Kui ma olin veel noor ja kole, siis oli sügaval Emakese-Venemaa rüpes mul kenake prouake silmarõõmuks. Muidu oli kõik tore, naiseks ta ei kippunud ja baltlasi pidas paadunud kaabakateks, aga voodis rahmeldas kui hamster rattas. Miinuseks oli asjaolu, et ta elas koos oma kahe lapsega issi-emme tare-tarekeses, tõsi küll, kahekorruselises tarekeses. Ühel kenal talvepäeval võtsin teenistusest vabaks ja sukeldusin juba hilisest hommikust mamuulja ihusoojade linade vahele. Hamster trikitas ära ja läks klibinal-klobinal kuhugi allapoole oma asju ajama. Vist tukastasin korraks, aga ometi kuulsin, kuidas treppi mööda lähenevad minu musi sammukesed - kerged nagu tema nisukarva juuksed, hellad nagu dojarkatööst parkunud kämblad. Hüppasin ihualasti ukse taha peitu, et ehmatan, noh- mis ta seal hiilib. Niikut uks lahti läks, kargasin sissetulnu kallale, ise koleda häälega möiratades. Tundsin küll, et see keegi kipub käest libisema ja vänget mahorkahaisu tundsin kah. Olin kinni krabanud tema kirbukasvu isast, kes teise isase mehisest maadlusvõttest ja sõjahüüdest traumeeritult jalad põlvest nõrgaks lasi.
Ega ma selle mamuuljaga edaspidi enam tema vanematekodus askeldanud......
Sunday, July 22, 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment