Käisin kalmistuid küünaldamas, eriti seda ühte. Eriti seepärast, et kümne aasta tagune küünlapäev oli meile tähtis. Kõik järgenavad 9 küünlapäeva, mis olid meile antud, käisime koos metsa küüneldamas. Nüüd käisin üksinda, ajasin veidi juttu ja.... Miskipärast on mul eilsest saati tunne, et Maarika on minu sees, lausa nahavahel. Olin otsustanud, et kustutan ta memoriaalkonto orkutist just küünlapäeval ja kui täna enam seda polnud, oli kuidagi topeltkurb. Kustutasin ka ta alustatud tantsublogi, kuigi seal oli vaid üks sissekanne eelmise aasta algusest. Kaua neid ikka lasta seal rippuda, külalised käivad, vaatavad ja imestavad, et misasja....?! Subaru-ilma kah pole, et saaks ennast pöiasirutusega välja elada, niimoodi ma nüüd elangi.
Sissepoole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
8 comments:
Sissepoole elavad paljud, sest alati ei ole võimalik oma emotsioone välja elada... Kalli.
Ela ikka natuke väljapoole ka. Me aitame ju Sind, eks?! Sa lased ennast aidata, muidu Sa ei blogiks. Pai ja kalli minu poolt ka.
"Toridile" mõtlen jah, ei viitsi täna muule mõelda.
aga mina olen ju olemas,kahe kõrvaga kaebusteraamat pealegi.
ja kõigil on paremaid päevi ja halvemaid päevi, siis on veel sellest ajakirjast järgivaadatuid päevi meestele ;).... siis on veel igasuguseid päevi. kurb peab ka mönikord olema ,siis teab, millal röõmus oled.
must ja valge.
ja vaata aga, millise kalli-klubi omale saanud!
Ka sellised päevad on vajalikud, tõesti...
Ja muidugi elab Maarika Sinus...
Ikka jõudu ja jaksamist Sulle!
noh aga sa ju tead, et pärast nigelaid olemisi tulevad alati jälle paremad olemised...ja nii ongi.
Täna sadas ilusat lund.
Mine välja, püüa päikest ning meenuta, et igale mõõnale järgneb tõus! ;)
mmmmm...
/patsutab ettevaatlikult/
Post a Comment