Meie - dessantnikud (minu kõige erilisem eri)

See lugu juhtus minu endaga juba kaheksakümnendate teisel poolel. Olin edukalt viilinud kõrvale Afganistani põrgust, nimelt saatsin uksekella helisedes alati uksele naise, kes lausa kaks korda pidi minu päästmiseks valetama, et me tegelikult elame juba mitu aastat lahus ja ta ei taha sellisest kaabakast enam midagi teada. Tööle tulnud kutsest siiski ei pääsend, tookordne töökoht ei võimaldanud komissariaadiga nõnda peitust mängida nagu järgnev. Reservohvitseride osakonna ülemaga oli jutt lühike – seltsimees leitnant, on aeg omistada teile järjekordne sõjaline auaste ja oleme leidnud, et selle omandamiseks on parim väeosa kuulsusrikas Viljandi dessantpolk. Läksin nohisedes kabinetist välja, koju enam ei lastudki, kohe medkomisjoni ja õhtul oleks läinud sõiduks. Komisjon oli pisut põhjalikum, kui kutsealuste “allateetepähelöökeoletesaanud”. Mõõdeti vererõhku, oli pisut kõrge, vaadati silma, suhu ja kõrva. Sinna kohta ei vaadatud. Jõudsin juba komisjoni esimehe juurde, tempel “godnõi” oli tugevalt pihku haaratud, kui äkki medteenistuse major pilgu tõstis ja lahkelt huvi tundis, palju turd noormes ka kaalub. Olen terve elu olnud niiöelda raske kondiga, kaheksanda lõpus kaalusin juba 90 kilo ja nii ma enda tolleaegseks eluskaaluks teatsingi – 105
Major sai pahaseks, ei ole nii, arvas ta. No ikka olen, juba mitu aastat samas kaalus. Seepeale tuli ikkagi minna kõrvalruumi sihukesele vanaaegsele saunakaalule ja isegi natuke rohkem oli. Miks, te see ja teine, varem ei öelnud, et nõnda palju kaalute, oli seltsimees major tujutu ja loivakujulise käega viibates juhatas mu tagurpiditeed tagasi. Asi selles, et Nõukogude Armee vapper dessantnik ei tohtinud kaaaluda üle saja kilo, sest kogu muu kolu, mis lahingolukorras tema koos kupli alla riputati, oli nii arhailiselt raske, et üle sajakilone mees oleks pudenenud teise kosmilise kiirusega. Nii ma ei saanudki langevarjuriks. Ainult ühest asjast ei saa ma aru – kui mina olin ehk tõesti märgatavas ülekaalus, aga kuidas nad neid teisi hindasid, kas tõesti silma järgi? Ehk sellest ka õppustel nö. kadude piirnorm, mis minu põhierialal, insenerivägedes, mille alla käisid ka spöörid, kes teadupärast eksivad elus vaid üks kord - samuti nagu mehed abielludes - oli 2%, olevat dessanvägedes olnud tervelt 5%. Kinnitada ei tea, pole vastavaid dokumente oma silmaga näinud.