Pommitaja

Noorema poja kuulsusrika nimega jalkatiim võitis vihmas ja rajus, vastu-ja pärituult joostes provintsiässasid, kes neist liigatabelis kaks kohta kõrgemal. Kohal oli ka klassikaaslastest koosnev fännklaab, kelle mõned markantsemad hõiked vastasvõistkonna poistele:
Teise poolaja keskel: "Hakake koju sõitma, homme koolipäev!"
"Miks sa nii väike oled, kas hommikul putru sööd?"
Treenerile kah:"Mine karju kodus naise peale!"
Kohtunikule: "Prillid udused vä?"
Aga tegelikult tuli meelde hoopis aasta 2002, kui poiss alustas jalkatrennidega ja tema esimesel turniiril Tabasalus sain värava taga niisama vahtides kiirelt karistada, kui üks tema võistkonna 10 aastane jõmm virutas vasakuga sellise pommi, et see joonelt mulle vastu pead lendas ja langetas täis elujõus ja eluskaalus mehe nagu ......nagu pomm;)))) Sellega on nii (kuulake, lapsed, vana väravavaht teab ja räägib);), et kui lööki ei näe, sa võid automaatselt reageerida, aga tabamus on ikka nagu soolakotiga oleks saanud, st. võid ära kustuda. Kui näed lööki, pole miskit, isegi vastu pead saades jääd elama ja isegi püsti. Vot sellised emotsioonid valdasid mind ka täna, kui ilusale võidule pani punkti sellesama Pommitaja-Keveni pöiasirutus, mis raputas nii põiklatti kui posti ja vajus suhisedes värava tahanurka.Super!