Soovilugu

Vanem tütar nuiab ema juubeliks lustakaid lugusid. No kirjutan, aga olgu see viimane kord:)
Tema enda sünnist ongi see lustakas lugu. Nimelt sündimine oli pisut ootamatu nii ema kui isa jaoks. Mina olin just jõudnud tipi-kooli sõjalisest koju, kui ukse taha saabus telegrammitädi. Telegramm oli lühiduse ja konkreetsusega lööv - Signel tütar. Aga minul?;)
Esimese hooga ei saanud arugi. Siis, kui aru saama hakkasin, jooksin juba trepist alla, sest lift liikus ju nii neetult aeglaselt;) Kimasin sinilind-Mossega Tartusse, lootuses, et vana-Pälsoni ühikas on mul reformvoodi koht ikka olemas. Oligi! Aga stoori oli selline, et eelmisel õhtul olid tuvikesed neljakesi õppinud eksamiks, usinad nagu nad olid. Mingil hetkel tundis minu abikaasa, et istumise alt läheb kahtlaselt märjaks. Esiti ta nagu väga ei tahtnudki teistele midagi öelda;) KUi istumine juba vanni meenutas, tuli siiski tõde tunnistada, aga haiglasse keeldus ta esimese hooga ikka minemast - homme ju eksam! Suure vaevaga rääkisid teised tüdrukud talle augu pähe ja saatsid ikka haiglasse. Mõne tunniga oli laps käes, pisut enneaegne ja pisut alakaalus (2700) , aga ikkagi inimene....
Meenutades hiljutist Eestimaa Uhkust, jääb vaid õnne tänada, et laps sealsamas ühikas välja vupsates pea peale ei kukkunud;)
Eksaminaator oli ka lahke - kuulnud juhtunust, pani ta ilma noort ema pinnimata matriklisse nelja.