Meditsiin tormab edasi kolmanda kosmilise kiirusega, aga mõned asjad jäävad. Nagu näiteks rektoskoop. Kaks aastakümmet tagasi juhtus selline tore lugu, et arstitädi tahtis mu soolestikku uurida. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et selle alumist otsa;) Tehti korralik klistiir ja kui noorem meditsiiniline personal arvas, et olen piisvalt tühi ja puhas, suunati mind hellade laksukestega upakilasendisse. Protseduuride tuppa sisenes kena venelannast naisarst, tõmbas lirtsaki kummikindad kätte ja haaras pikatorulisele revolvrile sarnaneva aparaadi. Lõdvestusin vastavalt käsule, sulgesin naudinguootuses silmad ja....arstitädi kutsuti korraks kabinetist välja. Noore insenerina ei saanud ma muidugi jätta oma teadmistejanu rahuldamata ja uurisin enda piinariista, algul silmadega, siis ka kätega. Ilusasti istus kätte! Vajutasin päästikut - tuluke toru otsas hakkas põlema, vajutasin veel - kustus teine. Klikkasin niimoodi mitu korda, kuni tuluke enam ei süttinud. Kuulnud koridoris samme, ajasin end jälle kuulekalt upakile. Rohkem meid enam ei segatud ja toimus toru sisenemine minu soolkonda. Ei läinud see kergelt, pean ütlema. Kohe kuulsin ka doktori üllatunud üminat, umbes nii, et näha nagu pole midagi. Aparaat tõmmati välja ja imestunud tohtriproua klõpsis paar korda lülitiga tühja, enne kui tõdes, et näe kurja, pirnike äbi põlenud. Ega see mind sooleuuringust päästnud, pirnike vahetati ära ja kõik sai selgeks. See tähendab, et sealtpoolt mind miski ei tapa.
Seega insenerid - arste visiteerides hoidke oma käed kenasti taskus või vähemalt selja taga.
2 comments:
vastik protseduur, olen ka seda tunda saand. aga sa söö igaks juhuks tyrnymarja kapsleid - parandavaid igasugu kavalaid sisemisi põletikke, kui neid seal salaja ja arsti eest peidus peaks ikkagi oleam:)üks enesest lugu pidav pesakonna pealik ei saa ju endale ometi haigeid või vähemalt haiguse kahtlusega soolikaid ometi lubada?
Täna aasta tagasi kirjutasid Sa veel oma elust.
Isegi sooleuuringutest...
Post a Comment