetada, too ei tundnud veel teeninduses vajalikke sõnu nagu "aitäh" ja "palun", rääkimata head isu soovimisest. Harisin teda ka selles plaanis, mille peale laps arvas, et kindlasti sülitati nüüd mu toidu sisse.
Toit oli tegelikult maitsev, portsjon piisava suurusega ja kärbsed ei tülitanud.
Õnneks ei vastatud meie lahkudes ka meie hüvastijätule, ilmselt pole me enam sinna asutusse oodatud.
Alates aastast........ähh, ma parem ei ütle, pole ma enda juurte sünnikandis vihameelsust tajunud. Äkki ta on sissesõitnu?
Järgmisel päeval käisin kõrvaltuksest samas külapoes, kleepsud olid alles. Ehk leidis Kati terminaali üles?

Saturday, July 28, 2007

Meie - dessantnikud (minu kõige erilisem eri)

See lugu juhtus minu endaga juba kaheksakümnendate teisel poolel. Olin edukalt viilinud kõrvale Afganistani põrgust, nimelt saatsin uksekella helisedes alati uksele naise, kes lausa kaks korda pidi minu päästmiseks valetama, et me tegelikult elame juba mitu aastat lahus ja ta ei taha sellisest kaabakast enam midagi teada. Tööle tulnud kutsest siiski ei pääsend, tookordne töökoht ei võimaldanud komissariaadiga nõnda peitust mängida nagu järgnev. Reservohvitseride osakonna ülemaga oli jutt lühike – seltsimees leitnant, on aeg omistada teile järjekordne sõjaline auaste ja oleme leidnud, et selle omandamiseks on parim väeosa kuulsusrikas Viljandi dessantpolk. Läksin nohisedes kabinetist välja, koju enam ei lastudki, kohe medkomisjoni ja õhtul oleks läinud sõiduks. Komisjon oli pisut põhjalikum, kui kutsealuste “allateetepähelöökeoletesaanud”. Mõõdeti vererõhku, oli pisut kõrge, vaadati silma, suhu ja kõrva. Sinna kohta ei vaadatud. Jõudsin juba komisjoni esimehe juurde, tempel “godnõi” oli tugevalt pihku haaratud, kui äkki medteenistuse major pilgu tõstis ja lahkelt huvi tundis, palju turd noormes ka kaalub. Olen terve elu olnud niiöelda raske kondiga, kaheksanda lõpus kaalusin juba 90 kilo ja nii ma enda tolleaegseks eluskaaluks teatsingi – 105
Major sai pahaseks, ei ole nii, arvas ta. No ikka olen, juba mitu aastat samas kaalus. Seepeale tuli ikkagi minna kõrvalruumi sihukesele vanaaegsele saunakaalule ja isegi natuke rohkem oli. Miks, te see ja teine, varem ei öelnud, et nõnda palju kaalute, oli seltsimees major tujutu ja loivakujulise käega viibates juhatas mu tagurpiditeed tagasi. Asi selles, et Nõukogude Armee vapper dessantnik ei tohtinud kaaaluda üle saja kilo, sest kogu muu kolu, mis lahingolukorras tema koos kupli alla riputati, oli nii arhailiselt raske, et üle sajakilone mees oleks pudenenud teise kosmilise kiirusega. Nii ma ei saanudki langevarjuriks. Ainult ühest asjast ei saa ma aru – kui mina olin ehk tõesti märgatavas ülekaalus, aga kuidas nad neid teisi hindasid, kas tõesti silma järgi? Ehk sellest ka õppustel nö. kadude piirnorm, mis minu põhierialal, insenerivägedes, mille alla käisid ka spöörid, kes teadupärast eksivad elus vaid üks kord - samuti nagu mehed abielludes - oli 2%, olevat dessanvägedes olnud tervelt 5%. Kinnitada ei tea, pole vastavaid dokumente oma silmaga näinud.

