Kati juures

Kõht läks tühjaks keset Hiiumaad. Otsustasime tütrega, et venitame Emmastesse välja ja ega seal keset saart mingit toidukohta eriti polegi. Emmaste suurel ristteel, kohe ääretult vinge bussi ootepaviljoni kõrval (seal on vaibad maas ja kardinad akendel ees, minge vaatama), on kena klaasuks kirjagaKati Söögituba ja siis veel värvilised kleepsud, millele kirjutatud üks rahvusvaheline sõna - VISA. Rõõmustasin - sularaha juba nappis ja Emmastes oli bussipaviljoni seinas ainult Hansa. Söögitoa interjöör oli ilus, rahulik ja maakohale omaselt väljapeetud, ruum puhas. Olime ainsad kliendid, leti taha ilmus nimesildita naiskodanik, punane põll ees. Tellisime ühte, teist ja kolmandat, hinnad polnud maakohased, pigem linnapubi mastaabis, aga mis siis sellest. Tädi ütles arvenumbri ja mina ulatasin lahkelt oma VISA. Tädi (tegelikult ehk minust nooremgi) pani käed puusa ja vaatas mind nagu molluskit:
-Kas te näete siin kuskil makseterminaali?-
Vaatasin üle leti. Tõesti ei näinud.
-Ehk on see teil leti all?-pärisin optimistlikult.
-Kui terminaali pole, tähendab pole ka kaardimakset-, haris Kati mind.
-Aga teie söögiasutuse uksel on ju vastavad kleepsud?- üritasin mina pareerida.
-Kleepsud ei loe midagi-, teatas tädi Kati ja võttis ründava attituudi: -Kas teil raha polegi?-
-Kleepsud loevad ikka küll, kui on kleepsud, peab ka kaardimakse olema-, üritasin enda mõttemaailma maakatele teadvustada.
-Ei pea-, vastas tädi konkreetselt ja pani käe taas puusa. Muidugi, tuleb sihuke rahatu ja tahab süüa.
Ega ei aidanud, tuli viimased sinised rahatähed tädile annetada, too ei tundnud veel teeninduses vajalikke sõnu nagu "aitäh" ja "palun", rääkimata head isu soovimisest. Harisin teda ka selles plaanis, mille peale laps arvas, et kindlasti sülitati nüüd mu toidu sisse.
Toit oli tegelikult maitsev, portsjon piisava suurusega ja kärbsed ei tülitanud.
Õnneks ei vastatud meie lahkudes ka meie hüvastijätule, ilmselt pole me enam sinna asutusse oodatud.
Alates aastast........ähh, ma parem ei ütle, pole ma enda juurte sünnikandis vihameelsust tajunud. Äkki ta on sissesõitnu?
Järgmisel päeval käisin kõrvaltuksest samas külapoes, kleepsud olid alles. Ehk leidis Kati terminaali üles?