Täna, üks kuu tagasi, kell 21.04, kuulsin viimast korda Sinu häält. Algul optimistlikku joru, et mis kiirabi, pole mul häda miskit, siis järjest enam enda olukorda tajuvat, sekund-sekundilt hirmust habisevamat.....
Ja oligi kõik. Ei avanenud enam ei silmad ega suu.
Sirvisin enne lapse sünnipäevaüritust ta koolipäevikut, kirjutasin kahe nädala eest lapsevanema allkirju. Ehmatuse ja õudusega avastasin 27.oktoobri all lapse kirjutatud ja siis läbikriipsutatud kirjutise - emme tuleb homme koju....
Kuidas ma seda polnud varem märganud? Küsidaei tihka, ootan ära laste leina-ja kriisiabi keskuses kinnipandud psühholoogi aja, kardan midagi pisikeses psüühikas täiesti ära rikkuda.
Selline kurb sissekanne siis lapse sünnipäeval. Emmele käisin üksinda lille ja küünalt viimas, pärast mõtlesin, et tänase päeva puhul oleks võinud piirduda lillega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Seda tuleks psühholoogile kindlasti rääkida. Aga ehk on seletus siiski lihtne - laps kirjutas selle palju varem, aga kogemata vale päeva peale...
Kuidas läheb väiksel poisil?
ehk aitaks rääkimine?kuigi jah raske on siin nõu anda...et laseksid lastel end lihtsalt tühjaks rääkida?ja siis koos ilusaid asju meenutada?
kui mu ema suri, siis oli see meile väga raske, see juuhtus liiga vara, ebaõiglaselt kiiresti ja valusasti...ja nii mina kui mu lapsed olime tõesti rohkem kui südamega emme küljes kinni...ja meid aitas asjast üle rääkimine. rääkisime ja nutsime ja nutsime ja rääkisime. praegugi nutan veel, kui seda kommenti kirjutan. iga kord kui ema teema kuidagi ette tuleb, hakkan nutma... ja seda leina on tänaseks juba pea kaheksa aastat...
ma arvan, et rääkimine on oluline selleks, et eluga edasi minna - ei tohi oma armastusse kinni jääda. me lastega lõpuks saime aru, et see et me oleme kurvad ja leiname, on meie egoism, sest emmel on nüüd tegelikult hea olla - ei ole valusid, ja kes teab mis uued võimalused...jah vaid see viimane mõte on siiani meeli rahustanud.
Jagan Kaja arvamust... Ole tugev.
Kõik lähedaste kaotused on väga rasked ja inimesed elavad neid üle erinevalt.
Eriti raske on lastel, sest nad ei oska alati oma tunnetega toime tulla.
Mul on eluaeg meeles üks juhtum, kui ma olin alles noor õpetaja. Ühel 5. klassi poisil uppus tema enda silme all väike õde ja ema, kes läks päästma. Poiss pääses hädavaevu.
Koolis käitus poiss pärast seda väga kummaliselt. Ta mürgeldas ja hullas nagu pöörane, kui enne oli olnud vaikne poiss.
See oli tema viis oma leina välja elada.
Ära lase lapsel üksi norutada, lapsel on nagunii hirm, et järgmisena võib isa surra...
Andesta, et sekkun.
Hea, et otsite proffide abi.
Äitäh! Aga poisist ei taha eriti rääkida, lihtsalt kardan ära sõnuda....Tugev ja terve poisitükk, anna aga lutti, siis sööb ja magab. Vallatust veel ei tee;)
Post a Comment