.....olen ma Sind tundnud, neist 19 päeva oled olnud Ära. Valisime kokkuleppeliselt 15. augusti meie esmakohtumise päevaks, sest algul nagu polnudki see päev väga tähtis ja kui see tähtsamaks muutus, siis ei mäletanud me täpselt, milllal siis see tore naerusuine tüdruk mu ukse taga kella andis. Aga lisan ühe loo, mis erinevalt jubejutulõikudest on üsna Sinust ja üsna elust, mõned pisidetalid välja arvatud.
Läksime!
Mulle meeldib vaadata oma naist. Meeldib vaadata, kuidas ta valmistub. Saate aru — mina olen juba ammu valmis, aga tema alles alustab! Istub aga pesuväel tumbakesele kolme poolega peegli ees ja kus kukub keerutama.
Minul on seitel juustesse tõmmatud, lips otseks lükatud, kingad läigivad, aga tema istub poolhämaras, alabasternahk tuhmilt veiklemas ja suud prunditades püüab neid niigi suuri särasilmi veelgi särasilmsemaks maalida. Lauakest peegli ees täidavad kümned erinevad tuubikesed ja potsikud, huulepulkade mürsuvaruga võidaks III Maailmasõja, tundmatu sõduri…..eeeee, seda et austaja, kingitud parfüümidevaru lubaks pidada uue Somme ´i lahingu.
Ja siis see rõivaste valimine! Juba mitu kuud enne etteastet on närvid pingul — selge see, et pikk tualett, aga kas lõhikuga või ilma, vot tollel oli eelmisel aastal täiesti sobimatu dekoltee, ahhh, kas mitte pole ilmunud puusale voldike, no vaata ometi, sa oled ju mees…..No ma siis vaatan ja arvan.
Ega tegelikult minu arvamus ei loe. Kord julgesin nimetada, et ta tuleks pükskostüümis, mis tooks esile need pikad, pea kaenlaauku ulatuvad jalad, mida eelmisel aastal isegi Siim usaldas kiigata! Aga kus! Kes siis sellises kohas pükskostüümis esineb, mul pole sobivaid kingigi ja üldse, soeng peab vabalt seljale langema, aga minu loomuliku blondiga ei sobi kohe mitte pintsak ja püksid…
Mida mul selle peale kosta? Ja üldse, minul ju lihtne vorm, alati samad , eeskirjakohased rõivad, mis seal valida, ainult seda va kõlisevat on aastaga juurde tulnud!
Nii ma istungi, vanast harjumusest nööpi poleerides ja imetlen kaasat.
Nüüd on nägu peas, tegu on loomust kaasa antud. Ta tõuseb, keerutab end peegli ees, püüdes silmi selja taha saada. Mida huvitavat leiavad naised seal tagapooles? Peale näomaalinguid on esimene asi vaadata, kuidas ta tagantpoolt välja näeb?! No mullegi meeldib teda vaadata, nii eest kui tagant, teate, kui seda seljakumerust sealt liibuva kanga alt aimates õhkõrnalt silitada, kätt puusale libistades tunda pingul naha soojust ja suunates kõik need magus-mehelikud tunded oma peopessa kiirgamaks armu ja iha kallimale……, vaat seda naised tahaksid!
Tõusengi varjust, aitan piiiiiiiiiika luku kinni siristada, katsun kätt poetada blondide kiharate taha, kohe vastu kuumavat luigekaela ja puudutan huultega riivamisi tema kõrvanibu, mida veel ei rõhu rohelise kivi ja kollase metalli raskus. Naise rahutus kandub minusse, kuid leiab väljundi hoopis mehelikumal kombel — enne kui mu kallis astub sadade ihaldavate mehepilkude ette, tahan ma ise teda vaadata, kaua ja põhjalikult!
See on meie rituaal.
“Vaata mind!” käsutab naine, tõstab lõua, heidab uhke liigutusega kergelt laines juuksed seljale, paljastab kaunikujulise kõrva, pisikese kurrukese kuklakumeruses, buduaari hämaruses pea ei näegi tillukesi kortsukesi silmanurkades, naerulohku ega kleopatralikku ninakühmu.
Täna ta rinnahoidjaga ei liialda, pringid plikalikult ploomjad rinnad kikitavad edevalt-iseteadvalt mõõdukas dekoltees. Mu käsi niheleb allapoole, üle ümara õla, uurides kaenlaauku, teekonnal riivamisi tundes mägismaa värskust ja orgude ohtlikkust.
“Ma meeldin sulle?” uurib hoolikalt värvitud suu, paljastades ühtlaselt sädeleva hammasterea. Teravatipuline keel niisutab mänglevalt huuli, muutub mu nägemuses kutsuvaks nimetissõrmeks ja pihast haarates tõmban naise ihara keha rinnale, nina kurguauku surudes leian tuttava lohukese, noolin sealt tundmatuid maitseid ja haistan tuttavaid aroome.
“Ma meeldin sulle!” teatab naine võidukalt, lükkab mu kerge liigutusega eemale ja lubab endale ulatada kasuka.
Tõmban endalegi aumärkidest kõliseva vormipintsaku üll ja siis me võime minna, Härra President ei pea ju ometi ootama!
Läksime!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Fan-tas-ti-li-ne... Esiteks Sinu armastus naise vastu, nähtuna Sinu silme läbi, igast sõnast õhkub hellust ja imetlust...
Mis mulle erilist muljet avaldas - Sa tood ka kosmeetilise arsenali ja tualettide valiku positiivsena esile, tavapärane meeste suhtumine on halvustav või tüdinud - misasja ta ometi nii kaua koperdab!
Ja Sinu sõnaseadmis- ning kirjeldamisoskus! Kohe kangastub Sinu kirjeldatu elavalt silme ette - imepärane!
Aitäh, et jagad oma elu ja oma mälestusi Sulle kõige kallimast. Sellise armastusega kirjutatut on väga-väga hea lugeda. Tänan.
Võib-olla kõik teised teavad, kes Sa tegelikult oled. Mina ei tea, aga tahaksin küll. Kui Sa oled kirjanik, siis mis Sul on ilmunud?
Mina loen seda blogi siin nagu ilukirjandust.
Tänan kogu südamest.
aga mul on hea meel ,et üks naine on saanud millegi selle osaliseks, mida meist pea iga naine unistab.
ja natuke kade olen ma ka! :)
me peame ikka seda pooleli jäänud projekti kallal tegutsema hakkama.
Ei, Helle, ma pole kirjanik ja see blogi pole ilukirjandus, see on mu jubeelu päevaraamat. Varasemaid postitusi lugedes hakkab endalgi õudne.
Läksime! lugu on kirjutatud küll naist peeglist vaadates, aga mitte otse elust. Ilus ta oli ja ilus see lugu ka tuli:)
Sa VÕIKSID olla kirjanik. Ma ei tahtnud ju ometi Sind solvata!
Sa oled väga andekas.
Jõudu!
Tiiaga nõustudes - no kes siis kade ei oleks!
Post a Comment