Kole ja koledam

Mairold oli kaua üksi elanud. Vähesed naised, kes temaga episoodiliselt eluaset jaganud olid, ei tulnud elukaaslastena arvesse – mingeid tundeid mehel nende vastu ei tekkinud, kiindumusekübetki mitte. Lihtsalt mugav oli teada, et keegi on kodus ootamas, söök soe ja pesu puhas. Sekski oli mugav, kuid pikapeale, ah, mis pikapeale, juba mõne kuuga muutus tüütavaks see naise saadavus kui selline. No nagu lõvil oleks antiloop-gnuu korjus kogu aeg nina ees vedelemas, ei mingeid kiireid sööste, elu eest jooksmist, verd, higi ja pisaraid……Sihuke lauake-kata-end värk. Ei, meest see ei rahulda, seda meest vähemalt küll mitte! Mehe elu peab koosnema küttimisest, siis on rahul nii kütt, kütitav kui ka kodukoopas pesitsev emane, sest jahilt naasev mees, sõõrmed veel värisemas rahuldatud instinktidest, on palju-palju isasem, kui kõrvalkoopas juurikakogumisest elatuv mehike….
Naine tunneb kaugelt sellise küti ära, tea kas lõhna järgi või mis? Nüüd olid asjalood teistmoodi – Liidia kõrval lamades mõtles Mairold küllap esmakordselt elus naisterahva peale tänutundega, kuidagi äkki välgatas läbi sinka-sonkaliste ajukäärude mõte, et äkki see naine ei jahigi tema pisikest varandust, äkki see naine ei himustagi ainult head keppi, äkki sellele naisele meeldib temagi kui lihtsalt inimene, äkki see naine on temaga seetõttu, et tahab talle ka ise midagi anda, isegi midagi enamat sõpradega korraldatud lõbuüritusest? Aeglaselt pead pöörates, kätt naise kukla alt eemaldamata küsis Mairold võimalikult ükskõiksel häälel:
“Liidia, kas sa armastad mind?”
Vaikus. Tundus, et naine ei kuulnudki küsimust. Kartes vastust, aga võib-olla ka vastutust, mida taoline küsimus paratamatult kaasa toob, küünitas mees naise poole piiluma. Liidia lamas, pea kuklas, turris poisipea tumetamas punasel padjapüüril ja näis kui muumia oma liikumatuses ja suhtelises kahvatuses seal tumedal voodikattel. Just siis, kui mees kavatses poetada mingi terava vaimukuse või vaimuka teravuse äsjaöeldu kohta, avas naine suu:
“Meeldis sulle mind seal saunas kambakesi panna? Mida sa nautisid, meeste himuraid naudinguid või minu grupiviisilist õnne? Miks kuradi pärast sa mind sinna vedasid, kuradi kõvamees selline?”
“Aga sa ise ju ka….?” avas jahmunud mees suu, kuid sulges selle kohe uue valangu ees:
“Mina ise, mina ise….”, osatas naine, “kas sa abikaasa ka sellisele olengule veaksid?”
“Heh, kus nüüd tuli abikaasa välja!”sai Mairold kurjaks, “kurat, egas sind vägisi veetud, ise tahtsid korralikult keppi!”
Juba kahetses mees varjatud armuavaldusena mõeldud algset küsimust, põsed õhetamas ajas ta end püstakile, korjas patjugi selja alla toeks ja….plaks! läks silme ees pimedaks, kätega ringi kobades said pihud täis verd ja klaasikilde ning alles siis tundis mees valu.
“Enam kunagi ei pane ma öökapile laualampi, sellist sirmikesega”, mõtles Mairold alandlikult, peakene longus, köögis taburetil niheledes, sel ajal, kui naine tema kulmudest klaasikilde välja noppis. Need olid imepisikesed, vastikult teravad elektripirni killud nagu ebemekesed-kübemekesed, aga kui palju valu ja muret! Naise tugev tagumik õõtsus just mehe silme ees, Liidia hiivas end köögikapinduse ülemisele korrusele, leidis sealt plaastrite paki, rebis hammastega lahti ja surus pikalt tseremoonitsemata selle mehe kulmudele.
“Kobi üles tagasi!”käsutas naine, “ ja mitte ühtki sõna, va molu selline, no vaata milline sa välja näed, iii-saaaa-neeeee….”
Viimast sõna venitas Liidia eriliselt peene, ainult naistele omase irooniaga.
Kepitud ja tapetud, sugudevahelises võitluses nõrgemaks pooleks osutunud Mairold lontsis vaikides trepile, susside lohisedes lähenes paratamatult nagu surm ka selle mehe abielurand, ehkki ta seda ise veel ei teadvustunud, aga noh, eks hoop oli ikka üsna tugev ka olnud!
“Mairold!”hõikas naine altpoolt.
Mees võpatas ja tõstis reflektoorselt käe, ehmatas enda ootamatust liigutusest veel enam ja pisut isegi kokutades üritas vastata:
“Ja-ja-jah, kallis?”
“Jah, ma armastan sind, aga kui sa nüüd kohe teki alla tagasi ei kobi, siis lähen ma siit minema!”
Seda mees ei tahtnud. Kuulekalt poetas ta end tagasi voodisse, katsus tuikavat kulmu ja jäi kuulatama. Naine liikus köögis ringi, kolistas koduselt kapiustega, lülitas teekannu, klõpsis mingeid lüliteid…..
Need olid kodu hääled.