Esimene naeratus

Tegelikult mu unedes täna öösel Sa lausa naersid.Seljas oli Sul tumepunane pluus,mida ma ei mäleta küll olevat olnud, juuksed olid küljel palmikus ja naersid. Esimesed ööd ei näinud ma Sind üldse unes, siis hakkasid käima mul külas tõsise näoga, uurivalt vaadeldes, kuidas me ikkagi siinpool hakkama saame. Eile, peale tantsusaates istumist, oli mul endal jube kurb tunne, sest eelmisel aastal käis tsikk ju Sinuga, kartsin, et tal tuleb mingeid halbu/kurbi mälestusi. Aga ei, oli suure õe käeotsas backstagel tilbendades õnnest õhevil, et näe too ütles tere ja see ajas juttu. Ants Taelale sain ise ka ära nimetada, et mina ju ka.....kakskümmend ja viis aastat tagasi. Ta küll vaatas pisut kahtlevalt mu karust kuju, aga viisaka inimesena ei hakanud tärganud kahtlusi väljendama;) Aga meie tantsud Sinuga jäid pooleli...Tantsija nagu Sa olid, edev inimene kah natuke, nii meeldis Sulle end keerutada lasta, olid ju pidevalt tantsinud, asi see seltskonnatantski. Hoolimata sellest, et sammud olid mul vana rasva najal Sinust selgemad, ei koperdanud Sa kordagi isegi siis, kui püüdsin mõne-aasta tagusel aastavahetuse üritusel kiuslikult keerulisemaid poognaid joonistada. Möödunud õpetajate jõulupeol olin ekstra ennast üles löönud, et küll nüüd üle mitme aasta alles tantsime, aga seal oli hoopis mingi tilu-lilu etendus ja mingi klaverdaja ja tantsud piirdusid Su enda flamenkoklõbistamisega Jõulumemmele. Täna on tööd vähe, pean endale vägisi mingit tegevust välja mõtlema, peas käärib.