Olime Posenis ärireisil, Maarika kaasa kaubeldud tõlgiks, ikkagi põline saksa linn. Jalutasime meeldivalt külmas ja kuivas õhus otse kohaliku Raekoja platsil asuva hotelli poole, kui jalgu jäi mingi keldrikõrts, mille avatud uksest hoovas imemaitsvaid lõhnu. Olime kõrtsikese ainukeseed külastajad sel pärastlõunasel tunnil, valge linaga kaetud tilluke kahekohaline laud, kelneri süüdatud küünal ja isutõstmiseks serveeritud pitsike kohalikku jääkülma viina tegid tuju helgeks ja ülemeelikuks. Kuni roogasid valmistati, oli aega veel paar tujutõstvat võtta ja täiesti spontaanselt, kaalumata ja mõtlemata teatasin Maarikale, et tead kallis, ma tahan sinult poega.....
Just see hetk tuli mulle meelde eile, kui poja oli lõpuks ära õppinud seljalt kõhuli keeramise. Hoolimata kahtlasest tervisest pean täna minema seda Maarikale rääkima, lihtsalt pean.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Külmavärinad.
Maarika peab seda lihtsalt teadma, muidugi mine! :)
Pole just palju nii otsekoheseid mehi... Iga tõeline naine tahaks neid sõnu kuulda. Usutavamad igatahes, kui kolmesõnaline stampväljend...vähemalt minu jaoks.
Ükskord lähete koos pojaga...
Armas ja südantsoojendav... Seda PEAB ükskord ka pojakene ise kuulma, kuidas mõte temast alguse sai ja millise armastusega teda oodati...
Post a Comment