Neljapäev, 18.oktoober, kell 18.55....
Meenub etendus? Neile, kellele ei meenu, palun lahkelt hääldada Järveti tegelaskuju mitte /kräpp/,paluks ikka /krapp/
Olen koostanud lehekülgede viisi memosid enda jaoks, kuidas kronoloogiliselt kulges see meie viimane päev ja jõudnud järeldusele, et ma oleks saanud hullemat ära hoida.
Kuidas? Aga väga lihtsalt - oleks pidanud rohkem hoolima.
See oli vist küll juba aastal 2000, kui Sa palusid mul kodutalu teeotsal auto peatada ja lihtsalt, ilma mingi eelneva tiraadita küsisid - aga sa ju ikka abiellud minuga? Muidugi, kallis, vastasin ma, loomulikult!
Ei jõudnud Sa ära oodata valget pruudikleiti ja loori, ikka oli midagi tähtsamat teha, polnud nagu aega ja ei näinud meesinimene kahe südame niigi tihedas koostukses enam seda enda arvates formaalset vajadust perbüroo allkirjaga paberi järele.
Sa seadsid kuni enda elu viimase minutini teiste probleemid ja mured esiplaanile.
Jah, ma ütlesin küll, et ära jookse mööda treppi üles alla, aga kas ma tegelikult võtsin ise tol päeval poissi tassida, kas hiivasin oma neetult raske tagumiku diivanilt püsti?? Ei! Tore on ju last hüpitada ja sussutada, isegi lutitada on lõbus, kui poja tõmbab nagu lüpsimasinaga, aga vannituppa peput pesema läks ikkagi ema.
Ka sel õhtul oli tähtsam minna suure poisiga trenni, kui Sind, alles neljandat päeva titaga kodus olevat, äsja operatsiooni läbiteinut aidata. Ma oleks kindlasti märganud Su äravajumist kasvõi tund varem, oleks Su kasvõi vägisi autosse toppinud ja EMOsse vedanud. Ma vähemalt arvan nii...
Jaahhh, mister Krapp oli minuga võrreldes kullatükk....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Sa ei pea ennast süüdistama.
Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad ja kõike siin maailmas polegi võimalik ette näha.
Siis oleks elu muidugi palju lihtsam...
Enesesüüdistamine teeb Su meele ilmaaegu raskeks. Sa ei saa kunagi teada, mis oleks võinud olla. Ja Sa ei saanud kuidagi ette teada, mis juhtub.
Samas, Su praegused mõtted on täiesti arusaadavad.
Minu mees kaotas kümme aastat tagasi naise ja lapse. Naine oli peaaegu raseduse lõpuni täiesti terve, siis sai rasedustoksikoosi ja mitte üks Ameerika arst ei osanud aidata. Ka laps oli kahjuks liiga nõrk, et ellu jääda, kuigi nädala ta veel elas.
Mees (tutvusime kolme aasta eest) on nüüd minu suhtes ülihoolitsev ja muretseb, kas ta minu vastu liiga halb pole. Ta kipub ennast süüdistama. Ka lapse surmas. Seda pole vaja. Ma arvan, et need, kes on pidanud siit minema, ei sooviks meid näha süükoorma all.
Jõudu Sulle!
See on vägagi mõistetav käitumine, sellised mõtted keerlevad ilmselt veel kaua Su peas, mida saanuksid teha, mis olnuks siis, kui... ja äkki siis... jne.
Need ei aita Sind, tekitavad vaid tuska ja meelepaha, aga Su pojal on Sind vaja ja tema ootab Sinult naeratust, et Sulle vastu naeratada...
Usu, TEMA ei süüdista Sind milleski, TEMA ei tee Sulle etteheiteid, TEMA jaoks on kõige tähtsam, et oled teie poja jaoks olemas.
Mis tulema pidi, oleks tulnud nagunii.
"Kõike võib tahta,
karta
ja loota.
Seda, mis tuleb -
mitte keegi
ei oota."
(Betti Alver)
Oh mu kallis sõber,
mäletama, ma kirjutasin sulle, et abielusid ei sõlmita büroodes, abielud sõlmitakse südames.
Mõne asja vastu ei aita ei arstiabi, mõnel meist on lihtsalt lühem aeg siin maa peal.
Mõnel meist on õnn tunda olla armastatud.
Mõni meist tunneb armastust ja hoolitsust surres.
Tundes Sind, ma tean, et on küll raske Sulle, aga julge ja teatud möttes "õnn" lahkuda siit ilmast armastatuna.
tunnen sulle kaasa ja ütlen ühtlasi et kahjuks on sul õigus. Väga sageli võetakse teise inimese tublidust endastmõistetavusena ning oma tegematajätmisi märgatakse alles siis kui juba liiga hilja.
Mina olen egoist.
Mina põgenesin ja hoidsin oma elunatukese ja ego alles.
Mõned inimesed on aga liiga head et seda teha. Kahju.
Post a Comment