Täna kell 12.05 lahkus mu kangelane, minu naine ja meie emme rahulikult ja lõplikult, vähemasti selles vormis me enam ei kohtu. Kui nende kolme pika ootepäeva jooksul ei suutnud ma kuidagi leppida mõttega, et nüüd ongi minek, siis täna keskpäeval tundsin ma rahu, sest arvan teadvat, et ka Maarika on saanud rahu ja te ju ometi teab, et võib minu peale kindel olla - ma viin tema alustatu edasi ja teen seda parimal võimalikul viisil, igati arvestades tema enda ootuste ja lootustega....Päris viimasel hetkel tuldi paluma elundidoonorluse abi, Maarika vanematega kos otsustasime aidata neeruhaige tagasi elule, ma arvan, et Maarika oleks sellega kõhklematult nõus olnud. Nii elabki kuskil kellegi ihus edasi ka tema füüsis. Vaimu poolest oleme me, mahajääjad, niigipalju rikkamad, sest mu kallis külvas kõikjale, kuhu vähegi sattus, sedavõrd palju heledat ja helget, et oska ainult endasse võtta.
Jumalaga, mu armas, sealpool kohtume, ma tean...:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Aitäh, et jagad oma valu. Mõtlen Teie peale.
Tiivasirutus
lendutõus
taas ja taas
Päiksena särades
andes ja andes
kuulates kuuldes
hoolides hoides
antud saab viimane raas
Inglisulg läve ees maas
See on umbes teine või kolmas sissekanne mida ma Sinu sulest loen ja see võttis mul pisara silma. Kuigi ma ei tunne Sind, ma isegi ei tea Sind. Aga Sa oskad nii südamesse kirjutada.
Ma tean, et Sa käid ikka siin oma lugusid üle lugemas ja valusale haavale soolaseid pisaraid peale nutmas.
Ma lugesin Su blogi juba enne, kui Maarikaga see asi juhtus. Algul intrigeeriva nime pärast ja seejärel aina enam vaimuka teksti pärast. Siis ma haarasin Sust kinni, ja enam lahti ei lase;)
Mul on meeles, kuidas ma tahtsin Sind lohutada, toetada. Muudkui kirjutasin kommentaare ja ise häbenesin oma pealetükkivust. Seda enam, et oli neid, kes tulid minu blogisse seepärast, et lugesid Sinu blogi.
Edasist tead isegi.
Mul on hea meel, kui Sa mind oma sõbraks pead( kui ikka pead?).
Ükskord Sa leiad selle kommentaari, olgu see sümpaatiaavaldus ja sõbralik kaisutus.
Ole tubli, Igavenetubli!
Imetlen Teid. Mina poleks suutnud oma mehest tükkigi loovutada. Ma ei tahtnud isegi matustele mitte kedagi peale oma laste. Viimased minutid pidid ainult mulle kuuluma.
Post a Comment