Nägin unes, kuidas seisin oma lastega, vist ainult kahte vanemat polnud, lagendikul, see lagendik oli sihuke oheline ja hele. Meetrit kümme meist, metsaveerel, seisis Maarika oma heledas nahkseelikus ja sinises pluusis ja vaatas meid kuidagi tõsiselt ja kurvalt, ei - pigem mõtlikult. Midagi ei öelnud, kaasa ei kutsunud, lihtsalt seisis ja vaatas. lapsed möllasid mu ümber, ajasid mingitloba ja mul oli tunne, et ainlt mina näen teda.....
Eile ajasin asju, tuleb tõdeda, et kõik ametnikud olid äärmiselt vastutulelikud ja lahked.Seega ametnike mauklust ma ei üldistaks, küllap on kõik ikkagi persoonis kinni. Pensioniametis veel vaja käia, toetused vormistada, sotsiaalametnik luges need kõik ette, mingisugune neist oli 100 (ükssada) krooni kuus....
Tervis hakkab ära pöörama, mis siis veel saab?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
oi, nii ei tohi, kohe pead kõik mulle ära kaebama . sa pead puhkama,ausalt. ole mõni tund ainult tubli ja kirjuta mu kõrvade kaebuseraamatusse.
sorri, et ma siin ja selles postituses küsin (ehk oled selles varem kirjutanud). aga kui suur su perekond on?
Post a Comment