Tütrel koolis jõulupidu. Kontserdiga. Läksime kõik, ka väike vabakuulaja. Tüdruk ehtis end muidugi täiega - keerutas pool tundi peegli ees, aeg-ajalt üle õla minu poole kelmikaid pilke heites, määris enda kõigepealt mingi rohelise asjaga kokku, siis silus miski roosa asjaga ja lõpuks pintseldas veel midagi. Siis võttis käsile silmad ja huuled. Piiiiiiiiika luku pidin eurokleidil :) mina kinni siristama, ju ta oli näinud, kuidas emme peal asi toimis....Lõpuks oli kõik justkui valmis, ajasin endale ka pintsaku selga, aga väike tsikk seisab ikka näpp suus.
-Noh, mis veel puudu?- üritan pahurat nägu teha.
-Issi, aga äkki ma olen liiga ilus?-tuli vastuseks.
Komistasin, köhatasin meeleliigutuse varjamiseks ja panin käe talle õlale,
-Kullake, liiga ilus ei saa naine kunagi olla-.
Ja nii ongi - iluga on nagu lõpmatusega - ühest küljest justkui siinsamas, tuletagem nüüd meelde Möbiuse lehte, aga teisalt jälle justkui kättesaamatus kauguses.
Kontserdl tuli ka pisar silma, meenus, millise pilguga ema eelmise aasta samal üritusel oma lapse esinemist vaatas, oioioi, nii kurb hakkas...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Igast asjast on näha, et Sa oled igavene tubli isa ja nina on ka täitsa OK (ühe eelmiste postituste järelkajana).
Pisardasin ka tänasel kontserdil - veel üks jõulupidu ja üks etapp on jälle läbi. (Või tegi mulle rohkem muret, et aeg lendab ja peatselt pean teisegi pesupulga kortsude kukla taha venitamiseks appi võtma.)
Aasta pärast paistavad asjad teistmoodi - algav päev on muideks minu kolepäeva esimene aastapäev.
Post a Comment