Meie - dessantnikud (pinginaabrite eri)

Selle loo jutustas mulle keska-aegne pinginaaber, kes karmidel kaheksakümnendatel sunniti kordusõppustele Viljandi dessantpolku
Teadupärast on õhudessantvägede oluline osa hüpped, nii öised kui päevased. TPI sõjalise kateedris leitnandipagunid teeninud poisid kutsuti teatud aja pärast siia-sinna omandatud tedadmisi kinnistama, mingil põhjusel armastati eesti poisse suunata kas Afganistani või dessantpolku. Kordusõppustel pikka pidu ei peetud, juba teisel päeval kupatati hüppele, kusjuures enda varju pidid ise pakkima ja see pole mitte tänapäevane sportvari, aga suur ja raske dessantkuppel, mille langemiskiirus ja manööverdusvõime on tänapäevase varjuga võrreldes üpris nigel. Poisid kupatati lennukisse, kruviti taevasse ja suunati instruktori lahke õlavopsuga üksteise järel sinavasse taevalaotusse. Kordusõppuste meestel tuli nädala jooksul hüpata kolm korda, siis oldi dessantnikud valmis. Pinginaaber kirjeldas neid kolme hüpet nii – esimesel hüppel on huvitav, tahad teada, mis värk on ja kuna instruktor, kel rinnas 1000 hüppe märk, on kinnitanud, et see on kukepea, hüppad ka ise üsna rõõmsal meelel. Teine kord......enam niiväga ei hüppa, sest esimene kord polnud üldse nii lõbus ja pealegi rääkisid teadjad poisid peale esimest hüpet, et eelmistel kursustel kukkus üks partisan surnuks....Kui need aspektid sulle luugil meelde tulid ja sa avaldasid kehakeelega teatud kõhklusi, anti konkreetne hoop raske dessantnikusaapaga teatud kohta keha tagaosas ja nii sa lendasidki.....nagu lind.
Kolmas hüpe oli öine ja öeldi kenasti ette, et väeossa tagasijõudmine on teie enda mure. Keerutati-krutiti pisut kaugemale kui tavaliselt ja ka hüpe toimus ilma kõrvalise abita, aga maandusid mehed tõelises metsas, taskus vaid kompass ja tapjanuga. Hommikuks ei jõudnud seltsimees leitnant veel kuhugi, lõunaks selgus, et nad on maha pillutud umbes 20 kilomeetri kaugusele polügoonile, kust joogiveeta ja toiduta kiirmarsil liikudes jõudis ta juba järgmiseks õhtuks kaardile märgitud kogunemispunkti. Pingnaabri ponnistusi kroonis uus tilluke kuldne täheke pagunitel ja vastav märge reservohvitseri rohelisekaanelises raamatukeses.

Meie - dessantnikud (naiste eri)

Selle loo jutustas mulle tütar paar päeva tagasi Hiiumaa poole kihutades
Otsustasid tüdrukud langevarjuga hüpata., kõik muu nagu elus tehtud. Mehed-lapsed jäeti koju küüsi närima ja läbiti dessantniku kiirkursused. Relvi, tõsi küll, naistele ei usaldatud. Hüppas Erle esimese korra, hüppas teise, hüppas tüki kolmandatki, aga.....Algajate hüppel tirib sihuke lint sul meduusi (see on põhilangevarju avaja ehk starter) välja, meduus peaks õhuga täituma ja omakorda siis põhivarju ranitsast välja sikutama. Kolmandal hüppel aga juhtus nii, et Erle tegi paar kukerpalli ja meduus kruttis end ümber tema randme. Tüdruk haras rõõmsalt meeduusitroppidest kinni, arvates neid põhivarju omaks ja takistas seega veelgi enam põhivarju avanemist. Õnneks märkas ta ise üsna kohe, et langemine on tavatult kiire ja üles pilku heites ei näinudki enda kohal kummuvat kuplit. Algajate hüpped tehakse kuskil 2000....3000 meetri vahel, seega võitluseks meduusiga oli aega väga vähe. Erinevate akrobaatiliste etüüdidega õnnestus Erlel meduus endast vabastada ja 500 meetrit enne maapinda avanes põhivari. Kuusikult linna naasnud, mõtles tüdruk enne pere juurde naasmist pargipingil tükimat aega elu ja selle rõõmude üle järele ja otsustas edaspidi piirduda hüpetega köögitaburetilt.

