Nagu elust

Et ka nii oleks me võinud tutvuda, esinemas käisid nad tihti....Tegelikult on see lõiguke minu jubejutust, mida ma juba mitu aastat tahan samizdatis ilmutada, aga kuidagi pole hakkamist olnud. Maarika elas algul igale peatükile ja karakterile hoogsalt kaasa, aga siis hakkas jutt järjest jubedamaks muutuma ning ma arvan, et ega päris kõike ta vist lugenudki. Alltoodud lõiguke meeldis Maarikale küll:)
*pilt on paari aasta taguselt Ferialt Kohilas ja se ei ole Maarika

Tutvusid nad niiöelda labaselt – kord õhtul meestega õllekas jorutades esines seal flamencotüdrukute punt. Espanjoolad on teadupärast atraktiivsed oma särtsuvate silmade ja riietusega, nii nad meeste tähelepanu köitsidki.
Etteaste lõppedes kostitas kõrts tüdrukuid õhtusöögiga ja Mart lippas kõrvalpoodi roosikese järele. Kolm tüdrukut olid tumedapäised, kõigil kohustuslikud krunnid kuklas, aga neljas, aimatavalt noorim, oli blond.
Mart, õlleuimast oimetu, laskus blondi piiga ees ühele põlvele, mustjaspunane roos hammaste vahel ja puhtas hispaania keeles, kerge kataloonia aktsendiga, palus tütarlapsel lille vastu võtta ja juustesse torgata. Blondi vaatas mälumist katkestamata teda juurdlevalt (rohesilm! rõõmustas Mart) ja sirutas aeglaselt oma sihvakate sõrmedega käe, libistades mehe meelekohast mööda karedat lõuga huulteni, hoidis hetkeks kaht sõrme Mardi ülahuulel ja tõmbas aeglaselt tal roosi suust. Roos jäi lauale lebama, naine pööras pilgu Mardilt ja küsis hästimoduleeritud õpetajahäälega:
“Tea, kas see sell peale espanjooli muud keelt ka mõistab?”
Tema lauakaaslased, kes muiates Mardi etteastet pealt olid vaadanud, kahvlid-noad käes püsti, pöördusid nohisedes toidu juurde tagasi, silmnähtavalt konkurentsikibedust tundes. Kohe naases ka kaunis blondiin oma õhtusöögi juurde ja lohakile jäetud Mart tõmbas saba jalge vahele ning põgenes oma lauda. Sellega siiski asi ei lõppenud – flamencotüdrukud sõid oma söömised ja sirgeselgselt kontsikõpsutavalt laudade vahel väljapääsu poole laveerides jäi kergejalgne blondiin meeste laua juures hetkeks seisma, tõmbas sõrmedega taas üle Mardi põse ja vaevu huuli liigutades sosistas kergelt kummardudes:
“Helista mulle, ilus poiss!”
Itsitades liitus ta lahkuvate tüdrukutega, lauanurgale oli tekkinud bordellipunane nimekaart flamencoklubi aadressi ja moblanumbriga. Meeste tunnustava hirnumise saatel pistis Mart kaardi rahakotti ja unustas.
Mõni päev hiljem, Selveris rahakotist peenraha otsides pudenes sama kaardike kassalindile ja näost punetades (mis kuradi pärast?) toppis Mart selle jopetaskusse ja asja üheselt lahendamaks helistas kohe autosse istunult.
“Jaaaaa?”venitas nasaalne hääl teiselpool toru.
“Kerttu Rakke!”, taipas Mart kohe. Jah, just sellise omapärase häälekese omanik oligi täna õhtul tema rõõmude allikaks.