Haiglamälestused (nothing personal)

Klobinal liikusid haiglakingad üle vinüülpõranda, lisaks kostus mingi aparaadi mulksumist ja ebamusikaalset laulujoru. Mart paotas raskustega vasaku silma, kuid midagi peale valge laepinna ei jäänud vaatevälja. Jõudnud otsusele, et ka parem silm tuleb avada, oli vaatepilt juba kõbusam – palatis ringinihelev naisolevus – nii kuuekümnendates vabaproua - vehkis paremas käes oleva tolmuharjaga, vasak käsi oli sõjakalt puusale istutatud.
“Mis kell on?”tahtis Mart küsida, aga kurgust tuli vaid kähin. Siiski kuulis koristajatädi seda ja professionaalse rahulikkusega lähemale tatsudes kaes seotud ja voolikutega aheldatud inimlooma lähemalt.
“Noh, eluvaim sees?” konstateeris ta rahulolevalt, “mis mureks, härra?”
Mart neelatas korra, üritas köhatada ja kähistas siis, “Mis kell on, tädike?”
Tädike vaatas teda kalapilguga ja kergitas kitlivarrukat: “Kümme”, ütles ta.
Miks ta haiglapersonali tädiks nimetas jäi talle sügavalt arusaamatuks, alles palju kuid hiljem, hirmuunenäost ärgates, meenus mehele kauge lapsepõlv, kui kopsupõletik väikese Mardi maha murdis ja ta haiglasse pisteti. Samas haiglas töötas juhtumisi ka ta lihane tädi, küll teises osakonnas, aga ikkagi noorem meditsiiniline personal. No vot - kui siis väike Mart öösel ärkas, ihuüksi jahedas palatis, öölambike ainult süvendamas väikemehe hirmu, siis panigi poiss karjuma: “Tädi, täääädiiiiiiiii!”
Kisa peale tormas kohale venekeelne valveõde, kes oleks haigele peaaegu füüsilise noomituse teinud. Kuidagi said seosed ka Mardile selgeks ja edaspidi ta öösiti enam tädi appi ei karjunud, kannatas kangelaslikult tervekstegemisega seotud vaevused ja oligi varsti jälle jalul.
“Kõik me tuleme lapsepõlvest”, resümeeris suur - Mart jälgides minemakoperdavat koristajat.
“Tema juba valvearstiga ei kepi”, muheles mees. Selg oli väsinud, Mart üritas end pöörata, kuid igatsugu köidikud tuletasid talle kohemaid meelde tema troostitut olukorda ja muhelus mehe näol kustus.
Kaua ei antud talle aega üksi vedeleda – tümps-tümps-tümps ja uksest prahvatas sisse sasipäine hullutohter. Vähemalt Mart tituleeris ta selleks.
Arst astus bravuurikalt lähemale, krabas pulssi otsides Mardi rannet, kergitas nohisedes silmalaugu, sügas sügavmõtteliselt lõuga ja küsis siis:
“Kuidas patsient end tunneb?”
Patsient tundis end kehvasti. Aga minema pidi siit saama, ja ruttu veel.
“Hästi. Suurepäraselt!” Mees tundis ka ise, et see kõlas väääga võltsilt.
Arstionu kiikas piiksuvalt aparaadilt vererõhu ja südamenäite vaadata ja langetas siis käe rahustavalt Mardi õlavarrele:
“Pole tõesti kõige hullem, pioneerid said õnneks kiirelt jaole, tirisid teid elule tagasi”.
“Mis kuradi pioneerid?”mõtles Mart segaduses, aga küsis hoopis:
“Doktor, millal ma koju saan? Kas mu naine on veel siin?”
“Ta läks öösel ära, aga Tallinna ei sõitnud, mul on ta number, kutsun kohe siia. Aga teie puhake, kohe saate süsti, hakkab parem!”
“Mul on väga hea olla”, valetas Mart, “ ma tahan koju!”
Sasijuus vaatas teda uurivalt, justkui mingit prepareerimist vajavat molluskit ja viskas napilt: “ Elame-näeme!”
Samas pööras ta kannal ringi ja tormas kitlisaba lehvides uksest välja.
“Mehed ei nuta”, meenus Mardile, “just!”
Visiit oli lõppenud.