Wednesday, July 25, 2007

Ainult inseneridele

Kui suur on kera ruumala
Kui suur on kera pind
Kui kera täita viinaga
Kui suur on siis ta hind

Kera diameeter võta esimesest inimmõistuse ja -käte koostöös kosmosesse lennutatud tehisobjektist. Esimene vastaja saab Joodikupoja kulul pitsi jääkülma viina Joodikupoja kodukõrtsis:)

Tuesday, July 24, 2007

Maraton.Seekord seksita

Cooperi testist olete midagi kuulnud? Kuna mu sõbra kabineti uksel ripub vastav tabel, siis aasta tagasi kirjutasin kenasti vanurite veeru välja ja ostsin sammulugeja. Sammulugeja seepärast, et staadionil sörkida ei julge (kõik naeravad). Nüüd teen koerakilomeetrit lähiümbruse tänavatel, vihmase ilmaga toas....Ja-jah, köögist koridori pidi halli ja tagasi on 54....56 sammu. Toasammud on muidugi sellised pensionieeliku omad, lühikesed ja nõdrad, aga koeraga tuleb enam-vähem meeter ehk täis isegi. Niisiis , taas üks väljakutse - pane sopper jooksma ja vaata, mitu sammu liigud 12 minuti jooksul. Väikesed vihjed ka - minu senine tulemus, üldse ilma pingutamata, on 1940, eile tegin südamerahustuseks - et ega veel koolema ei hakka, täiesti ähkimata 1720
Vanurite (üle 50 eluaasta) meetrinorm on muideks 1600, sellega saab rahuldava kätte;)

Monday, July 23, 2007

Kapitalistliku töö eesrindlane

Loen mina Õhtulehest persoonilugu kellestki Anu Merilast. Saan teada, et neidisel on nisukarva juuksed ja firmalook, hobiks on tütred ja töö. No tore! Mulle tõesti meeldib, et töö on hobi, mitte tüütu kohustus. Siis saan veel teada, et äsja mingi minu jaoks tundmatu uue naisteajakirja peatoimetajaks kandideerinu on mõned aastad tagasi analoogse üllitise peatoimetamise tüütust kohustusest omanike poolt vabastatud. Pikk lugu, kõike ei viitsinud lugeda. Lugesin, vaatasin kena keskmist maatõugu Anu ja mõtisklesin selle üle, et kas selline ongi meie aja kangelane - kapitalistliku töö eesrindlase nominent?
Miskpärast tulid meelde saastased seitsmekümnendad, kui keegi nolgi näoga noormees, juuksetukk jonnakalt õieli, üritas TPI peahoone audika tagareas tuletada meelde üht-teist EÜE meistrite loengutelt, et sügaval all laua taga troonivale kokutavale, näovigureid tegevale ja seejuures rääkimisel sülgepritsivale persoonile eksamit vähemalt rahuldavale anda - rühma oli koostatud ju talvest alates ja suguliselt ruineeriv oleks olnud ilma jääda kasvõi mõnestki neist nisukarva juustega sotsialismitaagaga teadusliku kommunismi ja sotsialismi poliitökonoomia külge aheldatud maatõugu tütarlastest. Laua taga istus Keskstaabi OT insener, naljaka nimega mehike Olari Taal. Eksam sai kuidagi antud, märge tehti arvestuskaardile ja Emmaste rühma kuum suvi võis mõne aja pärast alata. Aga malevaseiklustest olen ma juba kirjutanud EÜE kodukal, täna tahan ma teha ettepaneku tunnistada Kapitalistliku Töö Eesrindlase kuusnurkse medali vääriliseks mehe, kelle allkirjata poleks Joodikupoeg veetnud huvitavat suve - nimelt sellesama Olari Taali. On vähe tolleaegseid malevategelasi, kelle tegemisi ma sellise huviga jälgisin, no ei saa ju olla, et selline mehike on Tartu Majaehituskombinaadis järjest edenev asjapulk, siis Hoiupank ja muud vigurid. Poliitikaporist sai mehel kiirelt siiber, nüüd kükitab märksa kodusemas Matsalu poris ja jälgib linde. Tubli mees, respect siitpoolt, kelleltki, kelle isiklik tutvus Olariga piirdub viieminutilise higistamisseansiga eksamilaua taga.
Saan mina äsjalõpetatud teenetemärkide komisjoni liikmeks, kohe on kangelastel medalid rinnas!

