Ma ei maga, sest sina, mu kallis, mu kangelane, lamad minust kilomeetrite kaugusel, voolikud suust ja ninast ripnemas, käed torgitud kanüülidest, ajus asi, mille nime ma nimetadagi ei taha. Ma ei tohi praegu magada, ma pean sind valvama, sest kui sa tahad mingil hetkel ära lennata, siis pean ma seda hetke tundma ja magades ma seda ei saa. Jah, ma nutan, mis sest, et see sind ei aita ega ka mul endal elu kergemaks ei tee. Jah, ma piinan ennast, vaadates su pilte ja videosid, millest viimased on tehtud vaid mõned päevad tagasi. Mul on hea meel, et paar päeva tagasi said sa minu suust kuulda, et sa oled mu kangelane, mu rekordnaine, sa veel naersid selle peale.
Me mõlemad naersime. Selle viimase pildi peal mu telefonis sa naeratad seda päikest, mida mul oli au tunda üle kümne aasta. Ma kohe jube isekalt ei tahaks sulle veel lennuluba anda, mis sest, et arstid on teist meelt.
Mu kallis, mu kangelane, ma ei maga.......
Thursday, October 18, 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tean täpselt, mida sa tunned.
Post a Comment