Käimised ja ütelused

Eile tsikiga leina- ja kriisiabi kabinetis. Kui armid oli terava skalpelliga sinka-vonka üle käidud ja haavadele veel soolagi peale siputatud, jõuti üheskoos järeldusele, et issi tervist tuleb hoida ja turgutada. Ses küsimuses arenes psühholoogi ja minu tütre vahel järgmine dialoog:
-Kas issi toitub tervislikult?-
-Ma ei tea-
-Kas ta porgandit sööb?-
-Ikka sööb-
-Aga kapsast?-
-Eeeee, ei tea....-
-No olgu, aga kas su issi suitsetab?-
-Ei suitseta, keegi ei suitseta, tädid-onud kah mitte ega vanaisa-vanaema-
-Tubli-tubli! Aga isa viina võtab?-
-Ikka!-noogutab tütar innukalt.
-Kohe palju või?-uurib psühholoog õhinal.
-Ei, mitte palju, aga harva ikka võtab....-vastab lapsuke malbelt.

Meil on peielaua veinidest veel paar tükki alles ja vana hea Ararati konjak, mida kohvi kõrvale pakkusime, sellest kah veel mitu poolikut pudelit järgi.
Aga kunagi, jah, oh siis sai ikka looma moodi joodud...;)

Täna olime poisiga ortopeedil. Kordus sama stsenaarium, mis lastearsti juures:
-Riided seljast!-
-Kas alt või ülevalt?-
-Igalt poolt!-
-Pampers kah?-
-Aga kuis ma muidu puusi kontrollin?-
-Lastearstile pissis taskusse!- hoiatan.
-Mulle ei pissi-, pareeris arstitädi ja peale paarisekundilist jiu-jiutsu võtet kummagi jalaga eraldi ja mõlemaga koos, pidin kahjutundega tõdema, et ortopeed osutus märksa kogenumaks lastega ümberkäijaks - ei mingit fontääni, tilgakesest rääkimata.

Lähen tüdrukule kooli järele, helistan - hakka riietuma, issi kohal.
-Eeeee, ma hakkasin just pikapäevas koolitükke tegema-
-No olgu, tulen tunni pärast tagasi-, ja keeran otsa kodu poole.
Koju saabudes vaatan, et mul on 4 vastamata kõnet tütrelt, ma roolis reeglina kõnedele ei vasta ja panen telefoni igasuguse kiusatuse vältimiseks vaikseks.
Astun tuppa, rebin jope seljast ja helistan.
-Miks sa mulle ei vastaaaaaaa-, undab laps.
-Just jõudsin koju, kullake, mis lahti?-
-Ma sain juba ammmmmmmmmuuuuuuuuu koolitükid tehtud, tule mulle nüüd järele juba.....-

Naised:)