Thursday, August 9, 2007

Stipipäev II

Seekordne stipipäev tuli kallale siis, kui kursus kollektiivselt ja rõõmsameelselt Kodilas kartuleid tuhnis. Rühmavanem lubati päevaks linna, kuigi ega väga minna tahtnud, lõbus elu oli.
Rahaauk oli toonase TPI aula taga, peaaegu keldris, rahahuviliste saba oli surutud vastu kitsukese kordidori seina. Kuigi eksisteerisid ka mingid kellaajad erinevatele teaduskondadele, käidi ikka enamasti just nii nagu juhtus. Kassiir ei küsinud muud, kui kursuse numbrit ja vist ikka üliõpilaspiletit ka. Andsid allkirja, roobitsesid stipilehe ja rahahunniku kohvrisse ja panid minema. Tüdrukutest rühmavanemad ajasid raha enamasti Lee Cooper või Wrangler püksitagumikku kandvasse kilekotti, neid sai ärikatelt 5 rubla eest osta. 5 rubla eest sai korraliku keretäie süüa ja mitu õlut Vaksali õllekas;) Sõitsin oma rahakohvriga Kodilasse, millega, ei mäleta ja ahnete-näljaste pilkudega mind saatvatele kursaõdedele ja -vendadele teatasin, et raha saab tunni aja pärast. Käisin rahulikult kolhoosisööklas söömas, jõin poistega mõne žiguli õlle ja siis haarasin sangast. Kohvris oli igasugust raha. Olid pisikesed rublaste pakid, mida loomulikult keegi ei tahtnud, oli kolmeseid ja napilt kümnerublaseid, neid polnud terveks pakiks jagunud, oli lihtsalt kummipaelaga kokkutõmmatud kimbuke. Stippi said enam-vähem edasijõudvad tudengid 40 rubla, selleks ei tohtinud majandusteaduskonnas olla eksamitel-arvestustel ühest kolmest enamat. Mina sain paar semestrit ka "kõrgendikku", see oli neljade-viite puhul 46 rubla ja ainult viitega 50 rubla. Üks inimene teaduskonnas sai ka nn. Lenini nimelist, mis oli tollal 100 rubla, aga meie kursuselt keegi sellsite tippudeni ei küündinud, selleks pidi ka poliitiliselt aktiivne olema. Rahajagamise protseduur oli lihtne - kõigepealt said sõbrad-joomakaaslased kümnerublaste kaupa, siis ilusad tüdrukud kümneseid ja kolmeseid ja siis sai Merike 40 üherublast;) Mitte, et ta oleks hirmus vastumeelne mulle olnud, aga....komme oli lihtsalt selline. Muide, sellest neljakümnest rublast jatkus tõesti terveks kuuks, kui just esimesel päeval tsüklisse ei sattunud.

2 comments:

Maarika said...

Merikese nahas küll olla poleks tahtnud, aga elu on vist karm kuid õiglane:)

Ti:a said...

mulle tuleb millegipärast meelde see anektoot , kus naine tõi lõunavabariigist puhkuselt naastes koju pataka üherublalisi.
mees küsis, et miks siis nii ja miks siis nii plju. naine vastas,et mis mina sinna teha sain, igaüks maksid mulle nii....