Sunday, July 22, 2007

Seksi-eri I

Kui ma olin veel noor ja kole, siis oli sügaval Emakese-Venemaa rüpes mul kenake prouake silmarõõmuks. Muidu oli kõik tore, naiseks ta ei kippunud ja baltlasi pidas paadunud kaabakateks, aga voodis rahmeldas kui hamster rattas. Miinuseks oli asjaolu, et ta elas koos oma kahe lapsega issi-emme tare-tarekeses, tõsi küll, kahekorruselises tarekeses. Ühel kenal talvepäeval võtsin teenistusest vabaks ja sukeldusin juba hilisest hommikust mamuulja ihusoojade linade vahele. Hamster trikitas ära ja läks klibinal-klobinal kuhugi allapoole oma asju ajama. Vist tukastasin korraks, aga ometi kuulsin, kuidas treppi mööda lähenevad minu musi sammukesed - kerged nagu tema nisukarva juuksed, hellad nagu dojarkatööst parkunud kämblad. Hüppasin ihualasti ukse taha peitu, et ehmatan, noh- mis ta seal hiilib. Niikut uks lahti läks, kargasin sissetulnu kallale, ise koleda häälega möiratades. Tundsin küll, et see keegi kipub käest libisema ja vänget mahorkahaisu tundsin kah. Olin kinni krabanud tema kirbukasvu isast, kes teise isase mehisest maadlusvõttest ja sõjahüüdest traumeeritult jalad põlvest nõrgaks lasi.
Ega ma selle mamuuljaga edaspidi enam tema vanematekodus askeldanud......

Saturday, July 21, 2007

Seksimaraton

Ega ma jäta, kirjutan täna ühe loo veel -kuidas me sõbraga Amsterdami maratonil käisime. Sõber jooksis ikka ka, mina ei jooksnud. Korra pidin kiiremini liigutama, sest ma olin kontrollpunkti hilinemas, olin ju veekandja;) Et miks Amsterdami? Sest peale maratoni oli kindel plaan kergemeelseid rasket tööd tegevaid naisterahvaid külastada. Maraton sai kuidagimoodi joostud, higihais maha pestud, puhtad alukad jalga ja......ei tahtnudki nagu enam kuhugi minna, niigi oli soe ja mõnus. Peale pikka pikutamist ja tulevase loodetava elamuse plusse ja miinuseidn vaaginult said päkad tuliseks aetud ja teatud kohta sõidetud, lausa taksoga, ikkagi pidulik üritus, puhtad alukad ja puha. Aga! Kas oli liha pikast päevast nõder või polnud vaim valmis siiamaani tasuta saadud teenuse eest pappi välja köhima, igatahes sai vastaval tänaval aeglane ringike promeneeritud ja siis hoteli magama logistatud. Seksimaratoni
ööd ilmestasid füüsiliselt ruineeritud sportlase oiged ja kiuned, mida hea tahtmise korral võis ka naudinguhäälitsuteks pidada.

Lugu laulust ja alkoholist

"Mä olin lentäjän poika...." - umbes nii laulis Hector aastal 78 või midagi. Mina olin joodiku poeg.
Noh, umbes nii, et Kalevil oli poeg ja Sulevil oli poeg ja isegi Olevil oli poeg.....mina olin joodiku poeg. Et Kalevi pojast sai Kalevipoeg, palun mindki kutsuda Joodikupojaks. Oma varalahkunud emale pühendan ma siinjuures järgmise salmi:

naistepäev ei ole kaugel
tuleks mõelda juba
kuidas naistepäevel oleks
lilli täis ta tuba
Lilli krants ei pea ju piiri
alati on jama
joobjajoobjajoobjajoob
ja nõnda aastaid juba