Õed korraldasid rünnaku Su garderoobile. Et mida võtta, mida jätta. Tulemuseks oli neli suurt , loe suuuuuurt, kilekotitäit ilusaid asju....Poleks ju probleem neid mõnele objekti prahiautole või -konteinerisse sokutada, aga kuidagi süda ei lubanud mõtet, et mõni prügimäe asukas Su riideid kandma saab. Tegin südame kõvaks ja ei läinud kottidesse tuhnima ega nuhutama, hoopis vedasin need ära kuuri, leppisime tüdrukutega, et põletame jõulude ajal maal. Tuli meelde mantli matus, tuju läks kurvaks. Endale ei tahtnud õeksed midagi, kuigi mõõtudelt oleks mõnigi ese sobinud ja oli ka päris kandmata asju. Kaks pisemat kilekotti oli pesuga. Sain nüüd just tunnikese omapäi olla ja võtsin ette põletusaktsiooni koduaias. Kotid olid tihedalt täis, pidin ikka pesuesemeid ükshaaval välja võtma ja leekidesse heitma. Küll Sul oli palju pesu! Ilusaid ja õhkõrnu...Ikkagi tundsin ära enda ostetud. Jah, Kukupai, 40. päev jah, hing lendab jah, riided said silma alt ära ja pesu põletatud, peaks nagu kergem olema, mis?
Aga ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Kui ma saaksin kuidagi lohutada, siis ma teeksin seda...virtuaalselt muidugi.
*virtuaalne pai*
Igaüks jätab hüvasti omamoodi...
Ma ei julge lubada, et varsti kergem hakkab. Kunagi jah, nüüd algab lahtilaskmise aeg. Ja kui tunned, et ei suuda või ei taha neid asju veel puudutada, ära sunni end. Ükskord suudad jälle mõelda ainult heale ja ilusale, mis selle kõigega seotud oli.
Aitäh turgutamast, tegin just mingi testi, mis kah ilmekalt näitas, et peaks enda vaimuga midagi ette võtma.
Annaks pistist?;)
See ei lohuta Sind praegu kuidagi, aga läbid üleminekuetappi - harjud üksiolemise ja kaotusevaluga. Sa tuled sellest kunagi välja - väga tugevana ja kauniste mälestustega, usu!
Kui lugeda armastad, leiad raamatukogust raamatu leinast. Rängas lahkuminekus (tunded on leinaga samad) lugesin leina etappe - selgeid kirjeldusi oma tunnetest. Teadmine, et "teised leinajad tunnevad sama" ja "minu tunded on loomulikud", aitas. Kriisiabis www.eluliin.ee on tasuta head psühholoogid - vabatahtlikud. Üks tund nädalas mugavas tugitoolis arutamisi ja harutamisi aitas mu pusast välja.
Aga vaim lase vabaks, jaluta näiteks lumises metsas ning unista tulevikus, ükskõik kui lootusetu kõik hetkel ei näi.
Aeg on Su parim abimees. Ajale ei saa isegi pistist anda, tema kulgeb ikka omasoodu... Aga vaimule võid proovida...? :);)
Pistise andmine on üks kahtlane värk, ma loodaks rohkem ajafaktorile ja kompensatsioonimehhanismile.
Kallista oma lapsi! See on suur õnn, et nad Sul olemas on!
kallistan.
vaimu kallistan ka :)
ma ka hävitasin peale ema surma köik ta asjad, nii valus oli neid vaadata ja mötted läksid siis alati valesse suunda nende asjade pärast...aga nüüd seitse aastat hiljem oleme tütrega arutanud, et näe, memmel oli see ja see asi, ja tütar oleks tahtnud mönda asja nüüd kanda, nagu mälestust vanaemast... aga polnud enam seda asja...nii et asjal mitu tahku. ära köike materiaalset hävita... vaim kasvab ja saab uued dimensioonid, aga asju enam tagasi ei saa...vahest aga on asjad armsad ja südantsoojendavad, eriti kui nad on seotud eriliselt armsate ja väärtuslike inimestega su elus, keda enam füüsiliselt ei ole...
Teglikult siiski läks kergemaks .. on asju, millest me lihtsalt ei saa aru, kuid need toimivad.
Post a Comment