Naisatleet

Merikesega oli selline tore lugu veel juhtunud, et mõned aastad peale lõpetamist murdnud tüdruk õnnetult käeluu. Kuna töölesuunamine oli kuhugi maakolkasse (igaks juhuks ei täpsusta isegi maakonda mitte;), polnud ka telefoni käepärast ja nii sumpas Merike läbi sügispori lähima telefoni omava naabrini, see oli ikka mitu kilti. Kõlistas kirabi välja, andis oma elupaiga koordinaadid ja asus tagasimatkale, murtud käsi kenasti rätikuga kaela seotud. Kiirabil ei läinud täit tundigi, peale pisukest ekslemist metsade ja soode vahel jõudis see tubli meditsiini-rafik Merikese metsamajakse teeotsani ja jäi seal mudasse kinni. Küll lükkas sanitar ja autojuht andis gaasi, küll andis oma panuse ka vanaldane naisarst (tuli autost maha, ligi 100 kilo), aga ei midagi. Siis mõtles tralli aknast kiikav Merike, et kaua ma seda valutavat kätt ikka kannatan, lähen aitan kah pisut. Endise tugeva sporditüdrukuna (kettaheites ENSV noorte MV hõbe), pani ta autole õla alla ja oligi tilluke neljarattaline jälle rajal. Sõit haiglasse võis alata. Haiglas selgus, et luu otsad olid lausa risti ja kipsis ja raudus oli käsi kohe mitu kuud.
Mõni aasta hiljem ostis Merike endale kah auto, mine sa neid sügisesi metsateid tea;)